Kui monumente teisaldati dünamiidiga
Nõukogude okupatsiooni ajal Vabadussõja mälestussambaid Eestis ei teisaldatud. Need hävitati.
Venemaa üha suurenev hädakisa Tõnismäe
pronkssõdurit ees ootava teisaldamise pärast on silmakirjalik ja
küüniline. Needsamad Nõukogude sõjaväelastest
"vabastajad" võtsid aktiivselt osa eestlastele pühade
Vabadussõja mälestussammaste totaalsest hävitamisest enne ja
pärast Teist maailmasõda. Mitte kunagi pole Eestis nii palju
mälestusmärke ja kalmistuid purustatud kui Nõukogude
okupatsiooni aastatel.
Pärast Vabadussõja
võitu püstitati ajaloolase Mati Straussi andmetel
Eestis kokku 170 Vabadussõjaga seonduvat mälestusmärki. Neist
elas okupatsiooni terviklikuna üle vaid 8 ja rikutuna 13
mälestusmärki.
Vandaalid alustavad
tööd
Oli 18. august 1940.
Ilumäe Vabadussõja mälestussamba ümber käis
sagimine. Samba jalamisse puuriti auk lõhkeaine tarvis, kuid et oli juba
hiline õhtu, otsustati õhkimine jätta homseks.
Järgmisel päeval peeti Võhma seltsimajas kõigepealt
maha koosolek - rahvale ju tuli teha selgitustööd. "Kanget eesti
keelt rääkiv politruk pani asja hääletusele. Kaks inimest
olid poolt, kolm inimest julgesid vastu hääletada.
Ülejäänud rahvas vaatas vaikides pealt. Pärast koosolekut
sõitis politruk oma kaaskonnaga Ilumäele ja kohe asuti sambasse
puuritud auku püssirohtu panema. Samba õhkisid Võsu
küla kommunistid. Õhkimise järel roniti samba rusudele ja
lauldi Internatsionaali," kirjeldab samba hävitamist raamat
"Vabadussõja mälestusmärgid" (2002).
Mitte kõikjal ei vaadatud Vabadussõja
mälestusmärkide hävitamist vaikides pealt. Tallinna Reaalkooli
õpilased loopisid 23. septembril 1940 akendest tindipottide ja muuga
mehi, kes tulid nende kooli eest monumenti maha võtma. 1941. aastal
kavatsesid Nõukogude sõdurid ja punaaktivistid õhku lasta
Simuna samba. Selle sisse puuriti lõhkeaine tarvis augud, töö
plaaniti lõpule viia järgmisel päeval. Öösel aga
hiilisid kohale koolipoisid ja toppisid augud täis. Kui venelased
järgmisel päeval tööd jätkama tulid, arvasid nad, et
sammas võib olla mineeritud ning ei julgenud enam edasi tegutseda.
Simuna monument hävitati viis aastat hiljem.
Palju
Vabadussõja mälestussambaid purustati lausa jäägitult.
Oktoobris 1940 hävitasid kohalikud punaaktivistid Põltsamaa
mälestussamba, mille autor oli Voldemar Mellik.
Sõdurikuju kisti aluselt maja ja taoti sepahaamritega tükkideks.
Paar nädalat hiljem lasti monumendi alus õhku ning kõik
tükid veeti kivipurustajasse, saadud killustik läks teedeehituseks.
Kivipurustajasse rändas ka Haapsalu Vabadussõja monument, mis
augustis 1940 Nõukogude sõdurite valve all dünamiidiga
õhku lasti. Eelnevalt üritati sammast traktoriga aluselt pikali
tõmmata, ent ebaõnnestunult.
Üks uhkemaid
Vabadussõja mälestussambaid, Amandus Adamsoni
skulptuuridega ehitud Viljandi monument tõmmati köitega aluselt
maha ööhämaruses 19. juunil 1941. Samba betoonosad lasti
õhku. Sõja algul asusid veel püsti olevaid monumente
purustama ka hävituspataljonlased. Jüri kirikaias õhiti juuli
algul 1941 nende poolt maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute
monument. Plahvatus oli nii tugev, et purustas ka kiriku aknad.
Väga paljud sambad purustati kaks korda - 1940-1941 ning
pä
rast sõda. Saksa okupatsiooni ajal nimelt taastati hulk
Vabadussõja mälestusmärke, sest erinevalt venelastest
sakslased nende peale vimma ei kandnud. Nii näiteks Lüganuse
monument, mis septembris 1940 sepahaamritega puruks peksti, taastati augustis
1944, vahetult enne venelaste uut sissetungi. Mellikul tuli skulptuurid
dolomiidist teist korda välja raiuda. Kahjuks ei püsinud
mälestussammas omal kohal kaua, "vabastajad" hävitasid
selle kiiresti.
Paljude sammaste purustamisel kasutati Vene
sõjaväge. 7. septembril 1945 õhkisid Nõukogude
sõdurid ja kohalikud punased Viru-Jaagupi samba. Nõukogude
sõdurid kutsuti appi ka Räpinasse, kus sügise hakul 1945
purustati nende jõuga sealne monument. Aasta hiljem purustasid
Nõukogude sõdurid Põlva mälestussamba.
