Nõukogude Liit, nagu iga teinegi totalitaarne riik, vajas kuulekaid alamaid. Kuulekaid ja mitte eriti tarku. Üheks kommunistide põhimõtteks oli "Usu, mida öeldakse, ära mõtle!" See lisab veelgi sarnasust religiooniga. Ütleb ju Piibelgi "Ära toetu omaenese mõistusele ..."
Selline lähenemine aitab kasvatada kuulekaid käsutäitjaid, kes ei
vaevu analüüsima oma teejuhtide tegevust, vaid sõrgivad alandliku
karjana juhtoinaste sabas. Mis oleks veel meeldivam, kui selline
sõnakuulelik käsutäitja, kes ei sea kunagi kahtluse alla oma peremeeste
tegevust? Aga kuidas seda saavutada?
Aitäh kallile Stalinile õnneliku lapsepõlve eest!
Kommunistlik kasvatus oli esmatähtis, millega tuli alustada juba lasteaias. Onu Leninist räägiti lastele söögi alla ja peale. Mudilastele ettelugemiseks kasutati kõrgelt ideoloogilisi jutukesi Vladimir Iljitš Lenini elust ja tegevusest. Särasilmsed lapsukesed deklameerisid püüdlikult lasteaia pidudel: "Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea... jne". Seejuures unustasid sellise pedagoogilise lektüüri koostajad üldjuhul ära, et "üllas Lenin" oli samas ka maailma esimeste sunnitöölaagrite väljatöötaja. Tõsi, lastele oleks sunnitöölaagrite olemust olnud veidi raske selgitada. Küllap sellepärast jäeti see ka ära. Pealegi võisid nii mõnedki lastest varsti koos oma vanematega tutvuda Venemaa eluga juba koha peal.
Hiljem,
koolis, propageeriti algklassist alates oktoobrilaste staatust ja
teises klassis juba pioneeriks astumist, kusjuures unustati ära selline pisiasi, nagu lapse enda soovi pärimine. Ei olnud ju tõenäoline, et ükski laps oleks sellisest "aust" keeldunud.
Enamasti kuulus nimetatud
organisatsioonidesse kogu klass tervikuna. Mingeid lastepoolseid
vastuväiteid ei arvestatud. Ma ei mäleta siiski, et keegi oleks püüdnud
koolis, kus mina õppisin, meile erilist ajuloputust teha.
Lausveendumusega kommuniste vähemalt minu mäletamise järgi need sammud
küll ei kasvatanud. Võimalik, et mõnes muus koolis esines ka erinevaid
olukordi. Keskkoolist
alates astusid "teadlikumad" juba kommunistlikusse noorsooühingusse
ehk komsomoli. Minu kooliajal ei olnud sundus selleks kuigi suur.
Siiski leidus vabatahtlikke, kes seda mingil põhjusel tegid.
Tavaliselt piisas paarikordsest keeldumisest, kui õpilane rahule
jäeti. Üheks lihtsamaks keeldumise vormiks oli tunnistada ennast
usklikuks. Mingeid eeliseid minu teada see noorparteilisus ei andnud
peale kohustusliku liikmemaksu maksmise ja veel kohustuslikuma
komsomolikoosolekutest osavõtmise. Hiljem kuulsin olukordadest, kui
klass kohustus kusagilt kõrgemalt tulnud käsu korras tervikuna
komsomoliga liituma. Ja siis olid kannatajateks juba need, kes üritasid
keelduda. Neid ähvardati koolist väljaheitmisega (mille eest?),
raskustega kooli lõpetamisel ja muuga. Mujal maailmas oleks sellist asja
nimetatud üsna ühemõtteliselt represseerimiseks.
.
SEE, KES NÜÜD ON KOMMUNIST,
OLI KORD PIONEER,
IIAL TEDA MURDNUD POLE
ÜKSKI TORMIKEERD.
IIAL TEDA MURDNUD POLE
ÜKSKI TORMIKEERD.
