Uus võim astub platsi
Ajavahemikul
21. - 23. juuli 1940 toimusid "valimised" Eestis, Lätis ja Leedus.
Stalin
oli oma partei puhastamiseks peetud nõiajahtides tapnud nii palju
veendunud kommuniste, et tal oli raskusi leida vajalikke kuulekaid
kandidaate. Selletõttu pääses uude riigikogusse ka rahvusmeelseid
isikuid, kellel küll mingit sõnaõigust ei olnud, Muide, seda polnud ka
Riigikogul tervikuna. Lõpuks, juba 5. augustil oli NSV Liidu
Ülemnõukogu
väga heldekäeliselt nõus ulatama oma kaitsva tiiva üle Eesti, Läti ja
Leedu. Nii kadusid kolm sõltumatut, suhteliselt jõukat ja
tsiviliseeritud riiki Euroopa kaardilt.
"Rõõmusõnum" eesti rahvale Balti jaamas. Pukis on Johannes Vares.
Nn.
"esimeste vabade valimiste" tulemusena valiti Riigikogusse uus
koosseis, kelle kõige tähtsamaks ülesandeks oli Eesti Vabariigi
tingimusteta liitmine Nõukogude Liiduga. Rahva "vaba tahe" liitumiseks
saavutati meetoditega, mida isegi inkvisitsiooni isaks nimetatud Tomàs
de Torquemada ise oleks häbenenud. Vägivalla ja ähvardustega
valimisjaoskondadesse kokku aetud vabariigi kodanikel lasti kirjutada
oma nimi kohalesaabunute nimekirja, mida siis hiljem esitati kodu- ja
välismaises ajakirjanduses rahva üksmeelse tahtena loobuda vabariigi
iseseisvusest. See sündmus andis N. Liidu välisminister V. Molotovile
võimaluse praalida Ülemnõukogu koosolekul 1. augustil 1940. aastal: "Meil on
olnud mitte just väikesi edusamme, kuid me ei kavatse rahulduda sellega,
mis me oleme juba saavutanud ... me saavutame uusi ja veelgi
kuulsusrikkamaid edusamme Nõukogude Liidu hüvanguks." Valetaja
nimetab valet ja pettust kuulsusrikkaks tegevuseks! Aga see oli ju
Nõukogude Liidule nii iseloomulik! Molotov jätkab oma
demagoogiahõngulist loba: "Uued
nõukogudesõbralikud valitsused Eestis, Lätis ja Leedus on läbi viinud
vabad ja demokraatlikud valimised, kus rahvas hääletas
entusiastlikult oma esindajate poolt.", "Pravda", 2. august. 1940.
Kogu
seda spektaaklit juhatati mitte valitsuse hoonest Toompealt, nagu see
oleks iseseisva riigi puhul loomulik, vaid NSV Liidu saatkonnast
Pikal tänaval. Sealt said vastsed vabariigi võimumehed oma juhtnöörid,
mille järgi käituda. Kõik hädapäraselt kokkutraageldatud nn. valitsuse
omapoolsed ettepanekud lükati bolševistlike võimumeeste poolt järsult
tagasi. Seejuures ei unustatud kordagi pasundamast, et kõik toimub rahva heaolu nimel ja rahva soovil.
Aitäh, onu Vares, et sa meid Moskvale maha müüsid!
Kõige
suuremat õnne ja heaolu pidi saavutatama palavalt armastatud N: Liidu
juhtfiguuride eksponeerimisega asutuste seintel. Seejuures soovitati
vältida kohalikku "massitoodangut". Jääb arusaamatuks, miks. Ju siis ei
peetud kohalike kunstnike oskust võrdväärseks N. Liidu punameelsete
sildivõõpajate tasemega.
Sama oluline oli uute
üllitiste ostmine oma koduse raamatukogu "kaunistamiseks". Raske uskuda,
et ükski eraisik neid üldse lehitseski ostmisest rääkimata.
Valimistele (ja Internatsionaali laulmisele) pühendatud artikkel ajalehest "Rahvaleht" 18. juuni 1940
*
*
Johannes Vares-Barbarus kõnepuldis
Kuigi
nime järgi oli see Eesti Vabariigi Riigivolikogu, kes sellel
kurjakuulutaval päeval Toompeale kokku aeti ja meie riigi Eesti NSV-ks
kuulutas, oli see siiski vaid igasuguste juriidiliste ja kõlbeliste
volitusteta marionettide kogu, kes olid truualamlikult sunnitud Moskva
käsku täitma. Loomulikult ei etendanud Johannes Varese valitsus mingit
osa vastse liiduvabariigi valitsemises. Nii, nagu Stalin oli
hävitanud talle tülikaks muutunud omaaegsed ideelised kommunistid, sai
ka Baltimaade enam-vähem rahvusmeelsete valitsuste aeg otsa.
Teadmatuks jääb, millal nad taipasid, et kõik see, mida Moskva oli
kokku rääkinud ja mida lubanud, oli vaid räige vale. Selle saladuse
viisid nad endaga üsna varsti hauda kaasa. Vaid paar valitsusliiget J.
Varese valitsusest pääses eluga. Teiste hukkumisi (loe: hukkamisi)
ümbritseb saladus. Loodetavasti laulsid nad enne silmade lõplikku sulgemist "Internatsionaali".
Uue valitsuse (nn. Juunikommunistid) koosseis:
Peaminister Johannes Vares (tegi enestapu või tapeti 29.11.1946)
peaministri asetäitja Hans Kruus
välisminister Nigol Andresen
siseminister Maksim Unt (lasti maha 30.7.1941)
majandusminister Juhan Nihtig (suri Sverdlovski oblasti vangilaagris 19.10.1942)
põllutööminister Aleksander Jõeäär
kohtuminister Boris Sepp (suri 24.11.1941 Gorki oblastis vangilaagris)
teedeminister Orest Kärm (hukati sakslaste poolt 1942)
sõjaminister Tõnis Rotberg (suri 24.7.1953 Irkutski oblastis Taišeti vangilaagris)
haridusminister Johannes Semper
sotsiaalminister Neeme Ruus (hukati sakslaste poolt 2.6.1942)
sõjavägede juhataja Gustav Jonson (suri 15.11.1942 Tšeljabinski vangilaagris)
õiguskantsler Anton Palvadre (suri 16.1.1942 Sosva vangilaagris)
riigisekretär Karl Terras (suri 25.2.1942 Kirovi vanglas)
Moskval oli kadestamisväärne oskus hoida kokku riiklike pensionide maksmise pealt.
Seaduslik valitsus oli seega kukutatud ja asemele upitatud Moskvale
alluv kuulekas valitsus günekoloogi ja vähetuntud luuletaja Johannes Varese (kirjanikunimega Barbarus) eesistumisel.
Need 21. juulil toimunud valimised olid aga nii jõhkralt võltsitud ja
nii valelikud, et selleks kokku astunud või tegelikult kokku aetud
Riigivolikogu otsuseid ei saa terve mõistusega inimene vabatahtlikult
legaalseks nimetada. Ei olnud see võimalik ka Lääne poliitikutel kogu
anneksiooni-poolsajandi jooksul, ehkki nende hulgas leidus piisavalt
roosasid ja poolpunakaid poliitikuid, kes seda soovinuks.
Uue valitsuse esimeseks mureks oli kõrvaldada seaduslik valitsus.
Uue valitsuse (nn. Juunikommunistid) koosseis:
Peaminister Johannes Vares (tegi enestapu või tapeti 29.11.1946)
peaministri asetäitja Hans Kruus
välisminister Nigol Andresen
siseminister Maksim Unt (lasti maha 30.7.1941)
majandusminister Juhan Nihtig (suri Sverdlovski oblasti vangilaagris 19.10.1942)
põllutööminister Aleksander Jõeäär
kohtuminister Boris Sepp (suri 24.11.1941 Gorki oblastis vangilaagris)
teedeminister Orest Kärm (hukati sakslaste poolt 1942)
sõjaminister Tõnis Rotberg (suri 24.7.1953 Irkutski oblastis Taišeti vangilaagris)
haridusminister Johannes Semper
sotsiaalminister Neeme Ruus (hukati sakslaste poolt 2.6.1942)
sõjavägede juhataja Gustav Jonson (suri 15.11.1942 Tšeljabinski vangilaagris)
õiguskantsler Anton Palvadre (suri 16.1.1942 Sosva vangilaagris)
riigisekretär Karl Terras (suri 25.2.1942 Kirovi vanglas)
Moskval oli kadestamisväärne oskus hoida kokku riiklike pensionide maksmise pealt.
Okupatsioonivägede
esindajate valvsa pilgu all toimus 21. - 23. juulil 1940
Riigivolikogu istung, kus otsustati kommunistide juhtimisel hävitada
Eesti Vabariigi iseseisvus. Juhuks,
kui vastvalitud(määratud) saadikud ei ole piisavalt
otsustusvõimelised, on saalis ka arvukalt nõukogude sõjaväe esindajaid.
Eesti vabariigi seaduslike valitsusliikmete saatus oli ettearvatav.
Juba enne suurküüditamist arreteeris NKVD suurema osa neist ja hukkas
koha peal või saatis vangilaagritesse.
Otto Strandman - peaminister ja riigivanem 1919. ja 1929./30. aastal. Saanud 1940. aasta kutse ilmuda NKVD-sse, lasi end maha.
Jaan Tõnisson (VR III/1.) - oli korduvalt peaminister ja riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Hukkamiskoht teadmata.
Aado (Ado) Birk - peaminister ja kahes valitsuses välisminister. Suri 1942. aastal Sosva vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.
Ants Piip - peaminister ja riigivanem, korduvalt välisminister. Suri 1941. aastal Permi vangilaagris.
Juhan Kukk - riigivanem, mitmes valitsuses rahandus- ja majandusminister. Suri 1945. aastal vangilaagris.
Friedrich Akel - riigivanem ja korduvalt välisminister. Mõrvati 1941. aastal Tallinnas.
Jüri Jaakson - riigivanem, Eesti panga president. Mõrvati 1942. aastal Sosva laagris.
Jaan Teemant - korduvalt riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Edasi andmed puuduvad. Tõenäoliselt mõrvati 1941. aastal Tallinnas.
Kaarel Eenpalu - riigivanem, sise- ja peaminister. Suri 1942. aastal Vjatka vangilaagris.
August Rei - riigivanem, välisminister, Eesti saadik Moskvas. Põgenes Rootsi, kus ta 1963. aastal suri.
Jaan Tõnisson (VR III/1.) - oli korduvalt peaminister ja riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Hukkamiskoht teadmata.
Aado (Ado) Birk - peaminister ja kahes valitsuses välisminister. Suri 1942. aastal Sosva vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.
Ants Piip - peaminister ja riigivanem, korduvalt välisminister. Suri 1941. aastal Permi vangilaagris.
Juhan Kukk - riigivanem, mitmes valitsuses rahandus- ja majandusminister. Suri 1945. aastal vangilaagris.
Friedrich Akel - riigivanem ja korduvalt välisminister. Mõrvati 1941. aastal Tallinnas.
Jüri Jaakson - riigivanem, Eesti panga president. Mõrvati 1942. aastal Sosva laagris.
Jaan Teemant - korduvalt riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Edasi andmed puuduvad. Tõenäoliselt mõrvati 1941. aastal Tallinnas.
Kaarel Eenpalu - riigivanem, sise- ja peaminister. Suri 1942. aastal Vjatka vangilaagris.
August Rei - riigivanem, välisminister, Eesti saadik Moskvas. Põgenes Rootsi, kus ta 1963. aastal suri.
Johan Laidoner
- küüditati 19. juulil 1940 koos abikaasaga Venemaale. Suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas.
Konstantin Päts - arreteeriti 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja küüditati Venemaale. Suri Venemaal Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 18. jaanuaril 1956.
Mõrvatud riigitegelasi:
http://www.hot.ee/lvpfoto/hav.htm
Konstantin Päts - arreteeriti 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja küüditati Venemaale. Suri Venemaal Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 18. jaanuaril 1956.
Mõrvatud riigitegelasi:
http://www.hot.ee/lvpfoto/hav.htm
Etendada oli veel spektaakli teine osa - Eesti
iseseisvuse lõplik hävitamine. Hästi väljaõpetatud stsenaristide
juhtimisel läks ka see ettevõtmine laitmatult korda. Selleks oli vaja
avalikult näidata eesti rahva palavat soovi loobuda iseseisva Eesti
olemasolust ja ühinemist Nõukogude Liidu koosseisuga. Rahvaga oli pisike
probleem. Nimelt ei tahtnud kohalikud elanikud kuidagi aru saada, et
vabadusest loobumine on nende endi huvides. Kuid ka siin leiti
vastuabinõu. Oli ju Paldiskis arvukalt Venemaalt saabunud töölisi, keda
kohaliku rahva pähe serveerida. Seda tehtigi. Et aga tulevastele
põlvedele asja veelgi selgemaks teha, kasutati lihtlabast fotomontaaži,
mille abil täideti Vabaduse väljak inimhulgaga. Sellega saaks iga
külafotograafgi hakkama.