Kalmistute rüvetajad
Eesti uued peremehed ei halastanud ka surnutele. 1940. aasta
sügisel lasti õhku Narva Siivertsi Vabadussõja monument ja
alustati langenute kalmistu purustamist. Haudadel olnud malmristid elasid
siiski sõja üle, kuigi kalmistu asus 1944. aasta talvistes
lahingutes otse rindejoonel. 1960. aastatel aga murti kõik ristid maha
ja anti vanametalliks. Kümmekond aastat hiljem lükati tee laiendamise
käigus surnuaia väravapostid ja osa haudu buldooseriga lähedasse
võssa.
Tallinna Kaitseväe kalmistul purustati
Nõukogude okupatsiooni vältel enamik monumente, Vabadussõja
juhtide ja Vabadusristi kavaleride matmispaiga mälestussambaid jm. Enamik
Eesti ohvitseride ja sõdurite haudadest maeti üle. Ära
rüvetati ka Tartu Garnisoni kalmistu, kus asunud obelisk hävitati
sõja järel sõjaväetehnika abil. Kalmistu muutus
jäätmaaks. Mälestussamba asukoha lähedusse aga hakati matma
Nõukogude ohvitsere.
Septembris 1945 lasti
õhku Viljandi kalmistul asunud Vabadussõja monument, kõik
hauatahvlid - sealhulgas ka Anton Irve oma - peksti puruks. 42
haua peale veeti lõpetuseks poolemeetrine mullakiht. Võru luteri
kalmistule maetud Vabadussõjas langenute haudade peal asus
aastakümneid prügimägi. Võru õigeusu kalmistul
asunud Vabadussõja monumendi asemele aga püstitati Nõukogude
"vabastajate" monument.
Kursi mälestussammas
püsis püsti sõja lõpuni. Siis tõmmati maha selle
tipus seisnud pronkssõdur, samba kivialus aga õhiti 1948. aastal.
Mälestussamba koha peale püstitati Suures Isamaasõjas langenud
Nõukogude sõdurite mälestussammas. 1992. aastal see
teisaldati - viidi kalmistule.
Kuressaares lõhkusid
juunis 1941 Vene sõdurid ja kohalikud kommunistid Adamsoni loodud
Vabadussõja mälestusamba. Sellele vaatamata sammas taastati 1941.
aastal. Sõja järel see aga purustati lõplikult Vene
mereväelaste poolt ja paik rüvetati - 1988 avati seal Viktor
Kingissepa monument. Niisamuti rüvetati Tartu Tähtvere
lahingu mälestussamba asukoht. Pärast samba hävitamist
püstitati sinna kommunisti ja riigireeturi Hans
Heidemanni monument. Kommunist Jaan Anvelti
mälestuskivi aga pandi 1945. aastal hävitatud Jõhvi
vabadussamba asukohta.
Lihula monumendi asemele
püstitasid okupandid laululava ning kipsist pioneerid ja kolm karu.
Tarvastu Vabadussõja mälestussamba endises asukohas oli autahvel
"60 aastat NSVL-i".
Imelised
pääsemised
Ööl vastu 15.
aprilli 1945 kõ
;las Pärnus hirmus kärgatus. Vabadussõja mälestussammast,
mis oli ehitud Adamsoni skulptuuridega, ei olnud enam. Ühe skulptuuri,
"Poiss lillevanikuga", saatus oli siiski õnnelik. Juba
järgmisel ööl matsid 16-17aastased Pärnu koolitüdrukud
Helgi Tuisk, Hilda Ollino, Leida
Tohver ja Mai Lepik ligi sajakilose kuju umbes 175
meetri kaugusele vähekäidava jalgraja alla. Tänu tüdrukute
vaprusele elas skulptuur Vene okupatsiooniaja üle.
Õnnelik oli ka Rõuge mälestussamba saatus. Seda
kavatseti maha võtta juba 1940. aasta sügisel, ent ööl
vastu oktoobripühi ilmus samba jalamile plakat: "See
mälestussammas on meie tänu sõjas langenud isadele, poegadele
ja vendadele. Kes seda mälestust rikub või rüvetab, sellel
lasugu kogu meie rahva viha ja needus." Sammas jäi püsti.
Kuid augustis 1945 lasid okupandid selle ikkagi õhku.
Õnneks jäi samba tipus olnud pronkssõdur terveks. Kohalikud
mehed Aksel Ollmann, August Kirch ja
Osvald Kimask tõstsid 320kilogrammise kuju vankrile ja
viisid Ollmanni koju, kus see maha maeti. Konspiratsiooni mõttes
"värviti" hobune jahuga valgeks. Kui hiljem kuju kadumist
uuriti, siis ei suudetudki Rõugest valget hobust leida ja juurdlus
soikus. Seegi kuju elas okupatsiooniaja üle.
Ära
päästeti ka Vastseliina monumendi tipus olnud haavatud sõdurit
kujutanud pronksskulptuur. Kui Nõukogude sõdurid monumendi 1948.
aasta augustis purustasid, viskasid nad skulptuuri Nursi metsa. Kohalikud
elanikud leidsid selle juhuslikult üles ja peitsid ära. 1988 pandi
see omale kohale tagasi.
Eesti Vabadussõja
mälestusmärkide laushävitamise taustal võib küll
Pronkssõduri ilma igasuguste süümepiinadeta teisaldada.
Pealegi, 22. septembril 1944 lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp.
Kui Tõnismäe monument püstitati Tallinna vabastajatele, siis
kelle käest meid vabastati?