Manivald Kesamaa «Head pioneeriaastad»
Järgmiseks sammuks oli muidugi partei. Seejuures oli valik tehtud lihtsaks, sest eksisteeris ainult üks partei - kommunistlik partei. Sinna pidid kuuluma tublimatest tublimad, kuigi pahatihti see nii ei olnud, vaid parteilist kuuluvust kasutati mitmesuguste eeliste saamiseks. Muide, see nähtus ei ole uus ega tekkinud alles viimasel ajal. Juba 1937. aastal võeti kasutusele, esialgu küll poolsalaja, termin "karjäärikommunist". Need oli inimesed, kellele ei läinud põrmugi korda maailmarevolutsioon kogu oma õõnsa sõnademulinaga, kuid kes seda agaramalt ruttasid kasutama hüvesid, mida parteilisus neile pakkus. Samuti oli ametikohti, mis eeldasid või enamgi, lausa nõudsid parteisse kuulumist. Seda enam, et suurem osa direktoritest ja juhatajatest määrati kohale mitte nende oskuse, vaid parteilise kuuluvuse järgi. Veel nõukogude aja lõpulgi oli suuremale osale asutuste juhatajatest parteissekuulumine nõutav, kui nad tahtsid hoida oma töökohta (paraku kehtib selline süsteem tänapäevalgi, ainult parteid on muutunud). Parteisse kuulumine oli kasulik veel sellegi poolest, et tuntud vanasõna "hunt hunti ei murra" järgi, oli võimalik pääseda nii mõnestki karistusest, mis parteitu puhul oleks kindel olnud. Näiteks võin tuua juhtumi, mis leidis aset minu ema töökohas Riigipangas. Üks rahalugejatest omastas suurema summa. Tegu oli tehtud niivõrd naiivselt ja saamatult, et loomulikult tuli see kohe välja. Selle asemel, et kuritegu oleks jõudnud kohtusse, nagu see oleks igal teisel juhul olnud loomulik, paigutati hõlptulu lootnud inimene lihtsalt teisele ametikohale - koristajaks. Tegemist oli ju parteilasega, nagu juhtkonnagi puhul.
Ei saa salata, et mõned selle seltskonna liikmed olid ustavad kommunistliku ideoloogia pooldajad, kuid nõukogude aja lõpu poole ajendasid enamikku parteissepugejaid karjeristlikud motiivid. Eesti Vabariigi taastamise järele ruttasid needsamad kohalikud parteilased üksteise võidu kinnitama, et parteisse astusid nad ainult soovist õõnestada parteid seestpoolt ja sellega aidata kaasa N. Liidu lagunemisele. Kuidagi pidi ju ennast välja vabandama. Ja see vabandus näis ka mõjuvat, sest vastses Eesti Vabariigis leidsid endised punased, poolpunased või roosad kameeleonid endile ruttu üsnagi kõrged ametikohad.
Rääkisime juba põlevkivikaevandustest, mille põhitoodang oli mõeldud Leningradi varustamiseks gaasiga. See ei olnud kaugeltki ainuke, mille vastu meie uued isandad huvi tundsid. Samasugune olukord valitses toiduainetetööstuses. Eesti tootis oma kivistele põldudele vaatamata rohkem, kui Ukraina mustmullarajoonid. Kuhu see toodang jäi? Rahvasuu rääkis pilklikult, et kasvatatud sigadest jäi Eestisse ainult sea surmaeelne kisa ja rupskid. Ja muidugi suures koguses läga, millega polnud midagi peale hakata. Eesti siseveekogudest püütud kala oli poest otsida mõttetu. Neile kõigile oli avatud otseliin Venemaale, täpsemalt - Moskvasse. Asemele saime mingit kahtlast ookeanikala, mida rahvas pikka aega võõrastas. Põllumajandus oli eelisseisus teiste tööstusharudega võrreldes, sest suur Venemaa vajas toitmist. Reeglina venelasi kolhoosidesse ei saabunud. Ju siis põllutööd peeti väheprestiižikaks või lihtsalt liiga raskeks.
