Tallame puruks valgesoome mao
Allikas: Vikipeedia
"Tallame puruks valgesoome mao" on Nõukogude Liidu propagandabrošüür, mis anti välja riikliku kirjastuse "Poliitiline Kirjandus" poolt Tallinnas 4. juulil 1941 aastal.[1] Selle vastutav toimetaja oli Vilhelm Reiman.
Raamat on tähelepanuväärne selles sisalduva kommunistliku fraseoloogia poolest.
Raamatu tekst
´´Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai
teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes
julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.
Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.
See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele.
Ei ole tal nähtavasti kasu olnud mullusest õpetusest. Noh, mis siis,
meie vaprad punalaevastiklased ja punaarmeelased kordavad talle selle
õppetunni selgemal kujul.
Kes ta siis oli, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?
See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlaste ja nende
agentide – kaitseliitlaste, lapualaste ja teiste soome rahva veristajate
jõuk. Pungil täis taskutega kelmide ja petiste klikk on asunud selle
väikese riigi rahvamasside kukile ja oma vatsa ning välismaiste
kapitalistide meeleheaks irvitab töötava rahva üle otsekui tumma karja
üle.
Oma müüdavate valitsejate tahtel on Soome saanud igasuguse
kontrrevolutsiooni erilaspesaks, rahvusvahelise valgekaartluse kantsiks
ja kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide
keskuseks. Juba muistsel ajal muutsid vene rahva vaenlased Soome sõdade
platsdarmiks Venemaa vastu, räpaseks urkaks, kust röövlite jõugud
sooritasid elajalikke röövkäike meie maale.
Omal ajal rootslaste poolt orjastatud soomlased on korduvalt oma
orjastajate vastu üles tõusnud ja on alati suure vene rahva vastu
poolehoidu tundnud. Karjalased, kes ka on palju kannatada saanud rootsi
rünnakute läbi, on alati seisnud vene rahva poolt võitluses Soome lahe
ranniku eest, mida meie Kodumaa nii väga vajab. Peeter I,
kes seadis oma eesmärgiks "raiuda aken Euroopasse", määras suure
ettenägelikkusega ära Balti merele ligipääsu poliitilise, majandusliku
ja strateegilise tähtsuse Venemaale. Kakskümmend üks aastat pidas ta
rootslastega sõda Baltikumi pärast. Hanhudi maanina – Hango poolsaare
lõunatipu – juures, kus nüüd lehvib
sotsialismimaa võidukas punane lipp, purustas Peetri poolt loodud Balti
mere laevastik Rootsi eskaadri, kirjutades vapruse ja heroismi eredaima
lehekülje sõdade maailma-ajalukku.
Võitu Hanhudi juures
hinnati võrdseks Poltava lahinguga, kus venelased purustasid rootslased
kuival maal. Ja selle järel okupeerisid meie vahvad väed sel ajal ka
Ahvenamaa
saared, andsid Venemaale tagasi ta muistsed piirid, võtsid ära Viiburi,
Käkisalmi ja vene slaavlaste põlise maa – Ingeri (muistne Vodski
pjatina).
Raiunud "akna
Euroopasse", tundis Peeter muret selle üle, et saada
sellele aknale "kindlad luugid". Oli tarvis kindlustada Vene pealinna –
Peterburi (Leningradi) julgeolek. Varsti pärast Viiburi vallutamist,
mida Peeter on nimetanud "kõvaks padjaks" põhjamaisele pealinnale,
kirjutas ta:
"Ja nii on selle linna vallutamise läbi Sankt-Peterburile lõplik julgeolek kindlustatud."
Karl Marx
oli vaimustatud Peetri julgusest, kes ehitas "uue pealinna esimesele
tema poolt vallutatud maatükile Balti mere rannikust, peaaegu ühe
kahuripaugu kaugusele piirist..." Oma teoses "XIII sajandi
saladiplomaatia" rõhutas Marx: "Tsaari troon Moskvast Peterburi üle viia
tähendas asetada ta säärastesse tingimustesse, kus ta ei võinud
kallaletungi vastu kindlustatud olla seni, kuni kogu rannik Liibavist
Tornioni ei olnud alla heidetud, mis viidi lõpule alles 1809. aastal
Soome vallutamisega."
Venemaa kindlustas oma julgeoleku Soome enda külge liitmisega. Ja on
iseloomuline, et selle sõja kohta aastail 1808–1809, mis taas liitis
Soome Venemaaga, soome rahvas, keda seni oli rõhutud võõramaalaste
poolt, on teinud palju muistendeid ja laule. Need laulud ja muistendid
on täis palavat sümpaatiat vene rahva vastu. Rahvuspoeet Runeberg on
kirjutanud vaimustatud poeemi vene polkovnikust Kulnevist, kes võttis
osa sellest sõjast ja kellest sai hiljem 1812. aasta Isamaasõja
kangelane. Luuletaja kujutas vene polkovnikut kui soome rahva parimat
sõpra, ta hingeliitlast.
Soomlased nägid
õigusega vene rahvas oma vendi. Vene rahvas on alati
olnud soome töötava rahva sõber. Rootsi ja saksa parunite ning omaenda
kodanluse poolt rõhutud soome töötav rahvas vihkas ühel meelel vene
rahvaga rikkaid-vereimejaid ja isevalitsuslikku korda ning õlg õla
kõrval oma klassivendadega võttis osa revolutsioonilisest võitlusest.
Soome proletariaat toetas aktiivselt 1905. aasta revolutsiooni Venemaal.
Helsingis loodi Töölis-Punakaart, kes ägedasti võitles kodanluse ja
mõisnike võsudest formeeritud valgekaardi salkadega. 1906. aastal
organiseeris bolševistlik sõjaväe-organisatsioon
Suomenlinnas (Sveaborgis) soldatite ja madruste ülestõusu, ja vene
proletaarlased võitlesid kõrvu soome Punakaardiga revolutsiooni punase
lipu all. Soome kodanlus aga – mõisnikud, pankurid, vabrikandid,
metsakaupmehed
– oli tsaari õue truu teener ja oma rahva verivaenlane. Ta surus
revolutsioonilise liikumise julmalt maha, veelgi rohkem orjastades
töötava inimese.
