Eelpoolmainitud üleüldise defitsiidi tulemusena oli tutvustel Nõukogude Liidus
ülioluline osa inimese elus. Kui keegi tundis kedagi, kes tundis
vajalikku kauplusetöötajat, siis oldi astutud esimene samm kauba
muretsemisel. See võis olla mis tahes. Autoomanikud vaatasid alt üles
varuosade poe müüjate poole, eramajade ehitajad seisid alandlikult
ehitustarvete kaupluste müüjate ees. Kõik ainult selleks, et saada
teada, millal neile vajalik kaup müügile tuleb. Ja muidugi selleks, et
see kaup ilusasti kõrvale pandaks. Eelisolukorras olid eriti kaubaladude
töötajad. Neist kõige tuntum oli ETKVL`i (Eesti Tarbijate
Kooperatiivide Vabariikliku Liidu) ladu. Müük, või õigemini kauplemine
toimus otse laost, ehkki see oli rangelt keelatud. Ostja sai kauba,
müüja sai raha pluss kopsaka boonuse (maksti meeleldi, sest kaupa vajati
ka edaspidi), kauplus, kuhu kaup pidi saadetama, sai kauba asemel
lihtsalt raha kauba väärtuses. Tõsi küll, nii mõnigi kaupluse juhataja
tõmbas selle peale nina kirssu, sest eks olnud ka temal oma
eelisklientuur, kes vajas teenindamist. Kuid vaielda kesklaoga ei
julgetud, sest järgmisel korral võidi kaubast lihtsalt ilma jääda.
Tõsi küll, eksisteerisid ka kauplused, kus sõna "defitsiit" oli tundmatu. Kuid sama tundmatu oli tavainimesele ka sellistesse kauplustesse sissepääs. Nimetatud kauplused teenindasid ainult kitsast ringkonda - parteifunktsionääre. Lisaks neile oli kaubapuudusest vaba ka välisturiste teenindav kauplus, kuigi sealne kaubavalik koosnes põhiliselt kõikvõimalikest suveniiridest.
Oli muidugi ka veel üks eriline kauplus, kus puudust ei tuntud, kuid kahjuks ei olnud ka sellesse pääsemine lihtrahva võimuses. Ja kui olekski olnud, siis ei oleks seal olnud ausa tööga väljateenitud nõukogude rubladega midagi peale hakata, sest seal maksid vaid nn. boonid, mida said välisreisil käivad meremehed.
Tõsi küll, eksisteerisid ka kauplused, kus sõna "defitsiit" oli tundmatu. Kuid sama tundmatu oli tavainimesele ka sellistesse kauplustesse sissepääs. Nimetatud kauplused teenindasid ainult kitsast ringkonda - parteifunktsionääre. Lisaks neile oli kaubapuudusest vaba ka välisturiste teenindav kauplus, kuigi sealne kaubavalik koosnes põhiliselt kõikvõimalikest suveniiridest.
Tallinnas oli selleks kauplus Turist ...
... ja Moskvas kauplusekett Berjozka
Oli muidugi ka veel üks eriline kauplus, kus puudust ei tuntud, kuid kahjuks ei olnud ka sellesse pääsemine lihtrahva võimuses. Ja kui olekski olnud, siis ei oleks seal olnud ausa tööga väljateenitud nõukogude rubladega midagi peale hakata, sest seal maksid vaid nn. boonid, mida said välisreisil käivad meremehed.
Boonid 5, 25 ja 50 kopika väärtuses
Läheb mees piki Moskva tänavat kaasas mitu rulli tualettpaberit. Möödakäijad tormavad küsima, kus seda defitsiiti müüakse. Mees lööb käega: "Mitte kusagil ei müüda. Ega ma neid poest ei ostnud, toon need keemilisest puhastusest."
Sellist vaatepilti nähes olevat jaapani turistid tahtnud kiiresti Moskvast põgeneda, sest nad olid arvamusel, et linna on tabanud mingi epideemia.
Kaubapuudusest
tingituna tekkis omamoodi turismiliik - kaubareisid. Kui Venemaalt
pärit nn. "kotipoisid" ründasid esmajoones Tallinna kauplusi (kas nad
üldse teadsid teiste Eesti linnade olemasolust, on küsitav), siis
kohalikud korraldasid oma väljasõite defitsiidi hankimiseks
väikelinnadesse. Mis tollal ei oleks olnud defitsiit?! Nii tuligi
välja, et Eestis paljureisinud inimene võis rääkida põhjalikult mõne
linna kauplustest, kuid ei teadnud midagi selle linna
vaatamisväärsustest. Kurb, aga tõsi on seegi, et ka meie pere kuulus
peale auto hankimist selliste "turistide" hulka. Elu
sundis! Ega erilist kaubaküllust ei esinenud üheski kaupluses, kuid
siiski õnnestus leida üht-teist, mida Tallinnas ei olnud.