Vene meedias avaldatud pilt meeleavaldajatest Vabaduse väljakul
Tähtsaim roll "eesti töörahva esindajatena" oli
Paldiskist kohalesõidutatud vene töölistel ja kahel vagunitäiel
tsiviilriietesse rõivastatud punaarmee sõduritel
Pooleldi väevõimuga kokkuaetud "riigipöörajad" valmistuvad demonstratsiooniks
Eelnevalt anti sõna igat masti agitaatoritele, nagu kommunistlikke lõuapoolikuid nimetati
Eestimaa Kommunistlikkusse Parteisse, keda loosungil
lastakse elada, kuulus tol hetkel alla 150 liikme. Paljud eestlased ei
teadnud sellise jõugu olemasolustki
Loomulikult pidi rahva "vaba tahe" kajastuma ka tänavapildis ...
... samuti, nagu ka kunstis, kus punast värvi kokku ei hoitud
Kõigest aasta oli möödunud vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisest, mis lubas N. Venemaal kasutada paari sõjaväebaasi Balti riikides, kui Moskva bolševistlik valitsus viis sõnamurdlikult ja alatult läbi riigipöörde õiguspärase ja demokraatliku riigikorraga Balti riikides.
Teel Kadriorgu "meelt" avaldama
Kõigest aasta oli möödunud vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisest, mis lubas N. Venemaal kasutada paari sõjaväebaasi Balti riikides, kui Moskva bolševistlik valitsus viis sõnamurdlikult ja alatult läbi riigipöörde õiguspärase ja demokraatliku riigikorraga Balti riikides.
Teel Kadriorgu "meelt" avaldama
Punaarmee soomusautode
eskort saatis hõredat demonstrantide rivi Kadriorgu "rahva tahet"
avaldama. Ilmsel kardeti punaste juhtbandiitide elu pärast.
Kes siis olid need juunikommunistid, kes nii varmalt olid valmis asendama Eesti vabariigi seaduslikku võimu? Karjeristid, kes olid oma heaolu eest nõus ronima üle kaasmaalaste küürutavate selgade? Idealistid, kes uskusid, et nõukogude võim muudab maailma paradiisiks? Või siis lihtsalt Moskvale kuulekad kannupoisid, kes õige pea said aru, et neist ei sõltu õieti midagi. Tulid ju kõik juhtnöörid mitte Toompealt, vaid Nõukogude Liidu saatkonnast Pikalt tänavalt. Moskva aga ei ole veel kunagi arvestanud muu maailmaga.
Punane päike idast tõuseb Eestimaa kohale
Eesti
Vabariigi olemasolu lõppes, ehkki alles hiljuti oli ametisse astunud
uus välisminister Nigol Andresen teatanud 1. juulil 1940. pidulikult:
"Eesti jääb suveräänseks. Sisepoliitiliselt
ja sotsiaalselt paratamatult suurt murrangut üle elades jääb Eesti
ometi sõltumatuks riigiks, kelle iseseisvus on tagatud Nõukogude Liidu
poolt"
Ei jäänud, nagu arvata võiski. Asemele tuli Nõukogude Liidu
elukorraldus, mis paljudel juhtudel oli eesti rahvale vastuvõtmatu.
Ehkki kommunistid nägid palju vaeva uue ideoloogia juurutamisega, ei
võtnud rahvas seda omaks kuni lõpuni. Vaid väike osa kaasajooksikutest
leidis selle olevat sobiva oma eesmärkide täidesaatmiseks. Muide,
samasuguse vaimustusega tervitasid samasugused kommunistide kannupoisid
Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal. 1992. aastal Riigikogusse
kandideerijate elulugusid lugedes selgub, et suurem osa neist on nüüd
demokraatideks muutunud endised komparteilased. Värvivahetus näib
selliste isikute puhul olevat kaasasündinud omadus.
Palju on süüdistatud Eesti vabariigi tolleaegset valitsust passiivsuses ja Eesti riigi vastuhakuta mahamüümises. Loomulikult oleks olnud võimalik vastuhakku organiseerida, seda enam, et paljud kaitseväe juhtivad tegelased ja eriti endine riigivanem Jaan Tõnisson seda ka nõudsid. Kuid selline samm oleks võrdunud enesetapuga. Vabadussõja aeg, mil Nõukogude Venemaa oli nõrk ja rünnatud mitmest vaenlasest, oli möödas. Kui me nüüd oleksime valinud sõjalise vastupanu, ei oleks tõenäoliselt praegu olemas ei Eesti riiki ja võib-olla ka mitte eestlasi. Moskval oleks olnud lihtne hävitada järjekordne, suhteliselt väike rahvus, seda enam, et keegi välisriikidest ei sekkunud Balti riikide okupeerimisse, olgugi, et tegemist oli Rahvasteliitu kuuluvate riikidega. Tuletagem meelde, et näiteks tšetšeenide küüditamine nende ajaloolisest elupaigast viidi läbi 23. veebruaril 1944. aastal peaaegu ainsa ööpäevaga. Selle välkkiire aktsiooni puhul ei olnud jälgegi N. Liidus nii tavalisest kohmakusest asjaajamistes. On üsna usutav, et Moskva lausa ootas Eesti-poolset relvastatud vastuhakku! Ja seejuures on kommunistlikul ajakirjandusel jultumust esineda lausvaledega! .7.oktoobril 1939.a. kirjutas üks Venemaa juhtivaid ajalehti: „Nõukogude Liit on arvamisel, et väiksed rahvad peavad elama ja eksisteerima. N.Liit pöörab tähelepanu ja austab ka rahvaid, kelle riiklik elu on võtnud teised vormid.”
Seda, et eesti rahval on piisavalt surmapõlgav vaprus, näitas ta aastatel 1918 - 1920 Vabadussõjas. Septembris poleks ta, inspireerituna samast kangelaslikust vaimust, kõhelnud relvaga oma vabadust kaitsmast, kui mitte rahvusvaheline olukord ei oleks teinud järsku sellist pööret, et igasugune relvastatud vastupanu, kui täielikult kasutu rahvuslik enesetapp, oleks olnud hullumeelsus: maa oleks muutunud põlevate ja suitsevate ahervaremete hunnikuks.
Loomulikult on nüüd hiljem lihtne taguda endale vastu rinda ja kinnitada: vaat, oleks mina seal olnud, mina oleksin teinud kõik teistmoodi. Jah, aga mismoodi? Mingi konkreetse sündmuse puhul kangelast mängida on seda lihtsam, mida kaugemal inimene on sellest sündmusest. Tihti tuuakse eeskujuks Soomet, kes astus relvaga vastu punaimperialistidele. Õige, kuid Soome oli ja on elanike arvu poolest Eestist viis korda suurem. Soomet ei saanud võtta piiramisrõngasse, nagu see Eesti puhul oli juba tehtud. Soome säilitas oma kontaktid välisriikidega. Küsigem endalt kaine mõistusega, kui kaua oleks Eesti vastu pidanud ilma välisabita? Ja et seda abi ei oleks tulnud, on selgemast selgem.
Et N. Liit ei oleks taganenud oma nõudmistest, kinnitab näilise kaubanduslepingu sildi all Moskvasse kutsutud meie tollase välisministri Karl Selteri ja N. Liidu välisministri V. Molotovi jutuajamine, õieti küll Molotovi monoloog Selterile, millest juba siin eelnevalt on juttu olnud:
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V. Molotovi ja Eesti välisministri Karl Selteri läbirääkimised Moskvas
24.-25. september 1939
Väljavõte
Molotov: Rõhutan veel kord: asi on kiire. Olukord vajab viivitamatut lahendamist. Meie ei saa kaua oodata. Soovitan Teil tulla vastu N. Liidu soovidele, et ära hoida halvemat. Ärge sundige N. Liitu tarvitama jõudu selleks, et saavutada oma eesmärke. Meie ettepaneku kaalumisel ärge pange lootusi Inglismaale või Saksamaale. Inglismaa ei suuda miskit Balti meres ja Saksamaa on sõja tõttu seotud Läänes. Praegu oleks kõik lootused välisele abile illusioon. Võite niisiis olla kindlad, et N. Liit sel või teisel viisil kindlustab oma julgeoleku. Kui Teie ei soostuks meie ettepanekuga, teostaks N. Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil oma tahtmise järgi ka ilma Eesti nõusolekuta.
Molotov ei liialdanud, kui ta ütles, et Eestil ei ole võimalik kelleltki abi leida. Vabariigi valitsus sondeeris pinda küll lähemal, küll kaugemal, kuid igal pool sai ta äraütlemise osaliseks.
N. Liit valmistus Eesti vabariigi vallutamiseks väga tõsiselt. Väljatöötatud sõjaline operatsioon meenutab vägisi lahingutegevuse kavandamist (mida see tegelikkuses oligi)
Punalipulise Balti Laevastiku (PBL) staabi käskkiri Eesti vallutamiseks kavandatud operatsiooni "Vulkaan" kohta
29. september 1939
Täiesti salajane!
Kroonlinn
1. Eesti laevastik asub baasides. Soome ja Läti neutraliteeti ei riku, neid peetakse neutraalseteks.
2. Punaarmee asub pealetungile ülesandega forsseerida Narva kindlustatud rajoon.
3. PBL ülesandeks on hävitada Eesti laevastik, purustada Tallinna ja Kunda mereväebaasid, tõkestada sõjalaevade pääs Soome lahte, toetada "A" tiival väeosade edasiliikumist ning valmistada ette Tallinna kindlustatud rajoonide hõivamine.
4. Sõjategevuse puhkemisel on PBL Sõja-õhujõudude ülesandeks avastada ning hävitada Eesti laevad, pommitada väeosasid ja kindlustusi Narva maakitsusel ning raudtee ja Soome lahe vahelisel maa-alal kuni 30 km sügavuseni pealetungivatest väeosadest; hävitada lennukite materiaalosad; pommitada ehitisi Rakvere ja Kunda lennuväljadel; purustada Sondat ja Rakvere lennuvälja ühendav raudteeharu; hävitada Tallinna piirkonnas ja sellest lääne pool Eesti rannikul ning saartel paiknevad kaitserajatised, takistada (miini)tõkete rajamist Tallinna piirkonnas; kaitsta laevastiku baseerumist vaenlase õhurünnakute eest ning tõkestada vaenlase lennukite läbimurret Kingissepa ja Torma suunal ning edasitungimist piki Soome lahe rannajoont Leningradi peale.
Olema valmis:
a) toetama dessandi maandamist (Soome lahe) lõunakaldale;
b) anda löök Soome lahes asuvatele vaenlase laevadele;
c) toetada eribrigaadi kaatreid
5. Kergete lahingulaevade salgal, kelle käsutusse antakse kiirkaatrite divisjon, tuleb sõjategevuse puhkemisel avada suurtükituli Kunda sadama sõjaliste objektide ja [mere]baasi kaitserajatiste purustamiseks; 11. laskurdiviisi nõudmisel tuleb suurtükitulega toetada maavägede edasiliikumist tiibadelt; katta tulega rannikuvetes tegutsevaid laevu vaenlase võimalike allveerünnakute eest; samuti tuleb takistada vaenlase poolt Tallinna piirkonnas [miini]tõkete paigutamist.
6. Dessantoperatsiooni komandöril - olla sõjategevuse puhkemisel valmis kolme erilaskurpataljoni jõududega dessandi maandamiseks Narva jõe ja Kunda lahe piirkonnas; ühtlasi peab olema ette valmistatud reserv dessantväeosa ning PBL õppesalga kooseisust.
7. Lääne Kindlustatud Rajoonis peavad sõjategevuse alguseks olema lahinguvalmidusse viidud 17. raudteepatarei 200 positsioonil ja 12. raudteepatarei Ust-Luugas, et suurtükitulega toetada 11. laskurdiviisi pealetungi ning hoida ära vaenlase võimalikud kallaletungid, mis takistaksid dessantide pealelaadimist ja väljumist merele manöövriteks ettenähtud baasist.
8. Eribrigaadil - kelle käsutusse antakse traallaevade brigaadist divisjon traalereid, tuleb sõjategevuse puhkedes korraldada nii allveelaevaküttide kui ka miini- ja torpeedotõrje aluste pidev patrulltegevus Narva lahes ja saarte piirkonnas kuni 60. meridiaanini.
9. Allveelaevade 3. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembril koidikust alates asuda positsioonidele, et katta PBL tegevust Soome skääride suunalt; signaali "VULKAAN" saamisel hävitada kõik Soome lahte sisenevad vaenlase laevad.
10. Allveelaevade 2. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembri koidikust alates võtta jälgimise objektiks vaenlase aluste liikumine ja tegevus Tallinn-Helsingi-Paldiski piirkonnas; signaali "VULKAAN" saamisel nurjata päevased miinitõkete panekud Tallinna rajoonides; hävitada kõik Soome lahte sisenevad vaenlase laevad.
11. Allveelaevade 1. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembri koidikust alates võtta sisse positsioonid Raai lahe ja Balti mere suunalt Soome lahte kulgevate veeteede suubumiskohal; signaali "VULKAAN" saamise hävitada kõik vaenlase laevad, millised sisenevad mere poolt Soome ja Riia lahte.