Suomi muld on niisutatud orjade higi ja surnukspiinatud töömeeste verega. Ainult bolševikkude partei Lenini ja Stalini
juhtimisel on alati olnud ja jäänud soome rahva ustavaks sõbraks ja on
korduvalt aidanud teda võitluses tsaristliku omavoli vastu.
Reas Vladimir Iljitš Lenini poolt tsarismi aastail kirjutatud
artikleis leidub küllalt paljastavaid ridu tsaari ja kogu ta
šovinistliku jõugu vastu, kes metsikult Soomet rõhusid, ja ühtlasi soome
ülemuste vastu, kes kõige truualamlikumalt täitsid monarhi-isevalitseja
tahtmist. Tulvil suurest armastusest soome rahva vastu oli suure Stalini
esinemine Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei VII (aprillikuu)
ülevenemaalisel konverentsil 1917. aastal, kus Josif Vissarionovits
Stalin otsustavalt paljastas ajutise valitsuse imperialistliku
poliitika.
Need olid soome rahva tõelised sõbrad!
Kes andis Soomele
täieliku iseseisvuse ja enesemääramise õiguse? Bolševikud. Kes teostas
tõelise internatsionalismi vaimuga täidetud ajaloolise
akti, andes väikesele Soomele õiguse ise valida endale valitsemisvorm,
mida ei oleks teinud ükski võim maailmas? Bolševikud, Lenini-Stalini
partei, nõukogude võim!
"Nõukogude Liit," ütles seltsimees Molotov oma ettekandes NSVL
Ülemnõukogu erakorralisel V istungjärgul 31.oktoobril 1939, "kindlustas
oma vaba tahteavaldusega Soome iseseisva ja sõltumatu olemasolu. Ei või
olla kahtlusi, et ainult Nõukogude Valitsus, kes tunnistab rahvaste vaba
arenemise põhimõtet, võis astuda sellise sammu."
Nii toimis bolševikkude partei.
27. novembril 1917 saabus Soome sotsiaaldemokraatliku partei
kongressile seltsimees Stalin. Ta esines tervitustega vene bolševikkude
poolt, kutsudes kongressi üles julgusele ja otsustavale võitlusele
valitsevate klasside vastu. Soomemaa rahva poole pöördudes esitas suur
Stalin selgesti bolševikkude seisukoha Soome tõelise sõltumatuse
küsimuses:
"Täielik oma elu korraldamise vabadus Soomemaa rahval nagu kõigil
teistelgi Venemaa rahvastel! Soomemaa rahva vabatahtlik ja aus liit vene
rahvaga!... – Ja kui teil läheb tarvis meie abi, me anname seda teile,
vennalikult sirutades teile käe."
Kuid
sotsiaal-äraandjad ei järgnenud Lenini ja Stalini tulistele
üleskutsetele poliitilise võimu haaramise kohta. Proletariaat nõudis
ülestõusu alustamist, aga sotsiaal-äraandjad viivitasid. Selle aja
jooksul soome kodanlus relvastus rutuga ja kutsus appi kõik välismaised
interventlikud bandiidid. Võimu oma kätte haaranud soome kodanluse jälk
klikk kasutas talle
antud sõltumatuse revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks ja
võitluseks töölismasside, soome rahva vastu. Võimule asusid Soomes
needsamad tsaari satraabid, needsamad Nikolai Verise sulased, kes
aastakümneid olid soome rahva vabadust kägistanud ja tundsid elajalikku
vihavaenu tööinimese vastu, kehvtalupoja vastu. 1918. aasta jaanuaris
loodi soome valge armee. Selle tuuma moodustasid valgekaartlikud
kaitseliidu salgad. Armee etteotsa asus timukas Mannerheim, endine
tsaari õukonna kindral, Nikolai Verise toapoiss ja isiklik adjutant. Ära
ootamata Vene vägede Soomest evakueerimist, sooritas kogu see
valgekaartlik rämps provokatsioonilisi kallaletunge meie sõdureile ja
õiendas arveid proletaarsete organisatsioonidega. Soomes algas
revolutsioon.
"Proletaarse ülestõusu leegid on löönud lõkkele Soomes,"
nende
sõnadega võttis Lenin vastu teate revolutsioonilise töövalitsuse
loomisest Helsingis. Kodanliku valitsuse peal Svinhufvudil õnnestus
põgeneda Eestisse ja sealt pääseda Saksamaale abi järele. 7. märtsil
1918 kirjutas Svinhufvud alla lepingule Wilhelmiga. Sakslased võtsid
Soome oma protektoriaadi alla ja lubasid anda soome kontrrevolutsioonile
sõjalist abi. Nõnda müüsid kodanlikud kaabakad soome rahva sakslastele
orjaks.
Märtsi esimestel
päevadel 1918 alustasid sakslased interventsioon, tehes dessanti
Ahvenamaa saartel. Üks kuu hiljem tulid nad maale Hango sadamas,
reostades oma mustade
käppadega ajaloolise koha, kus vene meremehed olid Peetri komando all
võidelnud rootslastega Kodumaa au eest. Sakslased varustasid
kaitseliitlased relvadega. Sakslased formeerisid
abiks mannerheimlastele jäägrite väeosasid. Sakslased aitasid kaasa
vabatahtlike salkade koostamisele Rootsis. Saksa jõugud ühelt poolt ja
Mannerheimi bandid teiselt poolt tule ja mõõgaga kägistasid
revolutsioonilist Soomet, hävitades soome rahvast. Jalatäis jalatäie
järel kaitses Soome töölisklass oma maad välismaiste vallutajate ja
svinhufvudlike lurjuste vastu. Punakaart kaitses sangarlikult iga maja,
iga tänavat. Kuid
kaitseliitlasi abistas rahvusvaheline kodanlus, kõik, kes unistasid
noore Nõukogude vabariigi hävimisest, kes nägid Soomes Nõukogude maa
vastu sihitud müürilõhkujat. Punakaart võideti. Algas arvete õiendamine.
Metsik keskaegne arvete õiendamine. Julm
terror, millist ei ole kuuldud Pariisi kommuuni kägistajast Thiers'ist
saadik.