Üheks kaubareisijate mekaks oli Sillamäe, mida, kui üleliidulise
tähtsusega linna varustati Leningradist. Kuid kahjuks oli tegemist
suletud linnaga ja nii mõnigi agar, kuid ilma loata linnasaabuv turist
lõpetas oma teekonna miilitsajaoskonnas.
Gorbatšov
kutsus külla mehe, kellest oli teada, et see tema kohta anekdoote räägib. Ta juhatas mehe
uhkesse kuuetoalisesse korterisse. Korterid olid pärsia vaibad,
videoaparatuur, köögirobotid, kristall-lühtrid, punasest puust mööbel... Gorbatšov näitas talle kõike seda ja ütles: "Vaat nii hakkab lähemas tulevikus elama iga lihtne nõukogude tööline." Mees küsis temalt: "Mihhail
Sergejevitš, kas te kutsusite mind selleks siia, et mina teile
anekdoote räägiksin, või selleks, et te neid mulle ise räägiksite?"
Mitte ainult kaubapuudus ei kimbutanud nõukogude kodanikku. Üks tõsisemaid
probleeme oli seotud korteritega. Ehitustegevus, niipalju, kui see puudutas
elamuehitust, oli aga N. Liidus esialgu lapsekingades. Tõsi, ehitati ka
siis. Viiekümnendatel aastatel tekkis nn. stalini monumentaalstiil - kõrgete tubadega
elamud, mis väljast olid ehitud rikkaliku kipsornamentikaga, kuid mis
ei lahendanud oma aeglase ehitustempoga üha kasvavat korterikriisi,
hoolimata sellest, et alates juba kahetoalisest korterist olid need mõeldud
ühiskorteriteks. Probleemile oli vaja uutmoodi lähenemist.
Tüüpiline nn. stalini-stiili näidis Tallinnas Tartu maanteel.
1950.
aastatel katsetati NSVL-is mitmesuguseid kopeeritud ja iseleiutatud
elamute tootmisviise. Üheks selliseks nõukogude imeks olid nn.
suurpaneelmajad.
Äärmiselt ebaõnnestunud lahendusega korterites olid tikutopsisuurused
köögid, kuna Hruštšovi ajastul valitsenud põhimõtte kohaselt ei olnud
perenaistel enam vaja kodus end söögitegemisega vaevata. Selle asemele
pidid nõukogude inimesi hakkama teenindama ühiskondlikud
toitlustusettevõtted. Esialgu polnud siiski
neid fantaasiavaldkonda kalduvaid ettevõtteid kusagil näha ja
perenaised pidid kuidagimoodi hakkama saama oma köögipugerikes.
Köökidest veelgi väiksemad olid neis korterites vannitoad, milles mahtus
end vaevalt ringi keerama.
60-nendate aastate arhitektuuri tippsaavutus - nn. hruštšovka
1959 valmisid Taškendis ja Bakuus esimesed Prantsusmaalt ostetud Camus’ süsteemis majaehituskombinaadid, mis tootsid toasuurusi paneele. Seda ei võtnud omaks mitte ainult venelased, vaid näiteks ka Helsingi Pihlajamäke kavandades käis soome arhitekt Lauri Silvennoinen just Prantsusmaal elamutootmist uurimas (Tuomi 2000: 100). (Tõsi küll, soomlased võtsid omaks tunduvalt suurema korterivariandi). Järgnevalt kerkis samal tehnoloogial põhinevaid majaehituskombinaate pea igasse suuremasse linna kogu Idabloki riikides. Nii leiab analoogset arhitektuuri Arhangelskist kuni Vladivostokini klimaatilisi tingimusi arvestamata. Sama süsteem rakendus loomulikult ka Eestis. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et varsti peale patendi venelastele müümist loobusid prantslased selliste elamute valmistamisest. Ei saa just öelda, et nimetatud elamud oleksid olnud insenerikunsti tipp. Samuti tillukesed köögid ja vannitoad ehk nagu tollal öeldi - sanitaarsõlmed, kuigi pisut suuremad, kui neile eelnenud suurblokkmajades. Väikesed olid ka toad. Kuid ometi oli see lahendus korteripuudusele. Kelle jaoks? Seda näeme allpool.
Alates
kuuekümnendate aastate teisest poolest ehitati Eestis palju. Kaks
suurt ehituskombinaati Tallinnas töötas kahes ja kolmes vahetuses,
tootes universaalmajade detaile, mis pidid sobima põhjavööndist
lõunasse välja. Neid püstitati tervete linnaosade kaupa. Ühesugused
hallid ja ilmetud. Meie arhitektide arvamust ei küsinud keegi. Nii
tekkisid Mustamäe, Lasnamäe, Õismäe. Ühe vitsaga löödud, ühtmoodi
inetud. Tõsi küll, seda hallust püüti ilmestada mõnede majade seintele
paneelide valamise käigus kunstnike poolt tehtud suuremõõtmeliste
pannoodega, mis kujutasid rakette, rahutuvisid ja muid ülla iseloomuga taieseid.