Sõjaliste objektide kohta Eestimaal loe siit ja siit
Millegipärast ei pidanud vastloodud Eesti Vabariigi valitsus vajalikuks kõigi muude okupatsioonisümbolite kõrvaldamisega koos ka pronkspoisi õigeaegset minematoimetamist. Selleks ajaks, kui see mõte 24. aprillil 2007.a. teoks tehti, olid kohalikud venelased juba julgust kogunud ja kuju teisaldamine tõi endaga kaasa raevuka protesti, mis kulmineerus vägivalla, purustuste ja röövimisega nn. "pronksööl". Suurem osa "protestijatest" rahuldas küll tegelikult ainult oma märatsemislusti ja sellega seotud karistamatusetunnet. Tõsi, karistused küll hiljem peetud kohtuistungitel määrati, kuid need jäid eksisteerima ainult paberil.
Arusaamatu, kes olid need "spetsialistid"? Kas tõesti käidi Iisraelist luba küsimas? Igal juhul osutusid asjatundjad üsna asjatundmatuteks. Esiteks tähendab sõna "nats", et seda tiitlit kandev isik pidi kuuluma saksa rahvussotsialistlikku parteisse, mida Riipalu puhul ei saa küll talle süüks panna. Teiseks peaks oma riigi kodanike austamine olema riigi sisemine asi, mille puhul me ei vaja välisnõuandjaid.
Postifirma esindaja rääkis, et juba pärast Harald Nugiseksi postmargi väljaandmist mullu sügisel algas valitsusorganitepoolne surve Eesti Postile, et kuidas küll lasti selline mark välja.
"Nüüd ei tahtvat nad uut valitsuse pressingut ning lisaks ei saavat lääneliitlased ega ka Venemaa meist aru," märgib ELSK juhatuse liige.
http://www.ohtuleht.ee/464647
Niisiis, selle asemel, et teha asi endistele Nõukogude Liidu lääneliitlastele selgeks, eelistas meie valitsev kildkond keelustada mälestuse eesti sõjakangelastest, kes Nugiseks ja Riipalu kahtlemata olid. Mis puutub Venemaa valitsejatesse, siis neile on loomulikult võimatu midagi selgeks teha.
"See, mida tegi kommunistlik punarežiim Eestis 1939-1941, äratanuks surnuteski ründaja. Midagi seesugust pole selle maa, ta inimeste ja majandusega iialgi korda saadetud. Selle režiimi arvele langeb veerandi eestlaste kas hukkamine või kodumaalt lahkuma sundimine. Sellist inimkaotuste hulka ei ole ühelgi maailma maal, ega rahval Teises maailmasõjas. Olgu need siis soomlased, poolakad, juudid või kes tahes."
http://www.eestileegion.com/index.php?categoryid=23
Isegi väike loom või lind kaitseb oma pesakest, miks siis mitte inimene? Seda meie pesa, mida me nimetame Eestimaaks on korduvalt ähvardatud ja riisutud. Kas võib siis panna imeks, et ka meie rahvas on oma kodu kaitseks haaranud relvade järele? Kõige paremini avaldus see Vabadussõjas 1918 - 1920, kus eesti rahvas võitles vihatud vene vallutaja vastu ja sai võidu. Ei kestnud kaua ka see raskeltsaavutatud vabadus. Järjekordse "vabastaja" sildi all veeresid üle meie väikese kodumaa bolševistlikud hordid, tuues endaga kaasa vägivalla. Vaid vähesed eesti kodud jäid okupantide ja nende käsilaste - eesti kommunistide märatsemisest puutumata. Kas võib siis imeks panna, kui eesti rahvas nägi sakslastes ennekõike kommunistlikust ikkest vabastajaid? Ja kas võib süüdistada eesti mehi, kes tõmbasid endale selga saksa mundri, et maksta kätte venelastele purustatud perede ja tapetud lähedaste eest?
Õieti sõnastas selle olukorra inimene, kes ütles: "Kui sind ründab marutõbine koer, siis on sul ükskõik, kes sulle enesekaitseks kaika ulatab." Selleks kaikaks eesti rahvale oli tookord Saksa armee ja me võtsime selle ka vastu, sest ainult nii saime tasuda oma hukatud ja küüditatud omaste eest.