Elajas inimese kujul –
säärane oli hirmus timukas Mannerheim, kelle
nime igavesti neavad kümned tuhanded tema poolt piinatud inimesed,
tuhanded õnnetud vaeslapsed. See hirmus lihunik kindrali mundris ujutas
kogu väikese Soome üle töölisvere merega, vaesalaste pisarate ookeaniga.
Üle saja tuhande inimese heideti piinakambreisse. Nelikümmend tuhat
töölist, kes olid süüdi vaid selles, et nad tahtsid
elada ja töötada vabalt ja sõltumatult, poodi üles ja lasti maha.
Kümned tuhanded inimesed surid vanglais piinamiste tõttu, nälga ja
tüüfusesse. Vahetpidamata pidas istungeid 145 valgekaartlikku
"tribunaali". Nelja kuu jooksul "vaatasid" nad ühes summas läbi 75000
"asja". Neis asjus vastutusele võetud töölised said ühtekokku kolmsada
tuhat aastat vanglakaristust!
Viiburis korraldasid kaitseliitlased metsiku pogrommi. Valge terrori
ohvrite hulgas oli palju vene koolipoisse, kelle kehaliikmeid oli
metsikult vigastatud Mannerheimi sulaste poolt. Hirmukisa kandus Soomest üle terve maailma. Seda, mis seal sündis,
oli võimatu varjata. Isegi inglise leht "Times" oli sunnitud tunnistama,
et "säärane julmus kutsus esile kahtluse, kas Soomet saab üldse lääne
kultuuri maade hulka arvata"? Isegi Soome suurkapitalist Hjalmar Linder kirjutas tollal Soome
kodanlikus ajakirjanduses: "See, mis meie maal sünnib, on kohutav. Need
lõpmatud mahalaskmised annavad täielise ettekujutuse valitsevast
omavolist. Tuhanded lesknaised, kümned tuhanded vaeslapsed on kaotanud
oma toitja. Vanglais surevad arreteeritud otsekui kärbsed. Ja meie
kodanlus kiidab kõik selle heaks ning lausub: tappa nad maha, nad on
selle ära teeninud, mädapaise tuleb juurtega välja kiskuda."
Mis võib olla
hirmsamat kui need küünilised ülestunnistused?! Võib-olla vahest ainult
orjakauplemise seadus, mille valgesoomlased
andsid välja samal ajajärgul ja mida avalikult arutati valgesoome
ajakirjanduses: soome lehed jagelesid selle üle, kuidas kõige paremini
müüa kolmkümmend tuhat vangis olevat töölist välismaale, saades vastu
mineraalväetist Soomele! Ja see teostati erilise "dekreediga"!
Vaadake, kui sügavale langesid lurjused!
Rahvusvaheline
interventsioon aitas kõigest jõust Mannerheimi neid terrori pärtliöid
läbi viia. Imperialistid ei teinud seda tasuta. Nad soetasid endale
Euroopa
kirdepoolses nurgas bandiitliku salaurka ja sellest nurjatust pesast
sooritasid nad aastast aastasse veriseid kallaletunge Nõukogude
territooriumile. Juba oma "iseseisvuse" tegutsemise esimeste sammudega
võitis valge
Soome endale tõelise ostetava lõbunaise kuulsuse, salakavala fašistliku
urka pidajana, räpase litana, kes meelsasti läheb ühe palkaja käest
teise kätte. Rahvas oli tema käes vahetusrahaks. Inimelu kaotas
igasuguse hinna.
Arusaamine aust, südametunnistusest ja õiglusest oli kadunud.
1918. aasta lõpul
valis svinhufvudlik seim "soome ja Karjala
kuningaks" Wilhelmi väimehe – Saksa Hesseni printsi Friedrich-Karli.
Vastvalitud kuningas ei jõudnud veel kiiruga kokku klopsitud troonile
asudagi, kui soome valgekaartlus, nähes, et pihuks ja põrmuks löödud
Saksamaa lood on kehvad, ilma pikemalt mõtlemata jooksis üle liitlaste
poole. Kes rohkem annab, selle kintsu ta kraabib. Svinhufvud tõmbus
kõrvale, võimu võttis oma veriste küünte vahele raisakull Mannerheim. Ei
üks pole parem kui teine! Niihästi vanad kui ka uued peremehed õhutasid
tagant oma õuekoera, ässitades teda Nõukogude maa kallale.
17.aprillil 1919 kirjutas inglise leht "Times":
"Kui vaatleme maakaarti, siis näeme, et parimaks juurdepääsuteeks
Petrogradile on Balti meri ja et lühim ning hõlpsaim tee läheb üle
Soome, Soome on Petrogradi võti, Petrograd aga Moskva võti".
Vaata ometi,
millised tahtmised tekkisid härradel kapitalistidel. Lähedal on, aga
kätte ei saa! Valgesoome koer püüdis kogu aeg klähvida ja hammustada.
Kord ühelt,
kord teiselt poolt tormab ta meie rajale, reostab ja teeb kurja, kuidas
ainult suudab. Tema roimade loetelu on pikk. Juba 1918. aastal tungisid
valgesoomlased Arhangelski kubermangu
piiridesse, läksid kuni Kemini, ja sügisel tegutsesid nad Uhta lähistel.
Kuid kõikjal sai vaenlane kõvasti lüüa. 1919. aasta kevadel tungisid
mitu valgesoome salka Karjalasse ja üks neist jõudis Petrozavodskini. Ka
siin sai vaenlane lüüa. Jõuetus vihas põletasid taganevad
valgesoomlased tuhaks meie külasid,
poosid puude ja telegraafipostide otsa talupoegi, piinasid raukasid,
vägistasid naisi, rüüstasid, panid toime nurjatusi.
1919. aasta aprillis
võtsid valgesoomlased ette sõjakäigu Olonetski vastu, tekitades tõsist
hädaohtu Petrogradile. Seltsimees Stalin, kes juhtis Petrogradi
kaitsmist, koostas siis kuulsa dessantoperatsiooni plaani Vidlitsi
rajoonis. Kaitseliidu jõugud ei kannatanud välja Punaarmee välkkiiret
hoopi ja lõid ülepeakaela põgenema. Josif Vissarionovitš Stalin teatas
28. juunil 1919 telegraafi teel Leninile:
"Täna meie väeosad vallutasid Laadoga laevastiku toetusel äkilise
löögiga Vidlitsi tehase Soome piiril ja said saagiks 11 kahurit ja
rikkalikke laske- ning toidumoona ladusid."