Järjekordse "kunstiteose" kokkulappamine ...
... ja selle tulemus
Ehitusjärgus Mustamäe
Kahjuks
ei lahendanud need linnaosad kohalike inimeste korteriprobleeme.
Esmajoones olid need asumid mõeldud Idast saabuvale võõrtööjõule -
venelastele, kelle hordid ujutasid Eesti üle vastavalt Moskva viie
aasta plaanidele.
Eesti oludes tõi selline massiline elamuehitus kaasa sotsiaalseid lisapingeid, sest uued, paneelmajadest koosnevad elurajoonid toimisid samas ka omamoodi immigratsioonipeibutustena. Nõukogude Liidus jagati elanikele kortereid töökoha kaudu. Levinud skeemi järgi ehitas mõni ettevõte endale elumaja ja asutuse ametiühing jagas korterid töötajate vahel, kõigepealt ülemustele, kes soovisid paremat korterit, kui neil juba oli, siis tööeesrindlastele premeerimiseks, siis noortele elu alustamiseks ja lõpuks üldjärjekorras soovijatele. Siinjuures ei tohi muidugi unistada Suure Isamaasõja veterane, kellel oli eelisjärjekord. Maja ehitanud asutus võis kasutada kortereid ka meelitusena uue tööjõu värbamisel. Kiire tööstuse arenemise käigus ei jätkunud 1950. - 70. aastatel Eestis kohalikku tööjõudu ja suured üleliidulised tehased kutsusid just korteritega peibutades Eestisse tööle inimesi Venemaalt. Kuna selliste ettevõtete juhtkond koosnes põhiliselt samuti venelastest, siis eelistati loomulikult oma rahvuskaaslasi eestlastele. Inimene, kes ei töötanud suures ettevõttes, näiteks õpetaja või arst, pidi ootama riigikorterit üldjärjekorras, mis aga peaaegu üldse edasi ei liikunud. Tekkis olukord, kus uusi maju kerkis massiliselt, kohalikud lootsid saada sinna omaette korterit ja osadele muidugi ka anti, kuid aastaid kannatlikult järjekorras seisnute kõrval said sinna arvukalt kortereid äsja Venemaalt värvatud. Pole ime, et nemad tundsid end eesõigustatutena, eestlased aga solvatutena. Oli juhus, kui äsjasaabunud noorele vene naisele pakuti korterit ahiküttega majas. Teadlik slaavitar, kes keskkütte ja vesiklosetiga oli paremal juhul tuttav ehk ainult kuulujuttude põhjal, põrutas selle peale: "See andke oma eestlastele!" (Juhtum leidis aset Riigipangas). Seega muutus aastate jooksul uute elurajoonide maine: algul ihaletud elu paranemise sümbolist sai venestamise tööriist. Ei olnud harvad needki juhused, kui mõni uude elamurajooni teed küsiv piiritagune uusasukas juhatati õige koha asemel kuhugi linnatagusele tühermaale.
Eesti oludes tõi selline massiline elamuehitus kaasa sotsiaalseid lisapingeid, sest uued, paneelmajadest koosnevad elurajoonid toimisid samas ka omamoodi immigratsioonipeibutustena. Nõukogude Liidus jagati elanikele kortereid töökoha kaudu. Levinud skeemi järgi ehitas mõni ettevõte endale elumaja ja asutuse ametiühing jagas korterid töötajate vahel, kõigepealt ülemustele, kes soovisid paremat korterit, kui neil juba oli, siis tööeesrindlastele premeerimiseks, siis noortele elu alustamiseks ja lõpuks üldjärjekorras soovijatele. Siinjuures ei tohi muidugi unistada Suure Isamaasõja veterane, kellel oli eelisjärjekord. Maja ehitanud asutus võis kasutada kortereid ka meelitusena uue tööjõu värbamisel. Kiire tööstuse arenemise käigus ei jätkunud 1950. - 70. aastatel Eestis kohalikku tööjõudu ja suured üleliidulised tehased kutsusid just korteritega peibutades Eestisse tööle inimesi Venemaalt. Kuna selliste ettevõtete juhtkond koosnes põhiliselt samuti venelastest, siis eelistati loomulikult oma rahvuskaaslasi eestlastele. Inimene, kes ei töötanud suures ettevõttes, näiteks õpetaja või arst, pidi ootama riigikorterit üldjärjekorras, mis aga peaaegu üldse edasi ei liikunud. Tekkis olukord, kus uusi maju kerkis massiliselt, kohalikud lootsid saada sinna omaette korterit ja osadele muidugi ka anti, kuid aastaid kannatlikult järjekorras seisnute kõrval said sinna arvukalt kortereid äsja Venemaalt värvatud. Pole ime, et nemad tundsid end eesõigustatutena, eestlased aga solvatutena. Oli juhus, kui äsjasaabunud noorele vene naisele pakuti korterit ahiküttega majas. Teadlik slaavitar, kes keskkütte ja vesiklosetiga oli paremal juhul tuttav ehk ainult kuulujuttude põhjal, põrutas selle peale: "See andke oma eestlastele!" (Juhtum leidis aset Riigipangas). Seega muutus aastate jooksul uute elurajoonide maine: algul ihaletud elu paranemise sümbolist sai venestamise tööriist. Ei olnud harvad needki juhused, kui mõni uude elamurajooni teed küsiv piiritagune uusasukas juhatati õige koha asemel kuhugi linnatagusele tühermaale.