2002. aastal püstitati Pärnu Vanasse parki mälestuskivi Saksa armee ridades bolševismi vastu võidelnud eestlaste mälestuseks. Õige pea kästi see sealt eemaldada ja 2004. aastal leidis see uue koha Lihulas. Kuid ka sinna ei saanud see kauaks jääda. Eesti vabariigi valitsuse käsul ja tollase siseministri Margus Leivo aktiivsel tegutsemisel kõrvaldati see põhiliselt eraisikute annetuse toel valmistatud mälestuskivi vägivaldselt. Süüks pandi "teostuse madalat kunstiväärtust ja selgelt äratuntavat SS-vägede vormi bareljeefil" !? Ometi on USA seisukoht nimetatud küsimuses selge: “... Balti Waffen SS väeosi tuleb vaadelda nii eesmärgilt, ideoloogialt, tegevuselt ja osavõtutingimustelt lahusolevaid ning Saksa SS-ist erinevaid väeosi ja sellepärast ei pea komisjon neid Ühendriikide valitsusele vaenulikeks nagu märgitud parandusena pagendatud isikute seaduses, lõik 13.” (Washingtonis, 01.09.1950)
Maailma kõige õiglasema partei - kommunistliku partei liikmepilet
Järgmiseks sammuks oli muidugi partei. Seejuures oli valik tehtud lihtsaks, sest eksisteeris ainult üks partei - kommunistlik partei. Sinna pidid kuuluma tublimatest tublimad, kuigi pahatihti see nii ei olnud, vaid parteilist kuuluvust kasutati mitmesuguste eeliste saamiseks. Muide, see nähtus ei ole uus ega tekkinud alles viimasel ajal. Juba 1937. aastal võeti kasutusele, esialgu küll poolsalaja, termin "karjäärikommunist". Need oli inimesed, kellele ei läinud põrmugi korda maailmarevolutsioon kogu oma õõnsa sõnademulinaga, kuid kes seda agaramalt ruttasid kasutama hüvesid, mida parteilisus neile pakkus. Samuti oli ametikohti, mis eeldasid või enamgi, lausa nõudsid parteisse kuulumist. Seda enam, et suurem osa direktoritest ja juhatajatest määrati kohale mitte nende oskuse, vaid parteilise kuuluvuse järgi. Veel nõukogude aja lõpulgi oli suuremale osale asutuste juhatajatest parteissekuulumine nõutav, kui nad tahtsid hoida oma töökohta (paraku kehtib selline süsteem tänapäevalgi, ainult parteid on muutunud). Parteisse kuulumine oli kasulik veel sellegi poolest, et tuntud vanasõna "hunt hunti ei murra" järgi, oli võimalik pääseda nii mõnestki karistusest, mis parteitu puhul oleks kindel olnud. Näiteks võin tuua juhtumi, mis leidis aset minu ema töökohas Riigipangas. Üks rahalugejatest omastas suurema summa. Tegu oli tehtud niivõrd naiivselt ja saamatult, et loomulikult tuli see kohe välja. Selle asemel, et kuritegu oleks jõudnud kohtusse, nagu see oleks igal teisel juhul olnud loomulik, paigutati hõlptulu lootnud inimene lihtsalt teisele ametikohale - koristajaks. Tegemist oli ju parteilasega, nagu juhtkonnagi puhul.
Ei saa salata, et mõned selle seltskonna liikmed olid ustavad kommunistliku ideoloogia pooldajad, kuid nõukogude aja lõpu poole ajendasid enamikku parteissepugejaid karjeristlikud motiivid. Eesti Vabariigi taastamise järele ruttasid needsamad kohalikud parteilased üksteise võidu kinnitama, et parteisse astusid nad ainult soovist õõnestada parteid seestpoolt ja sellega aidata kaasa N. Liidu lagunemisele. Kuidagi pidi ju ennast välja vabandama. Ja see vabandus näis ka mõjuvat, sest vastses Eesti Vabariigis leidsid endised punased, poolpunased või roosad kameeleonid endile ruttu üsnagi kõrged ametikohad.