Intervendid ei jäänud
rahule ja ässitasid valgesoome koeri Nõukogude
maa kallale. Nad lubasid Mannerheimile suurt laenu, kui ta liigub
Petrogradi peale. 1919. aasta sügisel sööstsid Soome jõugud Venemaale
just sel hetkel, kui Judenitš tungis Leningradi peale. Aga siingi sai
vaenlane kõvasti lüüa, samuti kui kõik teisedki meie Kodumaa vaenlased
kõigil ta rindeil.
Oli juba 1922. aasta.
Soome sõlmis meie maaga rahulepingu. Aga mis
maksab leping Soome müüdavaile valitsejaile? Samuti kui kõigil
järgnevailgi aastail käitusid nad alatult silmakirjaliselt,
kahekeelselt, püüdes petta noore tööliste ja talupoegade riigi valvsust.
Hoolimata rahulepingust, tungisid mannerheimlikud jõugud ootamatult
Karjalasse ja korraldasid metsiku tapatalgu nõukogude elanikkonna seas.
Punaarmee kihutas neetud roimarid uuesti minema, andes neile tunda
nõukogude relva purustavat jõudu. Hirmus pilt avanes meie sõdurite
silmade ees, kes olid vaenlase Kodumaa pinnalt minema kihutanud.
Mahapõlenud talumajad. Rüüstatud koolimajad. Suitsevad tuleasemed
rahulike asulate asemel. Ärapõletatud aiad. Võllaste alleed piki teid ja
tänavaid. Punaarmeelaste laibad otsaesisele põletatud tähtedega ja
seljalt nülitud nahaga. Lahinguis langenute rüvetatud kehad. Metsikuse
ja ennekuulmatu teotamise jäljed.
Kas andestame kunagi
neetud kaitseliitlastele neid toorusi, millest juuksed tõusevad püsti!
Kas andestame valgesoome jõukudele meie isade ja vendade kallal
toimepandud teotused! Vene rahva veri on ühel ja selsamal
paljukannatanud maal segunenud
Mannerheimi ja selle värdjate poolt surnuks piinatud soome tööliste
verega. See vennaliku vere liit on püha ja sajanditeks tugev. Meie
klassivendade veri nõuab igavest kättemaksu alatuile timukaile. Meie
lõime valgesoomlasi raskesti kõigil kodusõja rindeil ja mürgine
madu kandis salajas viha töörahva vastu, Nõukogude riigi vastu. Kivi
põues tulid löödud koerad alandlikult meie juurde, palusid rahu
ja tunnustust, ning samal ajal jooksid tasahilju oma fašistlike
peremeeste värava alla, pidades salanõu kõige humaansema ja kõige
rahuarmastavama riigi vastu maailmas.
1922. aasta märtsis
astus see oma peremeeste esikuid mööda
ümberhulkuv valgesoome koer nõukogudevastasesse blokki ühes tema
sarnaste Poola, Eesti ja Läti valitsustega. See blokk kutsus esile
meelepaha tormi kõigi maade rahvahulkades, kes
nägid Nõukogude maas lootust oma vabanemiseks. See blokk varises kokku,
kuid valgesoome jõuk ei jäänud rahule. Jultunud imperialistid tõukavad
teda uuele ennekuulmatule avantüürile: "Luua Suur-Soome – Uuralini."
Nagu näha, on nad täiesti arust läinud. Ometi saab see nõdrameelsete
sonimine valgesoomlaste peamiseks
loosungiks paljude aastate kestel, nende palavamaks, kuid kahjuks
täitmata unelmaks. Meie päevinigi on ta küüsis kõik Soome fašistlikud
valitsejad.
Meie maa ajalugu tunneb enam kui üht sellist kurioosset juhtumit, et
muulased otsivad vene rahva seast oma "hõimlasi". Teatavasti näiteks
sakslased tahtsid ühendada oma Baieri viinivorstidega Ukraina
jahuklimbid.
Ega suu pole seinapragu, jahuklimbid on maitsev roog, ainult nad ei
ole mitte fašistide jaoks valmistatud. Nõukogude rahvas sai nende ahnet
isu rahuldada teiste maiustustega – meie kahurite stalinlike
kogupaukudega. Ja ka edaspidi sünnib nii kõigi meie Kodumaa vaenlastega!
1931. aastal kirjutas valgesoomlaste häälekandja "Aktivist" toimetuse
üleskutses "eesti vendadele": "Tuleb päev, mil Soome idapiirideks
saavad Uurali mäed ja Soome suurriik saab tähtsaks teguriks
maailmapoliitikas."
Tõesti, Malbruk
asus sõjateele, aga mis sellest välja tuli – teavad kõik! Paistab nagu
loeksid mingisuguseid nõdrameelse kirju kusagilt hullumajast. Selle
suurushullustuse käes vaevlev valgesoome agentuur on täie käigu
peale pannud kogu oma räpase spioonlik-diversantlikule ettevõttele.
Ajaleht "Uusi Suomi" lobises omal ajal avameelselt välja, et Soome
olevat "Euroopa ees kohustatud olema idavastase võitluse informeerijaks
ja samuti ka algatajaks."
Ühe sõnaga, urgas on
avatud, vastuvõetava hinna eest üüritakse igale
fašistile välja valgesoome spioone, diversante ja provokaatoreid. Kõik
"tsiviliseeritud Euroopa" jätised – sulid, bandiidid, mõrtsukad,
murdvargad, valerahategijad, spekulandid, kokainistid, võltsmängijad,
sutenöörid, valgekaartlikud huligaanid ja muu inimsoo rämps on leidnud
ja leiab endale varjupaika valges Soomes, ja mitte ainult varjupaika,
vaid ka vastutavat tööd fašistlikes salaluuretes. Soome on saanud
nõukogudevastase spionaazi ja diversiooniliste provokatsioonide ja
võltsimise vabrikuks. Meenutage, kust voolasid kõik pori ja laimu
toobritäied Nõukogude maa
kohta viisaastakute aastail, meie tormilise õitsengu aastail? Riia
valgekaartlikest urgastest ja valgest Soomest. Meenutage, kuhu viisid
kõigi salanõude, kõigi meie tublide tšekistide
poolt avastatud kontrrevolutsiooniliste fašistlike salaurgitsuste
niidid? Hitleri Berliini, panide Poolasse ja valgesse Soomesse.