Ametlike andmete põhjal jagati 1986. aastal 2/3 uutest korteritest Venemaalt saabunud inimestele. Tallinna Polütehnilise Instituudi poliitilise ökonoomia kateedri dotsendi Vello Rekkaro uuringute kohaselt oli 75% korterisaajatest immigrandid. Ka tollane Tallinna linnapea Harri Lumi oli sunnitud tunnistama, et sisseränne on ületanud taluvuse piirid. Kuna Tallinnas asuvad üleliidulised ehk Moskva alluvusega ettevõtted koosnesid peamiselt vene rahvusest juhtkonnast, kes tööjõu värbamisel eelistasid loomulikult tuua seda sisse piiri tagant. Sama oli juba aastaid enne seda toimunud Ida-Virumaal.
Kuna Tallinna Elamuehituskombinaadi juhtkond esindas samuti peamiselt slaavi rahvust, siis ka enamus ehitajatest olid samuti
Venemaalt saabunud nö. asjatundjad.
Uued elamurajoonid olid äravahetamiseni sarnased. Pildil maja Õismäel
Hall ja igav Lasnamäe ...
... ja selle kõige ehitajad - vene spetsialistid ...
... peale väsitavat tööpäeva
Siiski
oli ka kohalikel elanikel võimalik oma korteriprobleeme lahendada.
Selleks tuli astuda mõnda elamukooperatiivi ja lasta ehitada uus korter
oma raha eest. Seda võimalust kasutasid paljud, kes muidu oleksid
tulutult oodanud aastatepikkuses korterijärjekorras. Kortereid jaotati,
nagu autosidki asutuste ametiühingute kaudu. Kes ei kuulunud mingisse
eelistatud gruppi, võis ootama jäädagi. Elamukooperatiiv garanteeris
suhteliselt lühikese aja jooksul korterisaamise. Kuid erinevalt
üürikorteritest tuli inimestel maksta tunduvalt rohkem. Kui
üürikorteris elunev inimene maksis üüriks vaid tühise summa
sissetulekutest (üürid ja muud kommunaalteenused Nõukogude Liidus olid tõesti madalad), siis nn.
kooperatiivkorteri omanik pidi 15 aasta jooksul maksma välja kogu
korteri tegeliku maksumuse koos laenuprotsendiga. Selle eest koosnes
elamukooperatiivide kollektiiv suures osas eestlastest. Muide, ka
elamukooperatiivi asutamiseks oli üsna suur järjekord.
Idüll nõukogude moodi. Ka need kitsukesed korterid olid korteripuuduses vaevlevate inimeste unistus.
Mina olen, mina olen pioneer,
varsti saab mu`st insener,
insener ja spetsialist,
ehitaja-kommunist .
Nii
laulis meie armastatud laulja Georg Ots särasilmsetele lapsukestele,
kes sellest järeldasid, et eelkõige peab ehitaja olema kommunist ja
alles seejärele spetsialist. Eks see nii kippus pahatihti olemagi.
Mingist
kvaliteedist nende majade puhul ei olnud loomulikult mõtet
rääkidagi. Lööktöö korras ja pooloskamatute "spetsialistide" kokku
klopsitud betoonelamud jätsid soovida nii sisemuselt, kui välimuselt.
Üldtuntuks sai ühe soomlase lause: "Kui te poleks öelnud, et
tegemist on uue majaga, oleksin arvanud, et see maja on ehitatud kaua
enne sõda ja pole peale sõda veel remonti näinud!" (Seejuures
soome külaline eksis: enne sõda ehitatud majad olid palju paremas
seisukorras.) Väikesed näited ehituskvaliteedist:
meie pere tillukese
kahetoalise korteri seintele oli tapeet nagu kaugelt seina visatud,
kusjuures ilmselt vajaliku tapeedi lõppemise tõttu oli mõni paan teise
mustriga. Seejuures ei olnud vaja näha mingit vaeva selle seinast maha
saamisega. Sellega sai tapeediks kutsutud pakkimispaberi taoline
ollus koos näputäie pahtliga, mis moe pärast seina oli määritud,
hakkama paari kuu pärast juba iseseisvalt. Ustelt ja
aknaraamidelt koorus värv tavaliselt esimese kütteperioodiga. Kõik
korteris olevad ukse- ja aknahingede kruvid olid sisse löödud haamriga,
mis muidugi ei hõlbustanud nende väljasaamist.