12. PBL eskaadril - tuleb viia liinilaevad ja ristleja tunniajalisse valmidusse Peabaasi jõudmiseks.
13. Laevastiku Komandopunkt - Kroonlinn, seal asub ka Laevastiki Staap. Varu Komandopunkt - Oranienbaum. Seal asub ülema teine asetäitja.
PBL juhataja, 2. järgu flagman PBL Sõjanõukogu liige, diviisikomissar Morozov
Tributs
Vladimir Tributs
Allikas: Erich Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September 1939 - juuni 1940. Tuna, 1999;nr.4, lk.24-26.
See käskkiri peaks panema mõtlema kõiki neid tulipäised, kes pooldasid relvastatud vastuhakku. Mida oleks Eesti vabariigil olnud sellise sõjalise jõu vastu panna? Eesti Sõjavägede ülemjuhataja käsutuses oli samal ajal umbes 16 tuhat meest, 100 suurtükki, 22 kergetanki ning 42 õppe- ja vananenud tüüpi lahinglennukit. Meie vastu oli N. Liit koondanud Eesti idapiiri taha umbes 136,2 tuhat meest, 1318 tanki, 1535 suurtükki ja 600 lennukit. Leningradi sõjaväeringkonda oli koondatud peale selle veel umbes 300 tuhat meest, kes oleksid olnud valmis sõjategevuseks. Kindral Meretskovi väite põhjal oldi võimelised neid arve kahe nädala jooksul kahekordistama. Rünnakuvalmis oli Soome lahel ja Läänemerel olnud punalaevastik.
Kuidas ja kas muu maailm toimuvale reageeris, ei ole teada. Euroopas oli sel hetkel tähtsamaidki probleeme. Saksamaa oli vallutanud Pariisi ja kõigi tähelepanu oli suunatud Euroopas toimuvale. Eestisse ei jõudnud üsna arusaadavatel põhjustel mingeid teateid maailma üldsuse arvamusest Eesti annekteerimise kohta. Kuid ka praegu ei leia selle sündmuse kohta kuigi palju teavet. Mitteametlikes, nn. poliitilistes salongivestlustes peeti tollal juhtunut muidugi mõista õigusvastaseks. Kuid ühtlasi avaldati naiivset imestust selle üle, et Eesti riigijuhid alistusid ülemvõimule vastupanuta, reetes sellega omaenese rahva. Reetmisega siin siiski tegemist ei ole, arvestades sellega, et nad olid sundseisus ja võtsid antud hetke kohta vastu arvatavasti ainuõige otsuse. Olukorda reaalselt analüüsides võib neid vaadata, kui kommunistide poolt toime pandud järjekordse inimsusevastase kuriteo ohvreid.
Baltimaade olukorra mõistmiseks vaatame, missugune oli olukord Euroopas 1939. aasta septembri teisel poolel. Austria ja Tšehhi olid alistunud Saksamaale, Poola jagatud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Nõukogude Liit ja Saksamaa koostöö, nii uskumatu, kui see ka poleks, oli silmnähtav. Küsimus kuulus, milleni see kokkulepe välja ulatub? Kas see puudutab ka Eestit ja teisi Balti riike? Kas riskida vastupanuga? Eesti valitsus näitas üles tervet mõistust ja loobus rahvuse säilimise nimel sõjalisest vastuhakust. Seega oli valitud kahest pahest tõenäoliselt väiksem. Ent seegi variant osutus paljude eestlaste jaoks tõeliseks kannatuste teeks.
Siiski proovis president Konstantin Päts saavutada kokkuleppe Saksamaaga, kuid sai äraütlemise osaliseks. Saksa pool vastas meie sõjaväelise delegatsiooni juhatajale, kolonel Maasingule, et kuna Saksa ja N. Liidu vahel on sõlmitud leping, siis ei näe Saksa pool võimalikuks Eestit abistada. Otse vastupidi - kui Eesti kavatseb alustada sõjategevust N. Liidu vastu, on Saksa kohustatud abistama viimast.
Nigol Andreseni ülistuslaul ajalehes
Palju on süüdistatud Eesti vabariigi tolleaegset valitsust passiivsuses ja Eesti riigi vastuhakuta mahamüümises. Loomulikult oleks olnud võimalik vastuhakku organiseerida, seda enam, et paljud kaitseväe juhtivad tegelased ja eriti endine riigivanem Jaan Tõnisson seda ka nõudsid. Kuid selline samm oleks võrdunud enesetapuga. Vabadussõja aeg, mil Nõukogude Venemaa oli nõrk ja rünnatud mitmest vaenlasest, oli möödas. Kui me nüüd oleksime valinud sõjalise vastupanu, ei oleks tõenäoliselt praegu olemas ei Eesti riiki ja võib-olla ka mitte eestlasi. Moskval oleks olnud lihtne hävitada järjekordne, suhteliselt väike rahvus, seda enam, et keegi välisriikidest ei sekkunud Balti riikide okupeerimisse, olgugi, et tegemist oli Rahvasteliitu kuuluvate riikidega. Tuletagem meelde, et näiteks tšetšeenide küüditamine nende ajaloolisest elupaigast viidi läbi 23. veebruaril 1944. aastal peaaegu ainsa ööpäevaga. Selle välkkiire aktsiooni puhul ei olnud jälgegi N. Liidus nii tavalisest kohmakusest asjaajamistes. On üsna usutav, et Moskva lausa ootas Eesti-poolset relvastatud vastuhakku! Ja seejuures on kommunistlikul ajakirjandusel jultumust esineda lausvaledega! .7.oktoobril 1939.a. kirjutas üks Venemaa juhtivaid ajalehti: „Nõukogude Liit on arvamisel, et väiksed rahvad peavad elama ja eksisteerima. N.Liit pöörab tähelepanu ja austab ka rahvaid, kelle riiklik elu on võtnud teised vormid.”
Seda, et eesti rahval on piisavalt surmapõlgav vaprus, näitas ta aastatel 1918 - 1920 Vabadussõjas. Septembris poleks ta, inspireerituna samast kangelaslikust vaimust, kõhelnud relvaga oma vabadust kaitsmast, kui mitte rahvusvaheline olukord ei oleks teinud järsku sellist pööret, et igasugune relvastatud vastupanu, kui täielikult kasutu rahvuslik enesetapp, oleks olnud hullumeelsus: maa oleks muutunud põlevate ja suitsevate ahervaremete hunnikuks.
Loomulikult on nüüd hiljem lihtne taguda endale vastu rinda ja kinnitada: vaat, oleks mina seal olnud, mina oleksin teinud kõik teistmoodi. Jah, aga mismoodi? Mingi konkreetse sündmuse puhul kangelast mängida on seda lihtsam, mida kaugemal inimene on sellest sündmusest. Tihti tuuakse eeskujuks Soomet, kes astus relvaga vastu punaimperialistidele. Õige, kuid Soome oli ja on elanike arvu poolest Eestist viis korda suurem. Soomet ei saanud võtta piiramisrõngasse, nagu see Eesti puhul oli juba tehtud. Soome säilitas oma kontaktid välisriikidega. Küsigem endalt kaine mõistusega, kui kaua oleks Eesti vastu pidanud ilma välisabita? Ja et seda abi ei oleks tulnud, on selgemast selgem.
Et N. Liit ei oleks taganenud oma nõudmistest, kinnitab näilise kaubanduslepingu sildi all Moskvasse kutsutud meie tollase välisministri Karl Selteri ja N. Liidu välisministri V. Molotovi jutuajamine, õieti küll Molotovi monoloog Selterile, millest juba siin eelnevalt on juttu olnud:
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V. Molotovi ja Eesti välisministri Karl Selteri läbirääkimised Moskvas
24.-25. september 1939
Väljavõte
Molotov: Rõhutan veel kord: asi on kiire. Olukord vajab viivitamatut lahendamist. Meie ei saa kaua oodata. Soovitan Teil tulla vastu N. Liidu soovidele, et ära hoida halvemat. Ärge sundige N. Liitu tarvitama jõudu selleks, et saavutada oma eesmärke. Meie ettepaneku kaalumisel ärge pange lootusi Inglismaale või Saksamaale. Inglismaa ei suuda miskit Balti meres ja Saksamaa on sõja tõttu seotud Läänes. Praegu oleks kõik lootused välisele abile illusioon. Võite niisiis olla kindlad, et N. Liit sel või teisel viisil kindlustab oma julgeoleku. Kui Teie ei soostuks meie ettepanekuga, teostaks N. Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil oma tahtmise järgi ka ilma Eesti nõusolekuta.
Molotov ei liialdanud, kui ta ütles, et Eestil ei ole võimalik kelleltki abi leida. Vabariigi valitsus sondeeris pinda küll lähemal, küll kaugemal, kuid igal pool sai ta äraütlemise osaliseks.
N. Liit valmistus Eesti vabariigi vallutamiseks väga tõsiselt. Väljatöötatud sõjaline operatsioon meenutab vägisi lahingutegevuse kavandamist (mida see tegelikkuses oligi)
Punalipulise Balti Laevastiku (PBL) staabi käskkiri Eesti vallutamiseks kavandatud operatsiooni "Vulkaan" kohta
29. september 1939
Täiesti salajane!
Kroonlinn
1. Eesti laevastik asub baasides. Soome ja Läti neutraliteeti ei riku, neid peetakse neutraalseteks.
2. Punaarmee asub pealetungile ülesandega forsseerida Narva kindlustatud rajoon.
3. PBL ülesandeks on hävitada Eesti laevastik, purustada Tallinna ja Kunda mereväebaasid, tõkestada sõjalaevade pääs Soome lahte, toetada "A" tiival väeosade edasiliikumist ning valmistada ette Tallinna kindlustatud rajoonide hõivamine.
4. Sõjategevuse puhkemisel on PBL Sõja-õhujõudude ülesandeks avastada ning hävitada Eesti laevad, pommitada väeosasid ja kindlustusi Narva maakitsusel ning raudtee ja Soome lahe vahelisel maa-alal kuni 30 km sügavuseni pealetungivatest väeosadest; hävitada lennukite materiaalosad; pommitada ehitisi Rakvere ja Kunda lennuväljadel; purustada Sondat ja Rakvere lennuvälja ühendav raudteeharu; hävitada Tallinna piirkonnas ja sellest lääne pool Eesti rannikul ning saartel paiknevad kaitserajatised, takistada (miini)tõkete rajamist Tallinna piirkonnas; kaitsta laevastiku baseerumist vaenlase õhurünnakute eest ning tõkestada vaenlase lennukite läbimurret Kingissepa ja Torma suunal ning edasitungimist piki Soome lahe rannajoont Leningradi peale.
Olema valmis:
a) toetama dessandi maandamist (Soome lahe) lõunakaldale;
b) anda löök Soome lahes asuvatele vaenlase laevadele;
c) toetada eribrigaadi kaatreid
5. Kergete lahingulaevade salgal, kelle käsutusse antakse kiirkaatrite divisjon, tuleb sõjategevuse puhkemisel avada suurtükituli Kunda sadama sõjaliste objektide ja [mere]baasi kaitserajatiste purustamiseks; 11. laskurdiviisi nõudmisel tuleb suurtükitulega toetada maavägede edasiliikumist tiibadelt; katta tulega rannikuvetes tegutsevaid laevu vaenlase võimalike allveerünnakute eest; samuti tuleb takistada vaenlase poolt Tallinna piirkonnas [miini]tõkete paigutamist.
6. Dessantoperatsiooni komandöril - olla sõjategevuse puhkemisel valmis kolme erilaskurpataljoni jõududega dessandi maandamiseks Narva jõe ja Kunda lahe piirkonnas; ühtlasi peab olema ette valmistatud reserv dessantväeosa ning PBL õppesalga kooseisust.
7. Lääne Kindlustatud Rajoonis peavad sõjategevuse alguseks olema lahinguvalmidusse viidud 17. raudteepatarei 200 positsioonil ja 12. raudteepatarei Ust-Luugas, et suurtükitulega toetada 11. laskurdiviisi pealetungi ning hoida ära vaenlase võimalikud kallaletungid, mis takistaksid dessantide pealelaadimist ja väljumist merele manöövriteks ettenähtud baasist.
8. Eribrigaadil - kelle käsutusse antakse traallaevade brigaadist divisjon traalereid, tuleb sõjategevuse puhkedes korraldada nii allveelaevaküttide kui ka miini- ja torpeedotõrje aluste pidev patrulltegevus Narva lahes ja saarte piirkonnas kuni 60. meridiaanini.
9. Allveelaevade 3. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembril koidikust alates asuda positsioonidele, et katta PBL tegevust Soome skääride suunalt; signaali "VULKAAN" saamisel hävitada kõik Soome lahte sisenevad vaenlase laevad.
10. Allveelaevade 2. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembri koidikust alates võtta jälgimise objektiks vaenlase aluste liikumine ja tegevus Tallinn-Helsingi-Paldiski piirkonnas; signaali "VULKAAN" saamisel nurjata päevased miinitõkete panekud Tallinna rajoonides; hävitada kõik Soome lahte sisenevad vaenlase laevad.