Meenutage, kes kõige sagedamini korraldasid piirikonflikte, nurga tagant
tapsid meie tunnimehi, Nõukogude maa vapraid valvureid? Saksa fašistid,
rumeenia bojaarid ja valgesoome kaitseliitlased. Meenutage, kes tappis
1936. aastal lasuga Soome territooriumilt nõukogude komandöri Spirini?
Neetud kaitseliitlased. Meenutage, kes valas Kodumaa vahva kangelase
piirivalvuri Andrei
Korobitsõni verd, kes kuni viimase hingetõmbeni võitles diversantliku
bandega ja hävitas vaenlased, kes rikkusid nõukogude piiri? Ikka
needsamad valgesoome lurjused.
Kõigis meie vaenlaste
salaluuretes peeti Soomet "klassikaliste
piirikonfliktide" maaks. Teisiti üteldes, siin asuvad provokatsiooni ja
nõukogudevastase vale meistrid, elukutselised mõrvarid ja bandiidid. Kui
on tarvis sepitseda mingit piirivahejuhtumit, on tarvis tappa mõnda
nõukogude inimest – valgesoomlased on alati valmis. Leningradis heideti
1927. aastal parteitegelaste Klubisse pomme – diversiooni jäljed viisid
otseteed Helsingi. Terijokis oli eriline kiirkaatrite baas –
läbisõidupunkt kogu maailma
spioonidele, kes tahtsid NSVL territooriumile pääseda. Selle baasi abil
paiskasid valgesoomlased meie maale välismaiste salaluurete agente. Asi
läks koguni nii kaugele, et 1930. aastal tegid valgesoomlased
katset meie territooriumile toimetada oma endist presidenti Stalbergi,
et teostada kõige jultunumat provokatsiooni. Nad tahtsid tappa ta
nõukogude pinnal ja hiljem ajada kõik nõukogude riigi kaela, et seda
kavalasti kokku klopsitud "fakti" kasutada ettekäändena sõjaks NSVL-ga.
Kõige viimasel hetkel kukkus kaitseliitlike provokaatorite jesuiitlik
plaan läbi. Provokatsioon sai teatavaks tervele maailmale ja
valgesoomlastel tuli kaebealuse pingile asetada nurjatu kavatsuse
hingestaja – Soome kindralstaabi ülem kindral Vallenius. Muidugi tehti seda vaid silmapetteks: 1940.aasta algul, meie sõja
päevil Soomega, olnud seesama patenteeritud provokaator Vallenius üheks
valgesoome armee kõige sõjainnukamaks kindraliks.
Spioonid-kaitseliitlased töötasid korraga mitmele peremehele: kes
paremini maksab – seda eelistatakse, aga vahel ka ilma valikuta kõigile
peremeestele korraga. Nad ei pea mitte midagi vastikuks. Süütamine,
provokatsioon, mürgitamine, mürgipudelid, nurga tagant tapmine,
õhkulaskmine, avariid – kõigest jõust ja kõigi abinõudega püüdsid ja
püüavad nad segada nõukogude kodanike rahulikku tööd ja rahu. Igal
aastal püüdis müüdav valgesoome valitsus, lipitsedes oma võimsa
naabri ees, kõigiti talle kurja teha, tegutsedes mitte avalikult, vaid
nurga tagant. Vormiliselt sõlmitakse mittekallaletungi leping, aga
salajas käib pöörane valmistumine sõjaks Nõukogude Liiduga.
1936. aasta jaanuaris hoiatas seltsimees Molotov NSVL
Kesk-Täitevkomitee II istungjärgul, et interventsionistlikud plaanid "ei
ole võõrad mõnedele meie naabruses asetseva Soome ollustele, kes üha
enam orienteerub kõige agressiivsemate imperialistlike riikide poole".
Nõukogude maale
meeldida püüdes pidasid valgesoomlased ühtlasi
salajasi läbirääkimisi sakslastega, rootslastega ja inglastega,
sõbrutsesid panide Poolaga, ehitasid saksa Siegfriedi liini eeskujul
Mannerheimi liini ja õpetasid välismaiste ohvitseride juhatusel välja
oma sõjaväge, valmistades teda kallaletungiks NSV Liidu vastu.
Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov iseloomustas soomlaste poolt Karjala
maakitsusele ehitatud kindlustusi järgmiselt:
– Leningradi lähedal – ütles seltsimees Molotov oma aruandes
Nõukogude Liidu välispoliitikast NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul
29.märtsil 1940 – kogu Karjala maakitsusel 50–60 kilomeetri sügavuselt
oli Soome võimude poolt ehitatud rohkearvulised ja võimsad raudbetoonist
ning graniidist ja mullast sõjalised kindlused, varustatud kahurite ja
kuulipildujatega. Nende kindluste arv ulatub paljudesse sadadesse. Need
sõjalised kindlused, eriti aga raudbetoonist ehitused, mil oli suur
sõjaline võimsus, mis olid üksteisega maaaluste käikudega ühendatud ja
ümbritsetud eriliste tankivastaste kraavide ning graniittulpadega ja
mida toetasid rohked miiniväljad, – kõik need üheskoos moodustasid
nii-nimetatud "Mannerheimi liini", mis oli ehitatud välismaa vastavate
eriteadlaste juhatusel "Maginot" ja "Siegfriedi liini" eeskujul. Peab
tähendama, et kuni meie päevini peeti neid kindlusi vallutamatuiks, s.o.
niisuguseiks kindlusiks, mida seni veel ükski sõjavägi pole purustanud.
Samuti peab tähendama, et Soome sõjavõimud püüdsid juba ette neis
rajoonides iga külakest muuta kindlustatud punktiks, mis varustatud
relvade, raadioantennide, bensiinipunktidega jne. Lõuna- ja Ida-Soomes
olid paljudes kohtades meie piirini ehitatud strateegilised raudteed ja
maanteed, mil pole mingit majanduslikku tähtsust.