Põrandalaudadele tekkisid sentimeetrilaiused vahed, milles nii mõnigi
pahaaimamatu naiskülaline murdis oma peene kingakontsa. Ventilatsiooniga
ei
olnud mingit muret, ehkki selleks otstarbeks ettenähtud restid olid
naelutatud lihtsalt põrandalaudade peale, ilma mingite eelnevate
avadeta nende all. Seda polnud õigupoolest vajagi, sest aknaraamide
vahelt tuhises tuul takistamatult korterisse. Muide - esimeseks tööks
peale korterisse sisenemist oli WC puhastamine, sest eesrindlikud
ehitajad olid jätnud sinna üsna palju tunnuseid oma kunagisest
kohalviibimisest. Veevarustus aga ehitustööde ajal puudus. Loomulikult
ei olnud keegi näinud vaeva koristustöödega ja kogu ehitusjärgne sodi
tuli vastsetel korteriomanikel ise likvideerida. Seejuures oli
viimistlejateks tollase ülikuulsa ehitusmeistri Ludvig Vammuse
eesrindlik brigaad. Meister Ludvigist öeldi kiitvalt, et mees pidavat
töödega "sina" peal olema. Ainuüksi mõte sellest, et leidus ka maju,
kus tegutsesid tööd teietavad
spetsialistid, hirmutab! Peale kõige muu ei leidunud korteris ühtegi
püstloodis seina, sest lood ehk vaaderpass oli nõukogude ehitusspetsialistidele
ilmselt tundmatu tööriist.
Kui
korter oli lõpuks käes, tuli seda hakata ka sisustama. Ei saa öelda,
et mööblit polnud üldse saada. Oli, kuid selle valik oli äärmiselt
väike. Seega võis ilma mõnda korterisse sisenemata olla peaaegu kindel,
milline sisustus meid seal vastu võtab. Vahe oli ainult pererahva
stiilitunnetuses. Enamasti kiirmeetodil ja kõikuva kvaliteediga
materjalist valmistatud mööbel ei jätnud mingit luksuslikku muljet.



... ja nn. neerukujuline laud olid peaaegu vältimatu osa korterisisustamisel
Kuna
pahatihti oli kogu see mööbel valmistatud pooltoorest materjalist,
siis ei olnud mingi ime, kui kapiuksed kaardusid ja sahtlid ei
liikunud. Majanduslikult veidi
võimekamad pered eelistasid tellida oma mööbli eratellimusena selleks
spetsialiseerunud ettevõtetest. Loomulikult oli see mõnevõrra kallim,
kuid eeliseks oli korteri omanäolisus. Erilist kvaliteeti polnud ka nendel mööbliesemetel. Ja kuidas olekski võinud olla, kui toormaterjal oli enam-vähem samasugune.


Sarnaselt telefoniga oli puudus ka televiisoritest, mida ometi toodeti üsna mitmes Nõukogude Liidu tehases. Üheks otsitumaks televiisoriks oli omal ajal "Rekord". See oli ka üks esimesi, millel oli enam-vähem televiisori välimus. Neile eelnenud KVN-id oma postkaardisuuruse ekraaniga, mille ette käis destilleeritud veega täidetud klaaslääts, ei olnud kuigi nõutud kaup, kuigi parema puudusel pidi ka see asja ära ajama.
Televiisor KVN läätsega, mis pidi täitma suurendusklaasi rolli
Järjekorrad
kauplustes, millest tuntuim, Tallinnas, Suur-Karja tänaval asuv kauplus kandis samuti nime "Rekord", olid
televiisori "Rekord" ostmiseks hullumeelsed. Inimesed ootasid päevade
kaupa elavas järjekorras. Proovisime oma õnne meiegi, kuid loobusime
peagi. Kuna saadaval oli ka teine televiisor, plekk-kastiga "Zarja",
siis jäigi meie valik pidama sellele. Seda enam, et seda sai ilma
järjekorrata. Nii algaski meie lähem tutvus kaugenägemisega pläriseva
pildikasti vahendusel.
Imekombel osutus meie "plekkliisu" üllatavalt töökindlaks samal ajal, kui mitmed "Rekordite" omanikud pidid oma kaugenägemisaparaate üsna sageli remontima. Tuntud nõukogude kvaliteedi tõttu
olid need tehnikaimed üksjagu kapriissed, mille tõttu
remondimeeste äri õitses. Seda eriti hiljem, kui tekkis vajadus
seadistada pildikastid ümber Soome televisioonisaadete vastuvõtmiseks.