Rääkisime juba põlevkivikaevandustest, mille põhitoodang oli mõeldud Leningradi varustamiseks gaasiga. See ei olnud kaugeltki ainuke, mille vastu meie uued isandad huvi tundsid. Samasugune olukord valitses toiduainetetööstuses. Eesti tootis oma kivistele põldudele vaatamata rohkem, kui Ukraina mustmullarajoonid. Kuhu see toodang jäi? Rahvasuu rääkis pilklikult, et kasvatatud sigadest jäi Eestisse ainult sea surmaeelne kisa ja rupskid. Ja muidugi suures koguses läga, millega polnud midagi peale hakata. Eesti siseveekogudest püütud kala oli poest otsida mõttetu. Neile kõigile oli avatud otseliin Venemaale, täpsemalt - Moskvasse. Asemele saime mingit kahtlast ookeanikala, mida rahvas pikka aega võõrastas. Põllumajandus oli eelisseisus teiste tööstusharudega võrreldes, sest suur Venemaa vajas toitmist. Reeglina venelasi kolhoosidesse ei saabunud. Ju siis põllutööd peeti väheprestiižikaks või lihtsalt liiga raskeks.
Eesti
riigi pindala on vaid 45 000 km2. Üks väiksemaid maailmas. Kuid
veelgi väiksemaks jäi ta peale punavallutajate saabumist. Kuna Eesti
piiri näol oli ühtlasi tegemist ka Nõukogude Liidu läänepiiriga, siis
pidi kommunistlik režiim olema valvas, et kohalikud "mitteteadlikud"
elanikud ei saaks mingil moel pidada ühendust lehkava
kapitalismimaailmaga. Eesti põhjarannik kuulutati piiritsooniks ja
juurdepääs sellele suleti. Sama juhtus ka Saaremaa ja Hiiumaaga. Kuid
mitte ainult. Kogu Eesti territoorium pikiti täis salajasi objekte.
Nii oli Paldiskis aatomiallveelaevade sadam, Ämaris ja Haapsalus
sõjaväe lennuväli, kui ainult mõningaid nimetada. Loomulikult oli
Paldiski linn ise samuti kõrvaliste isikute jaoks suletud. Peale selle
kõige jätkus Eestimaal veel muidki sõjalisi objekte, peamiselt
raketibaase. Kõikide sõjaliste ja järelikult ka salajaste objektide
arv meie väikesel kodumaal oli ... 1565. Ei, ma ei eksinud arvudega!
Seega olid okastraataiad üheks levinumaks "vaatamisväärsuseks"
anastatud Eestis.
Paldiski peale okupantide lahkumist
Raketibaasid ja muud sõjalised rajatised Eestis enne aastat 1990.
Sõjaliste objektide kohta Eestimaal loe siit ja siit
* * *
Üheks
valusaks küsimuseks Tallinnas elavatele eestlastele oli Tõnismäele
Tallinna vabastamisel langenud "vabastajate" auks püstitatud pronkskuju
ehk rahvasuus "Aljoša". Pisiasi, et Tallinna vabastamisel
mingisuguseid lahinguid ei toimunudki, seega ka ohvrid puudusid, jäeti
selle püstitamisel tähele panemata. Ehkki valmistatud eestlastest
kujurite poolt eestlasest modelli järgi, sümboliseeris see eesti rahva
jaoks ometi vihatud vene okupante. Sellele vihale andis omalt poolt
lisa ordeneid ja medaleid täisriputatud purjus vene erusõjaväelaste
iga-aastased praalimised 9. mai võidupühal, mida eesti rahvas oli
sunnitud vaikides taluma.
"Vabastaja" patriootilisi laule esitamas. Sarnasus bulgaaria kommunismivastase plakatiga on ilmne.