Samal ajal tegid
valgesoomlased sisemaal ohjeldamatut
nõukogudevastast šovinistlikku propagandat ja ässitasid soome rahvast
üles vene inimeste vastu. Nõukogudevastase propaganda märatsus on
viimasel ajal võtnud suurima ulatuse. Venelasi teisiti ei nimetatudki
kui "moskaalideks" ja sõna "moskaal" muudeti sõimusõnaks. Lastesse
istutati juba maast madalast vaenu vene rahva vastu. Igas
koolitunnis tuubiti neile pähe, et venelane – see on soomlase vaenlane.
Soome valitsejad varjasid ja varjavad oma maa eest, et just suur vene
rahvas andis Oktoobrirevolutsiooni päevil Soomele sõltumatuse, et just
vene rahvas on soome töölisklassi ja töötava talupoja parim sõber, kogu
maailma töötava rahva parim sõber.
Nad, need jõledad, räpased kaitseliitlased, nimetavad ennast soome
rahva "sõbraks". Ja seda julgevad rääkida inimesed, kes juba ammust
ajast, juba kümneid kordi on müünud ja jällegi müünud omaenda rahvast,
inimesed, kes on valanud ookeane rahva verd, timukad, kes on töötavaid
soomlasi piinanud ja piinavad oma piinakambreis. Need silmakirjalised
elajad julgevad tõmmata endale selga tsivilisatsiooni kaitsjate rüüd!
Barbaarid, kelledele ei tohi leiduda kohta maa peal!
Nõukogude Liit on vääramatult teostanud oma rahuarmastavat
poliitikat, andmata järele vaenlaste provokatsioonidele. Soomlased
püüdsid salaja Rootsiga kokku rääkida Ahvenamaa saarte relvastamise
kohta, et Soome laht kinni korkida ja sinna meie tubli Balti mere
laevastik kinni sulgeda.
Kukkus läbi
valgesoome kavatsus. Nõukogude valitsus paljastas õigel ajal need meie
Kodumaale
hädaohtlikud fašismi salasepitsused ja suutis nad otsustavalt nurja
ajada. Välismaiste imperialistide poolt õhutatuina provotseerisid
valgesoomlased iga päev relvastatud konflikte Nõukogude Liiduga. 23.
novembril 1939 esines soome peaminister Cajander sotsialismimaa vastu
sihitud provokatsioonilise kõnega. See kõne oli kaitseliitlastele sõja,
Nõukogude Liidu ründamise signaaliks. Kolm päeva hiljem tulistas soome
kahurvägi seitsme kogupauguga meie vägesid Karjala maakitsusel. Häbitud
valgesoome provokaatorid eitasid jultunult tulistamise fakti, tõendades,
nagu "tulistaksid punased end ise". Kuid möödus mõni aeg ja kõik tuli
päevavalgele. 14.juunil 1940
lobises ajalehes "Nu Dag" Mainila juures teeninud soome sõdur, kust
valgesoomlased tulistasid meie vägesid, selle provokatsiooni välja.
"Poisid, – kirjutas ta – kes olid eesliinil, seal oli aga kõige
agressiivsem rühm, otsustasid saata bolševikkudele tervituse: nad
tulistasid, ja see andis tõuke sõja algamiseks".
Soome sõjaväeline klikk provotseeris sõja. Nõukogude rahvas asus oma
maa kaitsmisele. Rahvusvaheliste fašistlike šaakalite ulumisest
saadetuna täitsid meie Kodumaa relvastatud jõud oma rahva tahet ja
kaitsesid loodepiiride ning suure Lenini linna julgeolekut. See oli karm
ja raske sõda, kus Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastik tegi vahvuse
imetegusid. Meie relvastatud jõud pidid murdma imperialistlike
suurriikide ühendatud jõud ja purustama Soomesse Punaarmee vastu kogutud
uusima tehnika.
Seltsimees Molotov teatas NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul, et kõik
kokku küündis ainuüksi sõja ajal teistest maadest Soome saadetud
relvastuse hulk mittetäielike andmete järgi järgmiste arvudeni:
lennukeid – mitte alla 350, kahureid – kuni 1500, üle 6 tuhande
kuulipilduja, kuni 100 tuhat püssi, 650 tuhat käsigranaati, 2.500 tuhat
mürsku, 160 miljonit padrunit ja veel palju muud relvastust.
Kuid pole niisuguseid kindlusi, mis bolševikud vallutada ei suudaks.
Leningradi Sõjaväeringkonna staabi 2.märtsil 1940 avaldatud kokkuvõttes
öeldi, et ainuüksi kolmenädalase perioodi jooksul vallutasid meie
väeosad 922 vastase kindlustatud kaitsepunkti, neist 235 raudbetoonist
kahuripunkti. Suure sotsialistliku kodumaa sõdurid näitasid sadu ja tuhandeid
julguse ja sangarlikkuse eeskujusid ning andsid vaenlasele purustavaid
hoope.
Vaadake, mis jutustab Nõukogude Liidu Kangelane seltsimees Jakovlev mõnest episoodist võitluses valgesoomlastega:
– Kohe pärast meie esimest lasku pideva tulipunkti pihta läksid
valgesoomlased otsekui arust ära. Nad avasid meie kahurile metsiku tule
mitmest patareist šrapnellide ja granaatidega, miini- ja kuulipilduja
tule. Rasked mürsud lõhkesid paremal, vasakul, taga, ees. Kuid meie
töötasime vähimagi kohmetuseta. Segasid meid vaid eespool lõhkevad
mürsud, paisates üles määratuid lume ja mulla sambaid. See raskendas
pideva tulepunkti jälgimist ja orienteerumist. A.I.Golovkinil lõikas mürsukild läbi põse, kogu kampsun ja püksid
voolasid tal verd täis; hiljem lakkas veri voolamast ja tardus põsele.
Meie olime tulistamisega niivõrd ametis, et keegi ei märganud Golovkini
haavata saamist, ei märganud seda Golovkin isegi. Mürskude kätteandjal E.K.Bulahhovil purustasid killud käe. Talle
tehti ettepanek viivitamata evakueeruda tulejoonelt, mille kohal plaksus
tinaäike. Liiati oli ta maile ühe käega halvaks abimeheks. Bulahhov
keeldus lahkumast ja jätkas töötamist terve käega. ...Laskepositsiooni valmistamisel langes reast välja V.V.Panjagin.