Esialgu ei võidud loomulikult millestki sellisest unistadagi, seda enam,
et Soome televisioon alustas tegutsemist meie omast mõned aastad
hiljem.
Ühes Venemaa lasteaias jutustas lasteaiatädi mudilastele Nõukogude Liidust. Ta rääkis lastel, kui hästi elavad nõukogude lapsed, kuidas nende eest hoolitsetakse, kuidas nende vanemad elavad külluses ja õnnes. Väike Vanja hakkas äkki kibedalt nutma. Kui kasvataja küsis temalt, miks ta nutab, vastas poisike läbi pisarate:"Tahan ka Nõukogude Liitu!"
Täiskasvanutega
oli asi muidugi pisut keerulisem. Lastele võib muidugi rääkida, mida
tahes. Neid on võimalik uskuma panna mistahes muinasjuttu.
Nõukogude Liidus ei eksisteerinud vastavat propagandaministeeriumi selle nimetuse otseses mõttes, nagu seda oli olnud Göbbelsi juhitav asutus Saksamaal. Selleks polnud ka vajadust, sest propagandaga tegeles iga vähegi kõrgem ametiasutus eesotsas meediaga. Inimestele püüti selgeks teha, kuivõrd õnnelik peaks olema Vasja või Maša, et nad elavad muinasjutumaal. Ja kuna tilkuv vesi võib õõnestada kivi, siis võib ka pidevalt korratav vale muutuda tõepäraseks. Just sellele lootsidki nõukogude võimumehed. Nad jätsid tähele panemata ainult ühe väikese pisiasja: ilus jutt ja igapäevane elu ei sobinud kuidagimoodi kokku. Kui igast võimalikust meediaallikast kostus ainult kiidulaule suure Nõukogude Liidu edusammudest, tegelikkus aga pööras selle kauni muinasjutu pea peale, siis ei olnud vaja omada erilist analüüsivaistu, et taibata tõde. Ja see tõde oli valus. Valus ja kurvastav. Keegi meist ei tsiteerinud toidusabas seistes surematuid värsse punasest kommunismipäikesest ega lugenud samavärvi loosungeid seintel. Kahjuks puudus julgus oodata ka midagi muutuvat selles suures okastraadiga piiratud vangilaagris, mida nimetati Nõukogude Liiduks.
Nõukogude Liidus ei eksisteerinud vastavat propagandaministeeriumi selle nimetuse otseses mõttes, nagu seda oli olnud Göbbelsi juhitav asutus Saksamaal. Selleks polnud ka vajadust, sest propagandaga tegeles iga vähegi kõrgem ametiasutus eesotsas meediaga. Inimestele püüti selgeks teha, kuivõrd õnnelik peaks olema Vasja või Maša, et nad elavad muinasjutumaal. Ja kuna tilkuv vesi võib õõnestada kivi, siis võib ka pidevalt korratav vale muutuda tõepäraseks. Just sellele lootsidki nõukogude võimumehed. Nad jätsid tähele panemata ainult ühe väikese pisiasja: ilus jutt ja igapäevane elu ei sobinud kuidagimoodi kokku. Kui igast võimalikust meediaallikast kostus ainult kiidulaule suure Nõukogude Liidu edusammudest, tegelikkus aga pööras selle kauni muinasjutu pea peale, siis ei olnud vaja omada erilist analüüsivaistu, et taibata tõde. Ja see tõde oli valus. Valus ja kurvastav. Keegi meist ei tsiteerinud toidusabas seistes surematuid värsse punasest kommunismipäikesest ega lugenud samavärvi loosungeid seintel. Kahjuks puudus julgus oodata ka midagi muutuvat selles suures okastraadiga piiratud vangilaagris, mida nimetati Nõukogude Liiduks.

Ei suuda lindu aheldada müürid,
neist kõrgemal käib tema vaba lend ...
neist kõrgemal käib tema vaba lend ...
1980.-ndate
aastate keskpaiku oli käärimine rahva hulgas jõudnud haripunkti.
Tänu Mihhail Gorbatšovi leevenduspoliitikale oli saavutatud mõningane
tegutsemisvabadus. Seda kasutati koheselt ära ja nii sündis "Laulev revolutsioon",
mille lõpptulemusena saavutas Eestimaa ilma verevalamiseta vabaduse ja sõltumatuse.
Esimest korda tõusis Eesti rahvas vastupanuks 23. augustil 1987. aastal, kui Hirvepargis korraldati miiting MRP - Molotov-Ribbentropi Pakti tühistamiseks. Juba kaua oli rahva hulgas tekkinud vastupanu üha laieneva venestamise vastu. Viimaseks piisaks karikasse oli Moskva kava hakata laiendama fosforiiditootmist Eestis. KGB nuhkidel olid käed tööd täis miitingust osavõtjate jäädvustamisel filmilindile.
Hirvepargis 23. august 1987.a.