11. Allveelaevade 1. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembri koidikust alates võtta sisse positsioonid Raai lahe ja Balti mere suunalt Soome lahte kulgevate veeteede suubumiskohal; signaali "VULKAAN" saamise hävitada kõik vaenlase laevad, millised sisenevad mere poolt Soome ja Riia lahte.
12. PBL eskaadril - tuleb viia liinilaevad ja ristleja tunniajalisse valmidusse Peabaasi jõudmiseks.
13. Laevastiku Komandopunkt - Kroonlinn, seal asub ka Laevastiki Staap. Varu Komandopunkt - Oranienbaum. Seal asub ülema teine asetäitja.
PBL juhataja, 2. järgu flagman PBL Sõjanõukogu liige, diviisikomissar Morozov
Tributs
Allikas: Erich Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September 1939 - juuni 1940. Tuna, 1999;nr.4, lk.24-26.
See käskkiri peaks panema mõtlema kõiki neid tulipäised, kes pooldasid relvastatud vastuhakku. Mida oleks Eesti vabariigil olnud sellise sõjalise jõu vastu panna? Eesti Sõjavägede ülemjuhataja käsutuses oli samal ajal umbes 16 tuhat meest, 100 suurtükki, 22 kergetanki ning 42 õppe- ja vananenud tüüpi lahinglennukit. Meie vastu oli N. Liit koondanud Eesti idapiiri taha umbes 136,2 tuhat meest, 1318 tanki, 1535 suurtükki ja 600 lennukit. Leningradi sõjaväeringkonda oli koondatud peale selle veel umbes 300 tuhat meest, kes oleksid olnud valmis sõjategevuseks. Kindral Meretskovi väite põhjal oldi võimelised neid arve kahe nädala jooksul kahekordistama. Rünnakuvalmis oli Soome lahel ja Läänemerel olnud punalaevastik.
Kuidas ja kas muu maailm toimuvale reageeris, ei ole teada. Euroopas oli sel hetkel tähtsamaidki probleeme. Saksamaa oli vallutanud Pariisi ja kõigi tähelepanu oli suunatud Euroopas toimuvale. Eestisse ei jõudnud üsna arusaadavatel põhjustel mingeid teateid maailma üldsuse arvamusest Eesti annekteerimise kohta. Kuid ka praegu ei leia selle sündmuse kohta kuigi palju teavet. Mitteametlikes, nn. poliitilistes salongivestlustes peeti tollal juhtunut muidugi mõista õigusvastaseks. Kuid ühtlasi avaldati naiivset imestust selle üle, et Eesti riigijuhid alistusid ülemvõimule vastupanuta, reetes sellega omaenese rahva. Reetmisega siin siiski tegemist ei ole, arvestades sellega, et nad olid sundseisus ja võtsid antud hetke kohta vastu arvatavasti ainuõige otsuse. Olukorda reaalselt analüüsides võib neid vaadata, kui kommunistide poolt toime pandud järjekordse inimsusevastase kuriteo ohvreid.
Baltimaade olukorra mõistmiseks vaatame, missugune oli olukord Euroopas 1939. aasta septembri teisel poolel. Austria ja Tšehhi olid alistunud Saksamaale, Poola jagatud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Nõukogude Liit ja Saksamaa koostöö, nii uskumatu, kui see ka poleks, oli silmnähtav. Küsimus kuulus, milleni see kokkulepe välja ulatub? Kas see puudutab ka Eestit ja teisi Balti riike? Kas riskida vastupanuga? Eesti valitsus näitas üles tervet mõistust ja loobus rahvuse säilimise nimel sõjalisest vastuhakust. Seega oli valitud kahest pahest tõenäoliselt väiksem. Ent seegi variant osutus paljude eestlaste jaoks tõeliseks kannatuste teeks.
Siiski proovis president Konstantin Päts saavutada kokkuleppe Saksamaaga, kuid sai äraütlemise osaliseks. Saksa pool vastas meie sõjaväelise delegatsiooni juhatajale, kolonel Maasingule, et kuna Saksa ja N. Liidu vahel on sõlmitud leping, siis ei näe Saksa pool võimalikuks Eestit abistada. Otse vastupidi - kui Eesti kavatseb alustada sõjategevust N. Liidu vastu, on Saksa kohustatud abistama viimast.
Saksa Välisministeeriumi Saksa saatkonnale Moskvas.
Isiklikult härra välisministrile.
Telegramm Tallinnast nr. 163 26. septembrist maavägede ülemjuhatuse atašeede grupile.
Hiljem kinnitas Ameerika valitsus korduvalt, et Atlandi Harta sõlmimisel olevat Ühendriigid pidanud silmas ka Eestit. See ei seganud sugugi neil mõlemail riigijuhtidel allkirjastamast hilisemat Teherani lepet 1943.a. novembris-detsembris Jossif Staliniga, mis andis Balti riigid N. Liidu meelevalda. Konverentsi viimasel päeval kinnitas Roosevelt avalikult Stalinile: “Kui Nõukogude väed peaksid Balti riigid okupeerima, siis ei pööra ei Ühendriigid ega Suurbritannia Nõukogude Liidule selga.” (Henry Kissinger, “Diplomaatia”, lk 501). Balti riigid muudeti Roosevelti ja Stalini poliitilise tehingu vahetusrahaks.
Oleks kergeuskliku Roosevelt`i asemel istunud nõupidamistelaua taga Ronald Reagani-taoline teadlikult bolševismivastane USA riigipea, oleksid kokkulepped omandanud kahtlemata teistsuguse iseloomu. Raske uskuda, et Roosevelt, keda kirjeldatakse ometi targa ja ettenägeliku inimesena, ei teadnud midagi Baltimaade vägivaldsest anastamisest Nõukogude Liidu poolt.
Osadele lõppes teekond Moskvast umbes 1000 km kaugusel asuvas Kirovi oblastis, kuid paljud jätkasid oma pealesunnitud reisi Siberi sügavustesse. Ja vähe oli neid, kelledel sealt õnnestus tagasi pääseda. Kuid ka tagasipääsnute elu ei kujunenud pideva surve tingimustes normaalseks. Punased timukad, niihästi venelased kui ka kohalikud venelaste sabarakud tundsid hästi oma tööd. Vangistused, sunnitöölaagrid ja asumine polnud ainsad repressioonid. Kuni 1989. aasta maini oli jõus N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 12. oktoobrist 1957., mis keelas paljudel küüditatute kategooriatel Eestisse tagasi minna või valida elamiseks suuremad linnad Eestis.
Kommunistide ja nende käsilaste "vägitegudest" loe siit:
14. juuni 1941. tähistas ühte süngemat perioodi Eestis. Vastavalt Moskvas väljatöötatud salajasele plaanile kuulus suur osa Baltimaade intelligentsist füüsilisele hävitamisele. Nagu Lenin oma julma diktatuuri alguses asus hävitama vene haritlaskonda, jätkas Stalin sama poliitikat ka vägivaldselt anastatud riikides. Kõik vähegi silmapaistvamad inimesed Baltimaades küüditati Siberi lõpmatutesse avarustesse. Väljavaadet kojunaasmiseks neil ei olnud. Natsistliku Saksa vägede kiire pealetung peatas ajutiselt plaani lõpliku täideviimise, mis nägi ette kogu Eesti elanikkonna deporteerimise. Ehk nagu kompartei hääletoru "Pravda" kirjutas 1941. aasta kevadel: " Peeter I tegi suure vea sellega, et jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse." Küünilisemat avaldust on raske välja mõelda. Stalin asus Peeter I "viga" hoolega parandama.
Öö
vastu 14. juunit oli Eesti elanike jaoks, nagu iga teine juunikuine
öö. Kuid just sellel ööl kogunesid röövlindudena isehakanud ja
vastvärvatud
kommunistid ning nende poolt äsja vanglatest vabastatud tavalised
kriminaalkurjategijad, et viia täide vägivald rahuliku elanikkonna
kallal. Seda kõike riigis, mis oli olnud neile koduks, nagu nende ohvritelegi.
Vaid vähesed eestlased teadsid ette toimuvast, sest suurem osa neist
magasid, nagu see on normaalne selle kellaaja jaoks. Vähesed teadsid, et
see öö saab neile olema viimane oma kodumaal, kuna Kremlis
oli juba otsustatud toime panna järjekordsed kommunistlikud
metsikused Balti riikides.
Selline tegevus oli ja jäi arusaamatuks välismaal elavatele inimestele. Mõte sellest, et süütuid inimesi võidakse vägivaldselt kiskuda eemale nende kodudest ja lahutada omastest, jätta ilma aastate jooksul kogutud varast ja määrata neid pikaldasele (või mõnel juhul ka kiirele) hääbumisele kusagil kaugel, ei jõudnud pärale inimeste teadvusse, kes olid kogu oma elu elanud turvaliselt riikides, kus keegi ei nuhkinud nende tegevuse ega mõtlemise järele, kus ei tuntud pealekaebusi ega kohtuotsuseta süüdimõistmisi. Hästi väljendas oma teadmatust keegi rootsi proua, kes seda kõike hiljem kuuldes küsis naiivselt: "Aga miks te ei kutsunud politseid?"
Väljasaadetavateks kuulutati:
1. kõik laialisaadetud kodanlike parteide, majanduslike ja kultuuriliste liitude liikmed;
2. kõik eelmise valitsuse ametnikud, kohtunikud, ohvitserid ning politseinikud;
3. aastatel 1918 - 1920 bolševike vastu sõdinud;
4. endised kommunistliku partei liikmed, kes olid parteist lahkunud või välja heidetud
5. pagulased ja sisserändajad
6. välissaatkondade teenistuses olnud ja välisfirmade endised esindajad
7. välismaaga kirjavahetust pidanud inimesed, näiteks esperantistid ja filatelistid
8. poliitiliste põgenike sugulased
9. pastorid ja usuliste ühingute aktiivsed liikmed
10. aristokraadid (peale baltisaksa aadli lahkumist neid ei olnud), maaomanikud, töösturid ja ärimehed, pankurid ja restoranipidajad
11. talupidajad, kelle juures oli tõõtanud (kasvõi ajutiselt) perekonda mittekuuluvad inimesed
See nimekiri ei ole kaugeltki täielik. Tihti sattus sellesse lihtsalt asendusisikuna inimesi, kes arreteeriti vajaliku koguse kokkusaamiseks, valekaebuse alusel või muul põhjusel. Lisatagu, et sellesse nimekirja ei kuulunud ühtegi kriminaalkurjategijat. Nende, kui mõttekaaslaste olemasolu kommuniste ei seganud.
1941. aasta juunis küüditati ainuüksi Eestist Venemaale veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi. 13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.
Ka nõukogude ajakirjandus "kajastas" Baltimaades toimepandud küüditamisi. N. Liidu juhtiv ajaleht "Pravda" avaldas artikli, milles teatas, et vabatahtlikud ümberasujad Balti vabariikidest on suure rõõmuga asunud teele uue kodumaa avarustesse parema elamisvõimaluse otsingule. Ükski Eestis ilmunud ajaleht ei kirjuta sõnagi neist sündmustest.
Alanud sõda tegi lõpu kavatsusele küüditada Eestist Põhja-Venemaa ja Siberi sunnitöölaagritesse 700 000 inimest.
Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Juunik%C3%BC%C3%BCditamine
Sellele küüditamisele lisandus veel üks, mis küll ei olnud nii traagiline, kuid jättis ometi sadadesse inimhingedesse rusuva mälestuse. Jutt on lastekodulastest, kes sõja puhkemised evakueeriti Eestist Venemaale.
Väikesed jalad astuvad vastu tundmatusele. Silmades võis ju ollagi uudishimu ja südames lootus.
Paaniliselt põgenedes pealetungiva Saksa armee eest, ei unustanud bolševistlikud timukad oma "missiooni" Balti riikides. Hävitati, mida suudeti. Arreteeritud elanikke ootas ees hukkamine.
1941. a. 13. juuli Postimees kirjutab: "Kõigil
tartlastel on veel meeles punaste timukate veretöö 14. jaanuaril
1919.a. Samal ajal, kui meie kangelaslikud vabadusvõitlejad olid vihases
võitluses kommunistlike väeosadega Tähtvere mõisa väljadel, tapeti
mõrtsukalikult Söögituru ääres asuvas Krediidikassa keldris 19 tartlast.
Samasugune mõrtsukatöö toimus ka Kuressaares, kus lossihoovis hukatuid leiti haudadest 90, neist kolm naist.
Järgnev Saksa okupatsioon ei toonud eestlastele loodetud kergendust. See kujunes peaaegu samasuguseks katsumuseks, kui eelnev nõukogude oma. Kumbki vallutaja ei hoolinud vähematki kohalikest inimestest. Asjaolu, mis sai ruttu selgeks neile, kes olid teatava kergendustundega vaadanud sakslastele, kui kommunismiorjusest vabastajatele. Jah, Saksa armee vabastas meid tõesti kommunistidest ja nende käsilastest, kuid tõi asemele uue okupatsiooni. Matslik, idast pärinev vallutaja asendus aarialikult üleoleva lääneokupandiga. Elu haakristi varjus ei erinenud kuigivõrd elust viisnurga varjus.