Kuulipilduja valang läbistas tal rinna ja kõhu, kui ta lamades kaevas
lund. Ta oli veel elus, aga lootusetus seisukorras. Tahtsime paigutada
ta suuskadele ja evakueerida omade juurde. – Ärge viige mind kuhugi, –
vaidles vastu meie tubli seltsimees – ärge kaotage aega ... Andke
madudele hästi pihta! ... Ja need olid ta viimsed sõnad. Me viisime ta arstiaabi punkti, kus ta suri.
... Iga päev lasksid valgesoomlased meie pihta sadu mürske ja miine
ning tuhandeid kuule. Kuid mis vaenlased ka ei teinud, ei suutnud nad
meie võitlustööd peatada.
Peatada võis meid ainult surm ja ei miski muu, sest et meie olime
täis kustumatut viha vaenlaste vastu ja piiritut armastust oma suure
Kodumaa, bolševikkude partei ja kalli Stalini vastu!
Need lihtsad, ühe paljudest valgesoomlaste vastase võitluse
kangelastest jutustatud read näitavad, kuivõrd ennastohverdavalt täitsid
nõukogude inimesed oma püha kohust oma maa ja oma sõjaväelise vande
vastu. Kõige keerulisemaist ja näiliselt väljapääsmatuist olukordadest
leidsid meie Kodumaa pojad väljapääsu, ei kaotanud pead, vaid võitlesid
vaenlasega võiduni.
1940. aasta karm
talv, millist ei ole olnud enam kui 100 aastat,
kattis paksu jääga kogu Soome lahe. Näis, et Punalipuliselt Balti mere
laevastikult oli võetud võimalus lahingoperatsioonidest osa võtta. Kuid
Balti mereväelased ei seisnud tegevuseta. Üheskoos Punaarmeega peksid
nad valgesoomlasi, purustasid nende kindlustusi. Meresõdade ajalugu ei
tundnud veel juhtumit, et allveelaevad oleksid
riskeerinud tegutseda nii raskete jääolude tingimustes. Nõukogude
allveelaevad sooritasid vahetpidamatuid lahingoperatsioone, katkestades
vastase ühendusi ja takistades valgesoomlaste varustamist relvade ja
laskemoonaga. Nüüd lahinguordeni saanud allveelaev "S-1" sattus piki
skääridest
lõhestatud vaenulist rannikut oma baasi tagasi tulles rasketesse
jääoludesse. Sel hetkel, kui ta kahesõlmelise kiirusega läbistas kõige
hädaohtlikumat kohta, tungisid talle kaks soome lennukit kallale.
Vaenlased eksisid rängasti. Allveelaev avas oma väikekaliibristest
kahuritest tule vaenulistele lennukitele. Kohe esimeste kogupaukudega
tulistati üks vastase lennuk alla. Teine laskis kiiresti jalga.
Võrratut kangelaslikkust näitas üles allveelaeva "Štš-311" meeskond
seltsimees Versinini juhatusel, kes on nüüd Nõukogude Liidu Kangelane.
Pärast lahingülesande edukat täitmist sõitis see allveelaev jää all 35
kilomeetrit. Allveelaev "Štš-324" Nõukogude Liidu Kangelase ja NSVL Ülemnõukogu
saadiku seltsimees Konjajevi juhatusel tuli pärast lahingülesande
täitmist Botnia lahest oma baasi, kattes jää all pimesi umbes 45
kilomeetrit.
Erakordset mehisust väejuhatuse lahingülesannete täitmisel osutasid
meie merelendurid. Udus, madalas pilvituses ja lumetormis tõusid
lennukid õhku, hävitasid vaenlase kindlustatud rajoonid, rannapatareid,
sadamad ja transpordid relvastuse ning laskemoonaga, näidates üles
vahvuse, külmaverelisuse ja võitlusosavuse eeskujusid. Lendur Krohhalevi seljas hakkas kord lahinguülesande täitmisel
karusnahkne mantel põlema. Väljakannatamatut valu tundes ja suitsust
lämbudes jätkas Krohhalev lendu. Jätmata lennuki juhtimist rebis ta tükk
haaval seljast põleva riide, jäi pesuväele ja tuli pärast väejuhatuse
ülesande käredas külmas ennastohverdavat täitmist õnnelikult oma baasi
tagasi. Seltsimees Krohhalevile on antud Nõukogude Liidu Kangelase
tiitel.
Lendur Gubanov, nüüd Nõukogude Liidu Kangelane, viis 2–3 korda päevas
oma üksuse lahingusse. Iga ilmaga hävitas ta osavasti vaenlasi lendas
vastase seniitpatareide kohal, laskudes 50 meetri kõrguseni, tulistades
läheda maa pealt patarei meeskonda. Ühel kõige külmemaist ja udusemaist
päevist suutis ta üles leida ja uputada vaenlase jäälõhkuja, kes,
valides meelega välja lendamiseks kõlbmatu ilma, tahtis viia laskemoona
valgesoome patareile.
Veel ei ole kirjutatud selle nõukogude rahva sangarliku võitluse
ajalugu oma Kodumaa julgeoleku eest. Veel palju raamatuid kirjutatakse
ja palju laule luuakse meie jalaväelaste, lendurite, punalaevastiklaste,
tankistide, sapööride, suuskurite ja kõigi Punaarmee ja
Mere-Sõjalaevastiku sõdurite kangelastegudest. Need kangelasteod jäävad
alati meie kõigile mehisuse ja vahvuse pühaks eeskujuks, Kodumaa,
bolševistliku partei ja suure Stalini teenimise eeskujuks.
Valgesoomlased, kes veel kord olid proovinud oma nahal nõukogude
relva jõudu, palusid rahu igal tingimusel. Nõukogude valitsus, olles
täiesti teadlik oma jõus, sõlmis suuremeelselt rahulepingu, pärast seda
kui ta oli kindlustanud Lenini linna ja loodepiiri julgeoleku.