Kui tolleaegne meedia kajastas seda sündmust üksikute nõukoguvastaliste indiviidide tegevusena, siis sellele aasta hiljem järgnenud laulupidu ei saanud enam vaka alla peita. 11. septembril 1988 toimus Lauluväljakul tõeline suursündmus, mis tõi kokku 300 000 eestlast. Sellel laulupeol ei küsinud enam keegi, millised laulud on lubatud või missugused lipud tohivad lehvida. Ei olnud kuulda ühtegi kommunistlikku parteid ülistavat laulu ega näha ühtegi punast nartsu. Lauldi keelatud laule ja lehvisid sini-must-valged rahvuslipud.
Ja aasta hiljem järgnes midagi erakordset. Balti riigid ühendasid käed sõna otseses mõttes. Sündis Balti kett 23. augustil 1989. Ligemale 2 miljonit inimest seisid käsikäes Tallinnast Vilniuseni.
Eestlased
ei ole kunagi leppinud võõrvõimuga. Läbi kogu okupatsiooniaja oleme
kandnud südames vabaduseaadet. Kord vaiksemalt, kord valjemini on Eesti
rahvas avaldanud oma meelsust niivõrd, kui see antud ajajärgul
võimalikuks on osutunud. Suurem osa meie rahvast ei ole kunagi võtnud
omaks talle pealesunnitud ideoloogiat, olgu siis sundijateks Moskva või
Tallinna parteiladvik. Suuremaks väljaastumiseks oli meie jõud liiga
kasin. Kõik mäletasid hästi, mis juhtus 1956. aastal Ungaris või 1968.
aastal Tšehhoslovakkias. Kuna tegemist oli Euroopa südames asuvate
riikidega, kajastati neid sündmusi laialdaselt maailma meedias. Kes
oleks aga pööranud tähelepanu ühe väikese riigi eneseavaldusele, mis
pealegi asus tollase Nõukogude Liidu territooriumil ja koosseisus?
Moskva demagoogia on üldtuntud. Ka kõige laialdasem vabadusvõitlus oleks
pisendatud moskvapoolses meedias huligaansetel ajenditel toimunud
mässuks, mille rahva "arukam" osa raevukalt hukka oleks mõistnud. Just
selliselt valgustas nõukogulik ajakirjandus Ungari ülestõusu.
Kuid kolm väikest riiki, mille saatusest maailma vägevad ei hoolinud, ajasid siiski selja sirgu ja näitasid maailmale, et ka nende tahe maksab midagi. Balti kett, millesarnast maailm polnud veel näinud, äratas laialdast tähelepanu. Valitsevale klikile see loomulikult ei meeldinud, Moskvast rääkimata. Läti ja eriti Leedu said tunda, mida tähendab astuda vastu Moskvale.
![]() |
Vene tankid Leedus ... |
![]() |
...Lätis ... |
... ja Eestis
Leedus ja Lätis kujunesid sündmused traagilisemateks, kuid rahva tahe saavutas ka nendes vabariikides võidu ning 50 aastat
peremehetsenud vallutaja oli sunnitud pakkima oma kolud ja võtma
nukralt ja löödult ette sama tee, mida mööda oldi peremeestena
saabutud. Seekord vastassuunas. Juba teist korda ajaloos olid väikesed
Eesti, Läti ja Leedu Vabariigid näidanud suures ülekaalus olevale okupandile kätte tema
tegeliku koha. Eestimaa koos teiste balti riikidega oli taas kord vaba!
Maailm suhtus sellesse erinevalt. Island, Läti
ja Leedu olid riigid, mis koheselt tunnustasid Eesti Vabariiki.
Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Venemaaga
ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude
Liidu valitsusega, mis oli loomulikult mõeldamatu. Hoopis kummaliselt
käitus USA president George Bush, kes alles septembris, kui NSV Liit
oli "andnud" Eestile iseseisvuse, nõustus tunnustama Eesti Vabariiki
iseseisva riigina. Ometi oli USA alati sõnades keeldunud nõustumast
Balti riikide okupeerimisega Nõukogude Vene poolt. Sõnu on hea teha, kui
neile ei pea järgnema tegutsemist! Muide, selliselt käitudes kordas
USA president ajalugu. Nimelt keeldusid Ameerika Ühendriigid
tunnustamast Eesti iseseisvuspüüdlusi ka 1918. aastal. 12. jaanuaril
1918. vastas meie saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele
palvele USA saatkonna nõunik, et Ameerika Ühendriigid küll tunnustaksid
Eesti iseseisvust, kui selleks Venemaa enamuse nõusolek oleks. Seni
aga, kui Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat Ühendriikidel
raske oma seisukohta välja öelda. Seega veeretas nimetatud ametimees
oskuslikult oma riigi kaelast ära kogu vastutuse. Nüüd, 1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt,
kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvisid („Päevaleht”
04.09.1991).