Peale sõja lõppu ja Eesti järjekordset okupeerimist tõusid kurjakuulutavad pilved taas Eesti kohale. Kolme vägeva, Stalini, Roosevelti ja Churchilli, peamiselt küll kahe esimese nendest, kokkuleppe tulemusena okupeeris Nõukogude Liit teistkordselt Balti vabariigid.
Poolelijäänud tegevus vajas lõpuleviimist. Punaarmee saabus seekord Baltimaadesse juba täieliku peremehetundega. Või siis mitte? Õige peremees ei lagasta oma omandit.
Nii, nagu idaokupandi mõne aasta tagust lahkumist, nii tähistasid ka tema teistkordset saabumist rusudes linnad, hävitatud majandus, mis oli kuigivõrd kosunud saksa okupatsiooniaastatel ja vägivald. Kuna Saksa armee avaldas veelgi kohati elumärke, oli olemas põhjus purustada lauspommitamisega linnu, nende hulgas ka selliseid, kus sõjalist vastupanu praktiliselt enam ei esinenud. Nii hävitati 6. märtsil 1945 kahuritulega ja õhurünnakutega ajalooline Narva peaaegu täielikult. Pommitati Rakveret, Pärnut, Tartut. 9. märtsil kordus sama Tallinnas, kuhu Punaarmee lennukid heitsid kahes laines umbes 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi. Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike elurajoonid, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Rängalt sai kannatada Tallinna vanalinn Harju tänava ümbruses ja maha põles ka Estonia teater. Süttis Niguliste kirik, linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil.
Rünnates hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi 30 protsenti ja ligi 20 000 elanikku jäi kodutuks. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, millele lisandus 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.
Nii, nagu hiljem Dresdeni puhul Saksamaal, oli ka siin tegemist puhtal kujul terrorismiga, mis oli suunatud tsiviilelanikkonna vastu. Irooniline oli siinjuures see, et kummagi pommitamise skeemi väljatöötajad olid Inglise Kuningliku Õhujõu teoreetikud, kusjuures hävitamise objektideks Tallinnas olid põhiliselt eraisikute elukohaks olnud puitasumid. Seevastu säilitati tähtsamad tööstusobjektid. Seda muidugi mitte humaansusest, vaid omakasu silmas pidades.
Sakslaste õhutõrje või öölendurite poolt tulistati pommitamise ajal põlema üks inglise pommilennuk Mosquito ja see kukkus Ülemiste järve juures alla. Ühel lenduril õnnestus langevarjuga alla hüpata ja jäi ellu. Pommitamise ajal oma ülesandeid täitnud Julgeoleku Politsei töötajad panid langevarju hõljumist tähele ja said haarangu käigus piloodi kätte. Kõigi üllatuseks osutus selleks kaptenipagunitega kanadalasest naispiloot. See piloot tunnistas ülekuulamistel kõik puhtsüdamlikult üles, sealhulgas ka Tallinna pommitamise plaanide teostajatest ja elluviijatest.
Isiklikult härra välisministrile.
Telegramm Tallinnast nr. 163 26. septembrist maavägede ülemjuhatuse atašeede grupile.
Eesti kindralstaabi ülem (Nikolai Reek) informeeris mind Vene
liidusõlmimisnõudest. Lisas, et venelaste poolt nõuti laevastikubaasi
Paldiskis, lennuväebaasi Eesti saartel. Kindralstaap soovitas
nõudmistele järele anda, sest Saksa valitsuse toetus on välistatud ja
olukord võib vaid halveneda. 25. ja 26. septembril teostasid Vene
lennukid ulatuslikke lende Eesti aladel. Kindralstaap andis korralduse
lennukeid mitte mingil juhul tulistada, et mitte olukorda veelgi
halvendada.
Rössing (Saksa sõjaväe esindaja Tallinnas ja Helsingis)
Frohwein.(Saksa saadik Eestis)
http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2000/3/2000-3-Heino_Arum2e-KP_abipalve_lk62-64.pdf
http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/ArumaeHeino_President_Konstantin_TUNA2000_3.pdf
Samuti proovis Eesti valitsus saavutada kokkulepet oma lähimate naaberriikide Läti ja Soomega. Läti armee juhtkond vastas palvele istuda läbirääkimislaua taha keeldumisega. Samuti ei võtnud Soome Välisministeerium vastu meie delegatsiooni. Nii oli Eesti rahvas jäetud üksi oma muredega.
Lõpptulemusena oli Eesti seatud olukorda, mille võttis kokku Konstantin Päts:
"Meie suurim ülesanne on viia eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest suurest sõjast. Eesti ühes teiste Balti riikidega, asudes küll sõjakolde vahetus naabruses, on osanud õigel ajal leida iseseisva, erapooletuse tee, millega ta on end õnnelikult eemaldanud sõjalisest konfliktist.
Et N. Liit varem või hiljem hakkab taotlema väljapääsu üle Balti riikide, seda oli karta. Nüüd, kus Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on omavahel sõjas ja tasakaal Poola hävitamisega, Saksamaa käte kinnisidumisega läänes ning Inglismaa väljalülimisega Balti merest kadunud, on Moskva leidnud olevat paraja aja teostada oma ekspansioonipüüdeid.
Poola allveelaeva põgenemine andis N. Liidule hea juhuse meile nõudmiste esitamiseks. Kuid need nõudmised oleks mõne teise ettekäändega igal juhul meile esitatud. Lükata säärases olukorras N. Vene ettepanek tagasi, tähendaks see - panna ohtu eesti rahva olemasolu.
Meil pole teist väljapääsu ja oleme sunnitud teatama oma nõusolekust pakti sõlmimiseks ja püüdma viia pakti meie poolt soovitavad parandused. Viivitamine ei tooks meile paremusi. Vastupidi – see võiks halvendada olukorda, kus väline surve, mida teatakse ning nähakse N. Vene sõjalaevastiku ning lennukite demonstratsioonide ja meie territoriaalsete õiguste demonstratiivse rikkumise näol, kõigutaks aja jooksul riigivõimu autoriteeti".
Valitsuse 26. sept. 1939 koosoleku stenogrammist
http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2000/3/2000-3-Heino_Arum2e-KP_abipalve_lk62-64.pdf
http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/ArumaeHeino_President_Konstantin_TUNA2000_3.pdf
Samuti proovis Eesti valitsus saavutada kokkulepet oma lähimate naaberriikide Läti ja Soomega. Läti armee juhtkond vastas palvele istuda läbirääkimislaua taha keeldumisega. Samuti ei võtnud Soome Välisministeerium vastu meie delegatsiooni. Nii oli Eesti rahvas jäetud üksi oma muredega.
Lõpptulemusena oli Eesti seatud olukorda, mille võttis kokku Konstantin Päts:
"Meie suurim ülesanne on viia eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest suurest sõjast. Eesti ühes teiste Balti riikidega, asudes küll sõjakolde vahetus naabruses, on osanud õigel ajal leida iseseisva, erapooletuse tee, millega ta on end õnnelikult eemaldanud sõjalisest konfliktist.
Et N. Liit varem või hiljem hakkab taotlema väljapääsu üle Balti riikide, seda oli karta. Nüüd, kus Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on omavahel sõjas ja tasakaal Poola hävitamisega, Saksamaa käte kinnisidumisega läänes ning Inglismaa väljalülimisega Balti merest kadunud, on Moskva leidnud olevat paraja aja teostada oma ekspansioonipüüdeid.
Poola allveelaeva põgenemine andis N. Liidule hea juhuse meile nõudmiste esitamiseks. Kuid need nõudmised oleks mõne teise ettekäändega igal juhul meile esitatud. Lükata säärases olukorras N. Vene ettepanek tagasi, tähendaks see - panna ohtu eesti rahva olemasolu.
Meil pole teist väljapääsu ja oleme sunnitud teatama oma nõusolekust pakti sõlmimiseks ja püüdma viia pakti meie poolt soovitavad parandused. Viivitamine ei tooks meile paremusi. Vastupidi – see võiks halvendada olukorda, kus väline surve, mida teatakse ning nähakse N. Vene sõjalaevastiku ning lennukite demonstratsioonide ja meie territoriaalsete õiguste demonstratiivse rikkumise näol, kõigutaks aja jooksul riigivõimu autoriteeti".
Valitsuse 26. sept. 1939 koosoleku stenogrammist
Kontstantin
Pätsi poolt mainitud lennukite demonstratsioon ei olnud pelgalt
illustratiivne, vaid see toimus tegelikult, kui koosoleku ajal lendas
Eesti vabariigi seni veel Eestile kuuluvas õhuruumis üle 100 nõukogude
lennuki, andes nii näitliku õppetunni võimalikust õhurünnakust.
Suurriikide suhtumist toimuvasse demonstreerib hästi fakt, et Inglismaa peaminister Churchill ja Ameerika president Roosevelt kirjutasid 14. augustil 1941 Newfoundlandi lähedal asunud sõjalaeva USS Augusta pardal alla Atlandi Deklaratsiooni [Atlandi harta] nime all tuntud dokumendile, milles nad seadsid vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise üheks oma tähtsamaks sõjajärgseks eesmärgiks. Samas ei võtnud ükski kõrge riigitegelane Harta sõnu tõsiselt. 1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid N. Liidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga. Leiti, et Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma N. Liitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige. Eesti rahva arvamust, kui täiesti ebaolulist, loomulikult ei küsitud!
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Järjekordselt otsustati, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad N. Liidule.
Suurriikide suhtumist toimuvasse demonstreerib hästi fakt, et Inglismaa peaminister Churchill ja Ameerika president Roosevelt kirjutasid 14. augustil 1941 Newfoundlandi lähedal asunud sõjalaeva USS Augusta pardal alla Atlandi Deklaratsiooni [Atlandi harta] nime all tuntud dokumendile, milles nad seadsid vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise üheks oma tähtsamaks sõjajärgseks eesmärgiks. Samas ei võtnud ükski kõrge riigitegelane Harta sõnu tõsiselt. 1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid N. Liidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga. Leiti, et Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma N. Liitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige. Eesti rahva arvamust, kui täiesti ebaolulist, loomulikult ei küsitud!
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Järjekordselt otsustati, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad N. Liidule.
Winston Churchill ja Franklin Roosevelt USA sõjalaeva "Atlanta" pardal. Pildil toetub F.R. oma poja käele
Hiljem kinnitas Ameerika valitsus korduvalt, et Atlandi Harta sõlmimisel olevat Ühendriigid pidanud silmas ka Eestit. See ei seganud sugugi neil mõlemail riigijuhtidel allkirjastamast hilisemat Teherani lepet 1943.a. novembris-detsembris Jossif Staliniga, mis andis Balti riigid N. Liidu meelevalda. Konverentsi viimasel päeval kinnitas Roosevelt avalikult Stalinile: “Kui Nõukogude väed peaksid Balti riigid okupeerima, siis ei pööra ei Ühendriigid ega Suurbritannia Nõukogude Liidule selga.” (Henry Kissinger, “Diplomaatia”, lk 501). Balti riigid muudeti Roosevelti ja Stalini poliitilise tehingu vahetusrahaks.
Need kaks läänemaailma mõjuvõimsamat isikut olid Balti vabariikide Stalinile müümise taga.
....
Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
....
Marie Under, 1943
Atlandi Harta tekst
Ameerika
Ühendriikide President ja Ühendatud Kuningriigi peaminister Mr.
Churchill, Tema Majesteedi valitsuse esindajana, peavad oma ühisel
kohtamisel vajalikuks teha teatavaks nende maade poliitilised
põhimõtted, millele nad rajavad maailma parema tulevikul nimel oma
lootused.
1. Nende poolt esindatud riigid ei taotle oma territooriumi ega mõjuvõimu laiendamist.
2. Nende soov on mitte näha territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas neil territooriumidel elavate rahvaste vaba tahtega.
3. Nad respekteerivad kõikide rahvaste õigust valida omale riigikord, mille all nad tahavad elada; nad soovivad et kõikidele rahvastele tagastatakse nende suveräänsus ja nende poolt valitud riigikord, kellelt see on jõuga ära võetud.
4. Nad püüavad, neile pandud kohustuste piires, edutada kõikide riikide, nii suurte kui väikeste ja võitjate kui ka kaotajate, võrdväärset juurdepääsu nende maade majanduse arenguks vajalikele toormaterjalidele ja kaubandusele.
5. Nende sooviks on majanduse alal eduka koostöö arendamine kõikide rahvaste vahel, eesmärgiga luua parandatud töötingimuste standardid ja edumeelset sotsiaalkindlustust kõikidele.
6. Peale natsiliku türannia hävitamist, nad loodavad taastada rahu, mis võimaldab kõikidel rahvastel elada rahus oma riigi piirides ja tagada, et kõik inimesed kõikides maades on vabad hirmust ja viletsusest.
7. Sarnane rahu peab võimaldama juurdepääsu kõikidele meredele ja ookeanidele ilma takistuseta.
8. Nad loodavad, et kõik maailma rahvad loobuvad nii praktilistel kui moraalsetel kaalutlustel jõu kasutamisest. Tuleviku rahu ei saa säilitada, kui rahvaste maa-, mere- või õhujõudu kasutatakse kas ähvardusteks või agressiooniks väljaspool nende piire. Nad usuvad, et olenevalt laialiulatava ja permanentse kindlustussüsteemi loomisest, sarnaste rahvaste desarmeerimine on oluline. Samuti soovivad nad ergutada kõiki võimalikke menetlusi mis võiks vähendada rahu armastavate rahvaste relvastamise koormat.