1940.aasta 12.märtsi rahuleping pani Soomele ja NSV Liidule
vastastikuse kohustuse hoida terved ja korras kaitse ja majanduslikud
ehitused, varandused, käitiste sisseseaded jne. ühe käest teise kätte
minevais linnades ja asulais. Aga siingi jäid valgesoomlased truuks oma igavesele valelikule ja
kahekeelsele poliitikale. Punaarmeelased, kes esimestel päevadel pärast
rahu sõlmimist saabusid Hango poolsaarele, nägid, millise mõttetu
barbaarsusega valgesoomlased olid purustanud sadamaehitused ja -hooned,
majad ja villad, ning olid üles kiskunud tänavasillutise. 7. mail 1940
teatas "Pravda", missuguses kaootilises seisukorras olid tehased ja
vabrikud maa-alal, mis NSVL kätte läks. Kaitseliitlaste jõugud hävitasid varandused, mis kuulusid NSV Liidule
üleandmisele. Rüüstajad ja diversandid püüdsid haruldase südidusega
ettevõtted korrast ära ajada, lootes, et neil õnnestub kõik ajada
kahurväe tulistamise ja lennupommitamiste kaela. Kuid rüüstajad olid töötanud räpakalt. Näiteks Käkisalmis avastati
tselluloositehase jaoskondades kuni pool tonni soomlaste poolt tehase
õhkulaskmiseks pandud dünamiitpadruneid. Soome ülejooksikute jutu järgi olevat kohe pärast rahu sõlmimist
erilised kaitseliitlaste salgad tegutsema hakanud tehaste sisseseadete
hävitamise ja elumajade lõhkumisega. Ja seda sel ajal, kui Punaarmee juhatus, kes andis soomlastele üle
Petsamo, täielikult täitis kohustuste lepingu järgi, seadis kõik korda,
laskis isegi akendele ruudud ette panna, tänavad puhtaks pühkida jne.
Samal päeval püüdis purustatud Soome astuda "sõjalisse ja kaitse
liitu" NSVL vastu ühes Rootsi ja Norraga, kust võitluse ajal
valgesoomlastega oli meie vastu tulnud rohkesti "vabatahtlike" salku.
Norra ja Rootsi rahvas, tundes meelepaha selle oma valitsejate
avantüristliku kavatsuse üle, tõstis tormilise protestilaine säärase
"tulega mängimise" vastu.
Nõukogude Liidu kindel ja resoluutne seisukoht sundis selle
bandiitliku plaani algatajad sellest loobuma. Kuid valgesoome klikk ei
loobunud siiski oma kavatsustest ja jatkas salaja uue kallaletungi
ettevalmistamist NSVL vastu.
Sisemaal kordus metsiku terrori ja omavoli bakhanaal, milline on
soome rahvale tuttav juba kodusõja aegadest. Kõik, keda vähegi
kahtlustati Nõukogude Liidule ja vene rahvale sümpatiseerimises, heitsid
timukad vanglasse. Mahalaskmised ja piinamised võtsid valges Soomes
jälle massilise iseloomu. Häda ja viletsuse pihid on sel väikesel maal
viimaseni kinni kruvitud. Töötavad massid, keda nende timukad on viimse
võimaluseni kägarasse surunud, peavad nüüd maksma oma müüdavate
valitsejate avantüüride eest ja kandma oma turjal möödunud sõja koormat
ning palavikulise uuele sõjale ettevalmistamise raskust.
Nälg ja taudid
valitsevad Soome külades ja linnades. Ennekuulmatud
maksud kägistavad talupoegi. Elanikkonna hirmsat seisukorda ei suuda
varjata isegi soome ajakirjandus. Ja vaatamata julmale terrorile puhkeb
paljudes valge Soome kohtades töölisstreike, näljamässe ja rahutusi.
Täiesti ennekuulmatu irvitamise on valgesoome valitsejad osaks saada
lasknud Karjala talupoegadele, töölistele ja teenijaile, kes
vägivaldselt aeti oma kodukohtades välja. Pool miljonit ümberasujat
hulgub ümber mööda Soomet ilma peavarjuta
ja kannatab irvitamist. Eluruumideks on neile antud loomalaudad, kuurid
ja saunad, samal ajal kui 2117 neile ümberasujaile määratud standardmaja
mädaneb koost võetuina Vaasa sadamas. Laudaruumide eest võetakse
ümberasujailt kolmekordset hinda ja korteriperemehed ekspluateerivad
ümberasujaid kui orje. Iga päevaga intensiivistavad Soomet valitsevad
timukad Nõukogude
Liidule vaenulist poliitikat. Sakslaste abiga ehitavad nad uusi
kindlustusi. Nad kihutavad rahvast üles Punaarmee vastu, Punalaevastiku
vastu, Nõukogude rahva vastu. Nad toetavad nõukogudevastaseid
fašistlikke organisatsioone ja tõmbavad nõukogudevastasele tööle pappe
ning kirikumehi. Kirik on Soomes tegelikult muutunud kindralstaabi
osakonnaks võitluses NSVL vastu. Tänaseni on Soomes välja antud kuni 50
mitmesugust Nõukogude Liidu vastu sihitud raamatut.
Ja niipea kui saksa fašistid alustasid kuritegelist sõda meie rahva
vastu, nii pea kui märatsev lurjus Hitler saatis tumedad väejõugud meie
Kodumaa piirile, tõstis müüdav valgesoome madu oma maopea ja püüab
uuesti meie maa piire nõelata. Ta on unustanud, see kärnane ussisuga, meie haubitsate ja pommide
jõu. Ta on unustanud nõukogude relvade purustava võimsuse. Ta on
unustanud, et vene inimene oskab sõdida, armastab sõdida (?), on alati
valmis andma vaenlasele purustava hoobi. Nõukogude patrioodid saavad
nüüdsest peale kõigil võitlustandreil ilma armuta vaenlast lööma
võimsate stalinlike kogupaukudega. Nad paiskavad talle vastu kogu
nõukogude rahva kohutava jõu ja võimsa tehnika, mis on sotsialistliku
maa poolt loodud stalinlike viisaastakute aastail.
Alatud maod roomavad meie maa kallale. Pole viga. Meie võitlus on õige. Vaenlane saab purustatud. Võit jääb meile!´´