Esmakordselt heisati Pika Hermanni torni meie rahvuslipp 12. novembril 1918. aastal. Moskva röövlite anastuseretke tulemusena eemaldati see 21. juunil 1940. Uuesti lõi see tuultes lehvima 24. veebruaril 1989. aastal. Kas lõplikult või nõuab uus sõpruse maski all saabuv agressor järjekordselt selle eemaldamist? Seda näitab tulevik.
Jää vabaks Eesti meri ...
Esmakordselt heisati Pika Hermanni torni meie rahvuslipp 12. novembril 1918. aastal. Moskva röövlite anastuseretke tulemusena eemaldati see 21. juunil 1940. Uuesti lõi see tuultes lehvima 24. veebruaril 1989. aastal. Kas lõplikult või nõuab uus sõpruse maski all saabuv agressor järjekordselt selle eemaldamist? Seda näitab tulevik.
Lõpetuseks
Kui ma hakkasin kirjutama seda jutustust, ei olnud mul aimugi, mida kõike see peaks sisaldama. Alguses kavatsesin kirjutada vaid üksikutest episoodidest, mis oleksid kõige iseloomulikumad eesti rahva elus minu silmade läbi nähtuina. Kuid teema kiskus mind kaasa ja silmade ette kerkisid üha uued ja uued pildid minevikust, mida ma ise olen läbi elanud. Minuealisi jääb aastatega ikka vähemaks ja vähemaks. Võib-olla kunagi aastate pärast loeb keegi neid meenutusi ja keeldub uskumast, et midagi sellist võis olla. Siiski ei ole ma midagi omast peast välja mõelnud, vaid kirja pannud selle, mis on tegelikult juhtunud. Seda niihästi oma mälestuste järgi, kui ka mujalt kuuldud juttude põhjal. Paljustki olen jätnud rääkimata. Kõiki tolleaegseid nähtusi ja sündmusi ei ole võimalik üksikasjalikult kirjeldada kasvõi ruumipuuduse tõttu, mida käesolev koduleht seab. Kindel on ainult see, et inimene, kes on elanud suurema osa oma elust "nõukogude paradiisis", ei ole kunagi võimeline tunnustama edaspidises elus kommunismi reaalselt eksisteeriva eluvormina.
Võib küsida, kas kogu meie elu oli ainult üks auklik tee ilma selle paljuräägitud valguseta tunneli otsas. Ei, seda mitte. Nii mõnigi asi oli isegi paremini korraldatud ja inimsõbralikum. Võimalik ka, et inimesed tundsid vähem stressi. Puudus hirm tuleviku ees. Tööpuudus oli tundmatu mõiste, arstiabi ja koolitus olid tasuta. Eluase, nii hea või halb, kui see oligi, oli kõikidel olemas ja suhteliselt odav. Toit ei olnud veel kõikvõimalike kemikaalidega mürgitatud. Pensionile pääses varakult ja pensionid olid inimväärsed. Inimene, kes tahtis tööd teha ja sellega hakkama sai, võis elada rahuldavalt. Tal oli vaja ainult ühte: hoida pool suud kinni ja mitte mõelda sellele, et me ei ole iseseisva riigi kodanikud, vaid kuulume Moskva alluvusse. Vastavalt Moskva ettekirjutustele pidi eesti rahvas unustama oma päritolu ja sulanduma aegamööda Nõukogude Liidu segarahvuse hulka. Kaotama oma identiteedi, oma rahvuse, kultuuri ja meelsuse. See oli asi, millega me ei suutnud leppida. Kaasajooksikuid ja karjeriste leidus, nagu neid leidub iga rahvuse hulgas igal ajastul. Paljud saavutasid kõrge positsiooni ega tundnud mingit vajadust teistsuguse elu järele. Oma heaolu nimel võib müüa rahvustunde, südametunnistuse ja oma rahvagi. Kuid need olid vaid üksikud näited. Suurem osa inimestest kandis edasi südames igatsust vabaduse järele. Vabadus oli see, millest tunti kõige rohkem puudust. Vabadus, nagu paljud muudki mõisted on, teadagi, suhteline. Meil oli võimalus reisida kogu suures Nõukogude Liidus eriliste piiranguteta. Käies ühte jalga valitseva korraga, võis saavutada heakskiidu kõrgemalt poolt. Kuid meie rahvustunne oli riivatud. Me ei suutnud endid samastada homo sovieticus`ega ja me tahtnudki seda teha. Me olime südames eestlased ja tahtsime ennast ka sellena tunda. Laulupeod olid meile meie eneseavalduse vahenditeks. Neil päevadel olime me eestlased. Tõelised. Lõpuks ometi! Olgugi, et me teadsime - pühapäevad mööduvad ja ees ootavad jälle argipäevad.
Sa oled mind ju sünnitan´d
ja üles kasvatan´d;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
ja üles kasvatan´d;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!