Franklin D. Roosevelt
Winston S. Churchill
1. Nende poolt esindatud riigid ei taotle oma territooriumi ega mõjuvõimu laiendamist.
2. Nende soov on mitte näha territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas neil territooriumidel elavate rahvaste vaba tahtega.
3. Nad respekteerivad kõikide rahvaste õigust valida omale riigikord, mille all nad tahavad elada; nad soovivad et kõikidele rahvastele tagastatakse nende suveräänsus ja nende poolt valitud riigikord, kellelt see on jõuga ära võetud.
4. Nad püüavad, neile pandud kohustuste piires, edutada kõikide riikide, nii suurte kui väikeste ja võitjate kui ka kaotajate, võrdväärset juurdepääsu nende maade majanduse arenguks vajalikele toormaterjalidele ja kaubandusele.
5. Nende sooviks on majanduse alal eduka koostöö arendamine kõikide rahvaste vahel, eesmärgiga luua parandatud töötingimuste standardid ja edumeelset sotsiaalkindlustust kõikidele.
6. Peale natsiliku türannia hävitamist, nad loodavad taastada rahu, mis võimaldab kõikidel rahvastel elada rahus oma riigi piirides ja tagada, et kõik inimesed kõikides maades on vabad hirmust ja viletsusest.
7. Sarnane rahu peab võimaldama juurdepääsu kõikidele meredele ja ookeanidele ilma takistuseta.
8. Nad loodavad, et kõik maailma rahvad loobuvad nii praktilistel kui moraalsetel kaalutlustel jõu kasutamisest. Tuleviku rahu ei saa säilitada, kui rahvaste maa-, mere- või õhujõudu kasutatakse kas ähvardusteks või agressiooniks väljaspool nende piire. Nad usuvad, et olenevalt laialiulatava ja permanentse kindlustussüsteemi loomisest, sarnaste rahvaste desarmeerimine on oluline. Samuti soovivad nad ergutada kõiki võimalikke menetlusi mis võiks vähendada rahu armastavate rahvaste relvastamise koormat.
Franklin D. Roosevelt
Winston S. Churchill
Atlandi
Harta seisukohtadega ühinesid 1. jaanuaril 1942 26 riiki (nende hulgas
Nõukogude Liit, Hiina, Austraalia, India, Kanada ja Norra),
allkirjastades Washingtonis Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United
Nations Declaration), mis oli ka väljendi Ühinenud Rahvad esmakordne
kasutamine. Juba enne seda, 24. sept. 1941 Atlandi Hartat allkirjastades ütles Nõukogude Liit muuhulgas järgmist: "Oma
välispolitikas Nõukogude Liit /…/ järgib rahvusliku enesemääramise
põhimõtet /…/. Nõukogude Liit kaitseb iga rahva õigust suveräänsusele ja
territoriaalsele terviklikkusele, õigusele sisse seada selline
riigikord ja valitsemisvorm, mida ta peab otstarbekaks ja vajalikuks, et
kindlustada kogu maa majanduslik ja kultuuriline õitseng"
Ometigi õnnestus NSV Liidul mõne aja pärast lääneliitlastelt välja pressida, et seda põhimõtet ei laiendataks MRP tulemusel NSV Liiduga liidetud aladele. Kui maailm vajaks õppetundi, kuidas oma tegelikud kavatsused varjata ilusate sõnade taha, siis on eelpoolmainitud Atlandi Harta väga sobivaks õppematerjaliks. Mitte ükski neist allakirjutanutest ei näinud hetkegi vaeva, et paberiolevad sõnad ka tegelikkusse rakendataks. Nagu öeldud, ei ole kogu see deklaratsioon väärt isegi paberi hinda, millele see kirjutati. Milleks siis selline näitemäng üldse ette võeti? Tegelikult oligi nimetatud dokument mõeldud rohkem maailma avalikkuse rahustamiseks, kui elluviimiseks. Tõsi, mõned allikad väidavad, et tegelikult ei kirjutatud hartale üldse alla mitte kellegi poolt. Kuid see ei muuda asja olemust.
1944. aasta 5. aprilli Kanadas ilmuv “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee N. Liidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest. Ei teinudki, sest selleks ajaks oli N. Liit juba oma tahtmise läbi surunud, mis näitas järjekordselt, et maailma juhtivad poliitikud harrastavad kõikvõimalike lepete sõlmimist ainult ajaviiteks.
Ometigi õnnestus NSV Liidul mõne aja pärast lääneliitlastelt välja pressida, et seda põhimõtet ei laiendataks MRP tulemusel NSV Liiduga liidetud aladele. Kui maailm vajaks õppetundi, kuidas oma tegelikud kavatsused varjata ilusate sõnade taha, siis on eelpoolmainitud Atlandi Harta väga sobivaks õppematerjaliks. Mitte ükski neist allakirjutanutest ei näinud hetkegi vaeva, et paberiolevad sõnad ka tegelikkusse rakendataks. Nagu öeldud, ei ole kogu see deklaratsioon väärt isegi paberi hinda, millele see kirjutati. Milleks siis selline näitemäng üldse ette võeti? Tegelikult oligi nimetatud dokument mõeldud rohkem maailma avalikkuse rahustamiseks, kui elluviimiseks. Tõsi, mõned allikad väidavad, et tegelikult ei kirjutatud hartale üldse alla mitte kellegi poolt. Kuid see ei muuda asja olemust.
1944. aasta 5. aprilli Kanadas ilmuv “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee N. Liidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest. Ei teinudki, sest selleks ajaks oli N. Liit juba oma tahtmise läbi surunud, mis näitas järjekordselt, et maailma juhtivad poliitikud harrastavad kõikvõimalike lepete sõlmimist ainult ajaviiteks.
Jalta
konverentsil esitas Roosevelt siiski oma koalitsioonipartnerile,
Jossif Stalinile pisut ebamugava küsimuse Balti riikide tulevase
staatuse kohta.
Roosevelt: Ühendriikides
võib tekkida küsimus Balti vabariikide lülitamisest Nõukogude Liidu
koosseisu ja ma oletan, et maailma ühiskondlik arvamus peab vajalikuks,
et kunagi tulevikus avaldatakse mingil kujul nende vabariikide
rahvaste seisukoht selles küsimuses. /---/ Minul isiklikult pole
mingit kahtlust, et nende riikide rahvad hääletavad Nõukogude Liiduga
liitumise poolt sama üksmeelselt kui 1940. aastal.
(?)
Stalin: Leedul,
Eestil ja Lätil ei olnud enne revolutsiooni Venemaa koosseisus
autonoomiat. Tsaar oli tookord Ühendriikide ja Inglismaa liitlane ja
keegi ei püstitanud tollal nende riikide Venemaa koosseisust lahkumise
küsimust. Miks esitatakse see küsimus nüüd?
Roosevelt: /---/ Ma tean, et Leedu, Eesti ja Läti olid nii minevikus kui ka hiljuti Nõukogude Liidu osad ja kui vene sõjavägi tuleb jälle nendesse vabariikidesse, ei hakka ma sellepärast Nõukogude Liiduga sõdima. Kuid avalik arvamus võib nõuda seal plebistsiidi toimumist.
Roosevelt: /---/ Ma tean, et Leedu, Eesti ja Läti olid nii minevikus kui ka hiljuti Nõukogude Liidu osad ja kui vene sõjavägi tuleb jälle nendesse vabariikidesse, ei hakka ma sellepärast Nõukogude Liiduga sõdima. Kuid avalik arvamus võib nõuda seal plebistsiidi toimumist.
(Jalta konverentsi stenogrammist)
Oleks kergeuskliku Roosevelt`i asemel istunud nõupidamistelaua taga Ronald Reagani-taoline teadlikult bolševismivastane USA riigipea, oleksid kokkulepped omandanud kahtlemata teistsuguse iseloomu. Raske uskuda, et Roosevelt, keda kirjeldatakse ometi targa ja ettenägeliku inimesena, ei teadnud midagi Baltimaade vägivaldsest anastamisest Nõukogude Liidu poolt.
See oletus on enam, kui kummaline, sest USA-s ilmuv Chicago Tribune kirjutas juba 23. juulil 1940: "Punane terror valitseb kõiges kolmes Balti
riigis. On käimas lakkamatu ja süsteemikindel arreteerimine ning mehed
punaste käesidemetega käivad kella 12-4 vahel ööseti inimesi
arreteerimas, kes selle peale kaovad jäljetult. Mehed, naised ja lapsed
aetakse voodist välja, viiakse autodega ära ja nad kaovad jäljetult.
Tuttavate ja omaste järelpärimised on asjatud." Seega ei olnud kommunistide tegevus Baltimaades mingi saladus.
23. juulil 1940 olid Eesti
Vabariigi esindaja USA-s koos Läti ja Leedu esindajatega andnud
protesti-märgukirja USA valitsusele. USA valitsus teatas, et mõistab
hukka N. Liidu tegevuse Baltikumis. Kas hukkamõistu tulemus oligi
Baltimaade mahamüümine? Või ei esindanudki Roosevelti arvamus USA
seisukohta? Ameerika riigisekretär Sumner Welles'i teatas hiljem, et USA
valitsus ei tunnusta N. Liidu agressiooniakte Eestis. Vaevalt küll oli
repressioonide all kannatavatel eestlastel sellest kergem.
Isegi pärast seda, kui Churchill, kes N.Liidu seisukohti ei pooldanud, sai Suurbritannia peaministriks, suhtus Inglismaa valitsus Baltimaade annekteerimisse ükskõikselt. Kui Suurbritannia välisminister lord Halifax kuulis Leedu vallutamisest 15. juunil, ütles ta: "See jätab mind üsna külmaks!" Kuu aega hiljem teatas Halifax, et annekteerimine oli toimunud "sõja käigus ja pole kindel, et see oleks alaline." Tema naiivsus võrdus Roosevelti omaga, kes, rääkides oktoobris Ameerika leedulastega, mainis: "Isegi kõige väiksemal rahval on sama suur õigus iseseisvusele kui suurimal ... Saabub aeg ja Leedu vabaneb uuesti." See aeg saabuski, kui mitte tänu USA-le.
Roosevelti tõelised uskumused olid üsna küünilised. 1941. aastal üllatas Roosevelt oma riigisekretäri Sumner Wellesit, öeldes, et ta ei arva, et Balti rahvad "on ära teeninud kuigi palju lugupidamist või austust". Tema peamiseks eesmärgiks oli Hitleri lüüasaamine. Welles küsis Suurbritannia välissekretärilt lord Halifaxilt, kellega Rooseveltil oli olnud jutuajamine, kuidas Stalini jõhker Baltikumi vallutamine oli Hitleri samasugusest tegevusest Hollandis ja Belgias erinev. Halifax vastas: "Balti riigid on üle sajandi olnud Venemaa domineerimise all." "Sama võib öelda ka soomlaste kohta", ütles Welles. Halifax kordas Roosevelti sõnu: "Ta (Roosevelt) ei tunne Baltimaade rahvaste vastu sama austust ja lugupidamist, nagu soomlaste vastu"
(Churchill and the Baltics, Part 3)
Isegi pärast seda, kui Churchill, kes N.Liidu seisukohti ei pooldanud, sai Suurbritannia peaministriks, suhtus Inglismaa valitsus Baltimaade annekteerimisse ükskõikselt. Kui Suurbritannia välisminister lord Halifax kuulis Leedu vallutamisest 15. juunil, ütles ta: "See jätab mind üsna külmaks!" Kuu aega hiljem teatas Halifax, et annekteerimine oli toimunud "sõja käigus ja pole kindel, et see oleks alaline." Tema naiivsus võrdus Roosevelti omaga, kes, rääkides oktoobris Ameerika leedulastega, mainis: "Isegi kõige väiksemal rahval on sama suur õigus iseseisvusele kui suurimal ... Saabub aeg ja Leedu vabaneb uuesti." See aeg saabuski, kui mitte tänu USA-le.
Roosevelti tõelised uskumused olid üsna küünilised. 1941. aastal üllatas Roosevelt oma riigisekretäri Sumner Wellesit, öeldes, et ta ei arva, et Balti rahvad "on ära teeninud kuigi palju lugupidamist või austust". Tema peamiseks eesmärgiks oli Hitleri lüüasaamine. Welles küsis Suurbritannia välissekretärilt lord Halifaxilt, kellega Rooseveltil oli olnud jutuajamine, kuidas Stalini jõhker Baltikumi vallutamine oli Hitleri samasugusest tegevusest Hollandis ja Belgias erinev. Halifax vastas: "Balti riigid on üle sajandi olnud Venemaa domineerimise all." "Sama võib öelda ka soomlaste kohta", ütles Welles. Halifax kordas Roosevelti sõnu: "Ta (Roosevelt) ei tunne Baltimaade rahvaste vastu sama austust ja lugupidamist, nagu soomlaste vastu"
(Churchill and the Baltics, Part 3)
President
Roosevelt ja teised vaba maailma tarkpead jutustasid oma rahvastele seni
heast "onu Joest", nagu Roosevelt ise Stalinit nimetas, ja tema
kangelaslikust võitlusest vabadus ja
demokraatia eest, kuni nad ise hakkasid lõpuks uskuma oma muinasjutte ja
juhtisid sellega maailma sinna, kus see vahepeal oli: kuristiku
äärde.
Reagan
teadis, et venelasi ei saa ega tohi usaldada. Kahjuks ei maksa
poliitikas ega ka igapäevases elus "oleks" midagi. Churchill nõudis
relvade pööramist Nõukogude Liidu vastu, kuid Roosevelt usaldas venelasi
seevõrd, et andis Baltimaad selle barbaarse riigi meelevalla alla.
Ja ometi ei ole USA kunagi tunnustanud Balti riikide inkorporeerimist!
Milline vastuolu sõnades ja tegudes. Hiljem, 1983. aasta 8. märtsil
lausus Ronald Reagan, nimetades NSV Liitu kurjuse impeeriumiks: "Mina
arvan, et kommunism - see on inimajaloo järjekordne nukker ja
absurdne peatükk, mille viimaste lehekülgede kirjutamist lõpetatakse
juba praegu".
Prohvetlik ennustus, kuid tookord, Jalta konverentsi ajal oli
tegemist näiliselt ühise vaenlase vastu võitlevate liitlastega, mis
siiski ei takistanud Nõukogude Liitu pidevalt esinemast oma liitlasi
laimavate avaldustega. Eestlane ütleb selle kohta tabavalt: "Sööb ja
salgab!"
Punaste
agressorite väeosa koos vältimatute loosungitega Tallinnas 1940.a.
Eesti Vabariigi armee rivi ja univormidega harjunud Tallinna elanikele
meenutasid saabunud pigem loomakarja.
Tragöödia
Eesti
Vabariik tuli hävitada rahva mälust ja südamest. Tuntumad
riigitegelased arreteeriti vahetult peale okupatsiooni ja hukati koha
peal või saadeti koos perekondadega Venemaale, kuhu nad jätsid peale
kannatusi ka oma elu. Nende hulgas loomulikult esimeses järjekorras
president Konstantin Päts, endine riigivanem Jaan Tõnisson, samuti armee
ülemjuhataja Johan Laidoner, kui vaid üksikuid nimepidi mainida.
Eesti Vabariigi rahvuslikud varad ja ettevõtted natsionaliseeriti,
rahvuslik valuuta vahetus vene rublade vastu, Eesti Teaduste Akadeemia
ja kirjastused suleti. Isegi kellaaeg muudeti Moskvas kehtivale
vastavaks, sest nõukogude võim oli otsustanud, et loodusseadused
Nõukogude Liidus ei kehti.
Mõnevõrra
lohutab ehk teadmine, et just samasugune saatus ootas Eesti
aktiivseid kommuniste, kes olid muutunud liigseteks Jossif Stalini
jaoks. Tõsi, neid ei saadetud Siberisse, vaid lihtsalt hukati peale
lühikest kohtulikku farssi või ilma selletagi. Seega said nad ise osaliseks selles
kurbmängus, mille jaoks nad Eesti riiki ette valmistasid.
Kommunistide hävitustööst Eestis loe siit:
Välisriigid suhtusid Baltimaade okupeerimisse erinevalt. Euroopas valitseva keerulise olukorra tõttu jäi see suhteliselt piiratud geograafilise ulatusega sündmus laiemale maailmale tähele panemata. Siiski ei tunnistanud Moskva sellise sammu seaduslikkust USA ja Inglismaa, mille valitsused külmutasid õigeaegselt nende riikide pankades asuvad Eesti Vabariigi varad, et vältida nende sattumist bolševike käppade vahele. USA tegi seda juba kuu aega peale Eesti Vabariigi okupeerimist - 15. juulil, Suurbritannia 24. juulil. Erinev oli aga neutraalse Rootsi valitsuse käitumine, mis loovutas 30. mail 1941.a. N.Liidule lahkelt Rootsi pangas asuvad EV kullavarud ja Rootsi sadamates olevad laevad. Mis viga kaubelda võõra varandusega!
Rääkides
Nõukogude Liidu okupatsioonist ei saa jätta mainimata kõige
traagilisemaid sündmusi eesti rahva ajaloos. Kaks kurjakuulutavat
kuupäeva -
14. juuni 1941, ja 25. märts 1949.
määrasid kümnete tuhandete eestlaste edasipidise elu. Kellele
lõplikult, kellele ajutiselt pikaaegse järelmõjuga. Sajad loomavagunid
vedasid kuulekalt süütuid inimesi kaugele oma kodumaast.
Tundmatu autori pliiatsijoonistus õuduste ööst
Järjekordne ešelon teel Venemaa suunas
Osadele lõppes teekond Moskvast umbes 1000 km kaugusel asuvas Kirovi oblastis, kuid paljud jätkasid oma pealesunnitud reisi Siberi sügavustesse. Ja vähe oli neid, kelledel sealt õnnestus tagasi pääseda. Kuid ka tagasipääsnute elu ei kujunenud pideva surve tingimustes normaalseks. Punased timukad, niihästi venelased kui ka kohalikud venelaste sabarakud tundsid hästi oma tööd. Vangistused, sunnitöölaagrid ja asumine polnud ainsad repressioonid. Kuni 1989. aasta maini oli jõus N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 12. oktoobrist 1957., mis keelas paljudel küüditatute kategooriatel Eestisse tagasi minna või valida elamiseks suuremad linnad Eestis.
Kommunistide ja nende käsilaste "vägitegudest" loe siit:
14. juuni 1941. tähistas ühte süngemat perioodi Eestis. Vastavalt Moskvas väljatöötatud salajasele plaanile kuulus suur osa Baltimaade intelligentsist füüsilisele hävitamisele. Nagu Lenin oma julma diktatuuri alguses asus hävitama vene haritlaskonda, jätkas Stalin sama poliitikat ka vägivaldselt anastatud riikides. Kõik vähegi silmapaistvamad inimesed Baltimaades küüditati Siberi lõpmatutesse avarustesse. Väljavaadet kojunaasmiseks neil ei olnud. Natsistliku Saksa vägede kiire pealetung peatas ajutiselt plaani lõpliku täideviimise, mis nägi ette kogu Eesti elanikkonna deporteerimise. Ehk nagu kompartei hääletoru "Pravda" kirjutas 1941. aasta kevadel: " Peeter I tegi suure vea sellega, et jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse." Küünilisemat avaldust on raske välja mõelda. Stalin asus Peeter I "viga" hoolega parandama.
Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata…
Marie Under "Jõulutervitus" 1941.
Ööd täis õudusi
Selline tegevus oli ja jäi arusaamatuks välismaal elavatele inimestele. Mõte sellest, et süütuid inimesi võidakse vägivaldselt kiskuda eemale nende kodudest ja lahutada omastest, jätta ilma aastate jooksul kogutud varast ja määrata neid pikaldasele (või mõnel juhul ka kiirele) hääbumisele kusagil kaugel, ei jõudnud pärale inimeste teadvusse, kes olid kogu oma elu elanud turvaliselt riikides, kus keegi ei nuhkinud nende tegevuse ega mõtlemise järele, kus ei tuntud pealekaebusi ega kohtuotsuseta süüdimõistmisi. Hästi väljendas oma teadmatust keegi rootsi proua, kes seda kõike hiljem kuuldes küsis naiivselt: "Aga miks te ei kutsunud politseid?"
Väljasaadetavateks kuulutati:
1. kõik laialisaadetud kodanlike parteide, majanduslike ja kultuuriliste liitude liikmed;
2. kõik eelmise valitsuse ametnikud, kohtunikud, ohvitserid ning politseinikud;
3. aastatel 1918 - 1920 bolševike vastu sõdinud;
4. endised kommunistliku partei liikmed, kes olid parteist lahkunud või välja heidetud
5. pagulased ja sisserändajad
6. välissaatkondade teenistuses olnud ja välisfirmade endised esindajad
7. välismaaga kirjavahetust pidanud inimesed, näiteks esperantistid ja filatelistid
8. poliitiliste põgenike sugulased
9. pastorid ja usuliste ühingute aktiivsed liikmed
10. aristokraadid (peale baltisaksa aadli lahkumist neid ei olnud), maaomanikud, töösturid ja ärimehed, pankurid ja restoranipidajad
11. talupidajad, kelle juures oli tõõtanud (kasvõi ajutiselt) perekonda mittekuuluvad inimesed
See nimekiri ei ole kaugeltki täielik. Tihti sattus sellesse lihtsalt asendusisikuna inimesi, kes arreteeriti vajaliku koguse kokkusaamiseks, valekaebuse alusel või muul põhjusel. Lisatagu, et sellesse nimekirja ei kuulunud ühtegi kriminaalkurjategijat. Nende, kui mõttekaaslaste olemasolu kommuniste ei seganud.
1941. aasta juunis küüditati ainuüksi Eestist Venemaale veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi. 13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.
Kas ka see lapseke on vaenlane?
Üks vagunitest, millega süütuid inimesi Siberisse veeti
Vaguniakendest väljaheidetud viimased teated oma lähedaste saatusest.
Operatsiooni
läbiviimist Eestis korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust
koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku
julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei
Murro ja EK(b)P KK (Eesti Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee) I sekretär Karl Säre.
1941. aasta 17. juunil esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Vsevolod Merkulov aruande No2288/М
Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist
kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele.
Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124
territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast. 1941. aasta juunis
läks Eestist Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni 10 016
küüditatuga.Ka nõukogude ajakirjandus "kajastas" Baltimaades toimepandud küüditamisi. N. Liidu juhtiv ajaleht "Pravda" avaldas artikli, milles teatas, et vabatahtlikud ümberasujad Balti vabariikidest on suure rõõmuga asunud teele uue kodumaa avarustesse parema elamisvõimaluse otsingule. Ükski Eestis ilmunud ajaleht ei kirjuta sõnagi neist sündmustest.
Alanud sõda tegi lõpu kavatsusele küüditada Eestist Põhja-Venemaa ja Siberi sunnitöölaagritesse 700 000 inimest.
Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Juunik%C3%BC%C3%BCditamine
Sellele küüditamisele lisandus veel üks, mis küll ei olnud nii traagiline, kuid jättis ometi sadadesse inimhingedesse rusuva mälestuse. Jutt on lastekodulastest, kes sõja puhkemised evakueeriti Eestist Venemaale.
Punaste hordide põgenemine
Vallutajate põgenemine toimus kõigi terrorismi reeglite kohaselt. Mida kaasa viia ei saanud, tuli hävitada.
Videol on näha purustused Tartus 1941. aastal
Videol on näha purustused Tartus 1941. aastal
Purustatud Kivisild Tartus 1941.
Purustatud sild Paldiskis
Paaniliselt põgenedes pealetungiva Saksa armee eest, ei unustanud bolševistlikud timukad oma "missiooni" Balti riikides. Hävitati, mida suudeti. Arreteeritud elanikke ootas ees hukkamine.
Kommunistide
poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt
vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes
kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja
Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja
ohvrite piinamisega.
Suurim massimõrv pandi 8. juulil 1941 toime Tartu vanglas, kus hukati kokku 193 inimest, neist 173 meest ja 20 naist. Arvulisel järgmine massimõrv toimus Kuressaares, kus ühis- ja üksikhaudadest leiti kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25
mõrvatut. Viljandi vanglas lasti 8. juulil 1941 maha 12 inimest,
kelledest üks oli 14 aastane poisike. Üks mõrvatu jäi imekombel ellu ja
pääses hauast.
Lennuväepoiste klubi
Analoogiliselt toimisid punased timukad ööl vastu 9. juulit enne
Tartust lahkumist. Olemsaolevail andmeil ületab seekordne veretöö oma
ohvrite arvult, kui ka metsikuselt mitmekordselt 1919.a. toime pandud
veresauna. Tartlaste hulgas valitseb mitmesuguseid arvamusi ohvrite arvu
kohta. Samuti loetakse terve rida üldtuntud isikuid, keda arvatakse
olevat mõrtsukalikult tapetute hulgas. Tõeliselt puuduvad aga praegu
igasugused konkreetsed andmed nii ohvrite arvu, kui ka nimede suhtes.
Kogu kurva sündmuse käigu kohta peaksid kindlad faktid selguma lähemail
päevil, kui sündmuse kohta on teostatud uurimine ja ühishauad on lahti
võetud.
Vangistatute mõrtsukalik mahalaskmine toimus ööl vastu 9. juulit
Ülikooli tänavas asuvas vangla saunas, mille seinad on tihedalt täis
kuuli auke. Hukkamisi toimetasid kõiki tartlasi aasta aega
terroriseerinud nn. Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi bandiidid.
Kui julm veretöö korda saadetud, maeti tapetud vangimaja aeda
üldhaudadesse ja hävitati vangla arhiiv. Selle järele lahkusid mõrtsukad
üle Emajõe vähe seda enne kivisilla õhkulaskmist."Samasugune mõrtsukatöö toimus ka Kuressaares, kus lossihoovis hukatuid leiti haudadest 90, neist kolm naist.
Eriti traagiline on nende sündmuste juures see, et tihtipeale ei olnud mõrtsukad mitte okupantidest venelased, vaid oma kaasmaalased - eesti rahvusest kodanikud.
Uued vabastajad saabuvad
Järgnev Saksa okupatsioon ei toonud eestlastele loodetud kergendust. See kujunes peaaegu samasuguseks katsumuseks, kui eelnev nõukogude oma. Kumbki vallutaja ei hoolinud vähematki kohalikest inimestest. Asjaolu, mis sai ruttu selgeks neile, kes olid teatava kergendustundega vaadanud sakslastele, kui kommunismiorjusest vabastajatele. Jah, Saksa armee vabastas meid tõesti kommunistidest ja nende käsilastest, kuid tõi asemele uue okupatsiooni. Matslik, idast pärinev vallutaja asendus aarialikult üleoleva lääneokupandiga. Elu haakristi varjus ei erinenud kuigivõrd elust viisnurga varjus.
Peale sõja lõppu ja Eesti järjekordset okupeerimist tõusid kurjakuulutavad pilved taas Eesti kohale. Kolme vägeva, Stalini, Roosevelti ja Churchilli, peamiselt küll kahe esimese nendest, kokkuleppe tulemusena okupeeris Nõukogude Liit teistkordselt Balti vabariigid.
W. Churchill, F.D. Roosevelt ja J. Stalin Jalta konverentsil veebruaris 1945.a.
Poolelijäänud tegevus vajas lõpuleviimist. Punaarmee saabus seekord Baltimaadesse juba täieliku peremehetundega. Või siis mitte? Õige peremees ei lagasta oma omandit.
Nii, nagu idaokupandi mõne aasta tagust lahkumist, nii tähistasid ka tema teistkordset saabumist rusudes linnad, hävitatud majandus, mis oli kuigivõrd kosunud saksa okupatsiooniaastatel ja vägivald. Kuna Saksa armee avaldas veelgi kohati elumärke, oli olemas põhjus purustada lauspommitamisega linnu, nende hulgas ka selliseid, kus sõjalist vastupanu praktiliselt enam ei esinenud. Nii hävitati 6. märtsil 1945 kahuritulega ja õhurünnakutega ajalooline Narva peaaegu täielikult. Pommitati Rakveret, Pärnut, Tartut. 9. märtsil kordus sama Tallinnas, kuhu Punaarmee lennukid heitsid kahes laines umbes 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi. Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike elurajoonid, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Rängalt sai kannatada Tallinna vanalinn Harju tänava ümbruses ja maha põles ka Estonia teater. Süttis Niguliste kirik, linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil.
Rünnates hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi 30 protsenti ja ligi 20 000 elanikku jäi kodutuks. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, millele lisandus 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.
Nii, nagu hiljem Dresdeni puhul Saksamaal, oli ka siin tegemist puhtal kujul terrorismiga, mis oli suunatud tsiviilelanikkonna vastu. Irooniline oli siinjuures see, et kummagi pommitamise skeemi väljatöötajad olid Inglise Kuningliku Õhujõu teoreetikud, kusjuures hävitamise objektideks Tallinnas olid põhiliselt eraisikute elukohaks olnud puitasumid. Seevastu säilitati tähtsamad tööstusobjektid. Seda muidugi mitte humaansusest, vaid omakasu silmas pidades.
Sakslaste õhutõrje või öölendurite poolt tulistati pommitamise ajal põlema üks inglise pommilennuk Mosquito ja see kukkus Ülemiste järve juures alla. Ühel lenduril õnnestus langevarjuga alla hüpata ja jäi ellu. Pommitamise ajal oma ülesandeid täitnud Julgeoleku Politsei töötajad panid langevarju hõljumist tähele ja said haarangu käigus piloodi kätte. Kõigi üllatuseks osutus selleks kaptenipagunitega kanadalasest naispiloot. See piloot tunnistas ülekuulamistel kõik puhtsüdamlikult üles, sealhulgas ka Tallinna pommitamise plaanide teostajatest ja elluviijatest.
Just selle naiskaptenist piloodi tunnistused avasid
esmaselt tõe, millele hiljem saadi ka mujalt kinnitust ja mida järgnenud
aastatel nõukogulased kohe kuidagi ei tahtnud tunnistada. Kogu
"kangelaslik" Tallinna pommitamine pidi jääma ainult punaarmee
suursaavutuseks. Samuti jagas see lendur rikkalikke andmeid venelaste
relvastusest ja teadaolevatest rünnakuplaanidest. Lendamist ja
pommitamist õpetasid vene pommituslenduritele inglastest instruktorid.
Tabatud naispiloot oli esimese rünnakulaine pommitajate üldjuht.
Iga selle rünnakulaine eskadrilliga olid kaasas
inglastest instruktorid - navigaatorid, kelle ülesandeks oli
spetsialistide tasemel kindlustada linna oluliste kommunikatsioonide ja
hoonete hävitamine. "Tommide" ülesandeks oli ka "jõulupuude"
allaviskamine õiges kohas. Taolised inglastest instruktorid olid kaasas
ka teises rünnakulaines, kuid vähem, kui esimeses. Siis ei saadud enam
eksida, lõõmav linn oli heaks orientiiriks, lendamine olematuks muutunud
õhutõrje tõttu ohutu. Muidugi ei taha ka britid seda fakti nüüd omaks
võtta.
Nõukogude "ajalugu" serveeris juhtunut loomulikult
punases soustis, süüdistades Narva purustamises saksa kahurväge.
Tallinna puhul räägiti vaid sõjaliste objektide hävitamisest. Siiani
ärritub Vene valitsus, kui juhtunut terrorismiks nimetatakse:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/venemaa-kritiseeris-usa-saatkonna-avaldust-martsipommitamise-kohta.d?id=64083615
Ajakirjas "Kultuur ja Elu" kirjutab Jaan Tamm, Eesti Humanitaarinstituudi rektor, Tallinna pommitamise kohta:
... Tallinna suurpommitamist, selle ohvrite arvu ja ainelist kahju on üritatud võrrelda Londoni, Dresdeni, Lübecki või ka Helsingi kaotustega II MS aegseis õhurünnakuis (Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv. Tallinna Linnaarhiivi Toimetised Nr.2. Tallinn 1997) Taolise määratlusega võib igati nõustuda, kuna tegemist ei olnud mitte ainult rahulike linnaelanike vastu suunatud terroriaktiga, vaid laiemalt kultuurigenotsiidiga üldse. Näitavad seda ka nimetatud kogumikus esitatud dokumendid. Ainuüksi inimkaotusi oli tsiviilisikute osas 554, kellele lisandusid 213 raskelt ja 446 kergelt vigastatut. Kui lisada ka 171 sõdurit ja sõjavangi, saame hukkunute koguarvuks 729. Kokku sai pommirünnakuis mitmesuguseid purustusi ka 5073 hoonet, milledest 1549 purustati täielikult, raskelt kahjustati 250, keskmiselt 320 ja kergelt 2954 hoonet. Väidet kultuurigenotsiidist tõestab nädal peale pommitamist avaldatud nimekiri, millest nähtub, et linna 8 haiglast oli 3 täielikult purustatud ning 5 raskelt kahjustatud, samuti oli hävinud 11 kooli, laste- ja vanadekodu. Lisagem veel 2 purustatud kirikut (Niguliste ja Immanueli), Eesti Kunstimuuseum ja Vaekoda, 3 apteeki, 3 teatrit (Estonia, Väike-ehk Töölisteater, Varieteeteater “Plaza”), 3 kino (Kungla, Mars, Amor), 2 panka (Hansa- ja Laenupank), 4 restorani ja hotelli (Kuld Lõvi, Room, Ost, Astoria). Ainuüksi loetelu täielikult purustatud, raskelt ja keskmiselt kahjustatud elumajadest on pea kümme lehekülge pikk. Samas sisaldab nimekiri purustatud tööstusettevõtetest vaid 14 nime, mille hulgas pole ühtegi sõjalise või kaitseotstarbega. Isegi ülitähtsas sadamas said kergeid kahjustusi vaid sadamatehase hoone Merepuiestee 13, Baikovi sillal paiknenud külmhoone ning Sadamabasseini nr 1 juures asunud 2 ladu ...
http://kultuur.elu.ee/ke475_pommitamine.htm
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/venemaa-kritiseeris-usa-saatkonna-avaldust-martsipommitamise-kohta.d?id=64083615
Ajakirjas "Kultuur ja Elu" kirjutab Jaan Tamm, Eesti Humanitaarinstituudi rektor, Tallinna pommitamise kohta:
... Tallinna suurpommitamist, selle ohvrite arvu ja ainelist kahju on üritatud võrrelda Londoni, Dresdeni, Lübecki või ka Helsingi kaotustega II MS aegseis õhurünnakuis (Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv. Tallinna Linnaarhiivi Toimetised Nr.2. Tallinn 1997) Taolise määratlusega võib igati nõustuda, kuna tegemist ei olnud mitte ainult rahulike linnaelanike vastu suunatud terroriaktiga, vaid laiemalt kultuurigenotsiidiga üldse. Näitavad seda ka nimetatud kogumikus esitatud dokumendid. Ainuüksi inimkaotusi oli tsiviilisikute osas 554, kellele lisandusid 213 raskelt ja 446 kergelt vigastatut. Kui lisada ka 171 sõdurit ja sõjavangi, saame hukkunute koguarvuks 729. Kokku sai pommirünnakuis mitmesuguseid purustusi ka 5073 hoonet, milledest 1549 purustati täielikult, raskelt kahjustati 250, keskmiselt 320 ja kergelt 2954 hoonet. Väidet kultuurigenotsiidist tõestab nädal peale pommitamist avaldatud nimekiri, millest nähtub, et linna 8 haiglast oli 3 täielikult purustatud ning 5 raskelt kahjustatud, samuti oli hävinud 11 kooli, laste- ja vanadekodu. Lisagem veel 2 purustatud kirikut (Niguliste ja Immanueli), Eesti Kunstimuuseum ja Vaekoda, 3 apteeki, 3 teatrit (Estonia, Väike-ehk Töölisteater, Varieteeteater “Plaza”), 3 kino (Kungla, Mars, Amor), 2 panka (Hansa- ja Laenupank), 4 restorani ja hotelli (Kuld Lõvi, Room, Ost, Astoria). Ainuüksi loetelu täielikult purustatud, raskelt ja keskmiselt kahjustatud elumajadest on pea kümme lehekülge pikk. Samas sisaldab nimekiri purustatud tööstusettevõtetest vaid 14 nime, mille hulgas pole ühtegi sõjalise või kaitseotstarbega. Isegi ülitähtsas sadamas said kergeid kahjustusi vaid sadamatehase hoone Merepuiestee 13, Baikovi sillal paiknenud külmhoone ning Sadamabasseini nr 1 juures asunud 2 ladu ...
http://kultuur.elu.ee/ke475_pommitamine.htm
Hävinevad inimeste kodud
Tallinn tulemeres
Harju tänav peale barbaarset õhurünnakut. Esiplaanil hotelli "Kuld Lõvi" varemed
Niguliste kiriku varemed
Põlev vaekoda Raekoja platsil
Ajaloolise vaekoja varemed
Vana-Posti tänav
Praeguse Õnnepalee hoone Pärnu maanteel
Purustatud Balti jaam
Tallinna kesklinn
Kohvik "Narva" tulemöllus 1944. aasta märtsis
Ka Eesti rahvuslik uhkus, teater "Estonia" pidi jagama sama saatust
Nagu kättemaksutõotuseks tõstab käe taeva poole Reaalkooli ees seisev Vabadussõjas hukkunud õpilaste ja õpetajate auks püstitatud mälestuskuju
Ei pääsenud teisedki linnad punavägede barbaarsetest rünnakutest. Pildil Tartu Kesklinn ...
... ja Aleksandri/Kauba tänava ristmik Tartus 1941.a.
Maarja kiriku varemed Tartus
Tiigi tänav Tartus
Purustatud Tartu
Varemed Narvas
http://forte.delfi.ee/news/ajalugu/fotod-ja-videod-kuidas-siis-ikkagi-pommitati-masendav-meenutus-teise-maailmasoja-pommitamisest-tallinnas-narvas-tartus?id=78171640
Narva Börsihoone
http://kultuur.elu.ee/ke515_Narva.htm
Rootsi Toomkirik Narvas
Apteek ja restoran "Du Nord" Narvas
Narva Vaekoda
Valga raudteejaam
Nikolai kirik Pärnus
http://forte.delfi.ee/news/ajalugu/fotod-ja-videod-kuidas-siis-ikkagi-pommitati-masendav-meenutus-teise-maailmasoja-pommitamisest-tallinnas-narvas-tartus?id=78171640
http://kultuur.elu.ee/ke515_Narva.htm
Pärnus 22. septembril toimunud pommirünnakute
tulemusena säilis vaid 1/3 ajaloolisest hoonestusest.