Millegipärast ei pidanud vastloodud Eesti Vabariigi valitsus vajalikuks kõigi muude okupatsioonisümbolite kõrvaldamisega koos ka pronkspoisi õigeaegset minematoimetamist. Selleks ajaks, kui see mõte 24. aprillil 2007.a. teoks tehti, olid kohalikud venelased juba julgust kogunud ja kuju teisaldamine tõi endaga kaasa raevuka protesti, mis kulmineerus vägivalla, purustuste ja röövimisega nn. "pronksööl". Suurem osa "protestijatest" rahuldas küll tegelikult ainult oma märatsemislusti ja sellega seotud karistamatusetunnet. Tõsi, karistused küll hiljem peetud kohtuistungitel määrati, kuid need jäid eksisteerima ainult paberil.
"Kõrge teadlikkusega" vene noored oma poliitilist meelsust avaldamas.
Asjatundmatule vaatajale tundub see aktsioon millegipärast hoopis
huligaanide laamendamisena.
Venemaa
algselt ja Nõukogude Liit hiljem on toonud eesti rahvale kaasa ainult
häda ja viletsust. Meenutame Ivan Julma sõjakäike, mille puhul
rüüstati Ida-Eesti alasid, suurt eestlaste "sõpra" Novgorodi vürst Vjatškod,
keda Enn Kippeli ideoloogiliselt üsnagi kallutatud jutustuses "Meelis"
kujutatakse kohalike elanike kaitsjana saksa ordurüütlite
vallutusretkede eest, kuid kes oli lihtsalt üks järjekordsetest
vallutajatest ja rüüstajatest; Peeter Esimese "akent Euroopasse",
mis
kulges läbi Baltimaade territooriumi ja lõpuks kommunistide
märatsemist meie riikides. Jutud vabastamisest ja vennalikust abist on
mõeldud ainult kergeusklike rahustamiseks. Kogu selle "abi" on
eestlased kinni maksnud omaenda eludega, mida ükski okupantidest ei
ole mitte millegi vääriliseks pidanud. Kuidas muidu võis teoks saada
sünge stalinismi periood, millal praktiliselt hävitati kõik, mis Eesti
Vabariik oli loonud 20 iseseisvusaasta jooksul. Selle tulemusena
koosneb nüüd rohkem, kui 1/3 Eesti vabariigi rahvastikust muulastest,
kes ei hinda ei riiki, kus nad elavad ega rahvust, kelle keskel nad
elavad. Siiani peavad nad endid vabastajateks ja kultuuritoojateks,
andmata endale aru nende mõistete tegelikust tähendusest.
Kaugeltki mitte kõiki vene inimesi ei saa selle eest vastutavateks pidada. Venemaalt on kostnud ja kostab veelgi hääli, mis mõistavad hukka suurriikliku šovinismi ja vägivalla väikerahvaste kallal. Ei tohi unustada, et kõrvuti eestlaste ja teiste rahvustega kannatasid ka vene inimesed Lenini loodud ja Stalini edasiarendatud režiimi all. Mitte rahvus, vaid juhid on süüdlased selles, mida nende poolt juhitud riik on korda saatnud. Kuid kahjuks ei Venemaa ega ka Nõukogude Liidu juhid ei ole kunagi võtnud vastutust selle eest. Veelgi enam - Nõukogude Liidu järglasena tegutseva Sõltumatute Riikide Ühenduse trükisõnas kostab ikka sagedamini lausa valimatut sõimu ja laimamist Eesti ja teiste Baltimaade suunas. Moskva Kremli peremehed ei ole loobunud oma püüdlustest saada "eksiteel olevad" riigid tagasi oma käpa alla. Neil Venemaa elanikel, kes saavad oma informatsioon tegelikkuse kohta ainult Vene valitsuse poolt heakskiidetud meediakanalite vahendusel, on üsna raske jõuda tõeni. Seda enam, et nendesamade teabevahendite kaudu õhutatakse lihtsa vene inimese iseteadvust, selgitades talle, kuivõrd aus ja õiglane on Venemaa ja kuivõrd pahatahtlikud muude riikide valitsused. Eriti muidugi N. Liidust lahkulöönud riikide valitsused. Nii ongi "poliitilise rämpstoiduga" toidetud Vene kodanikele omane vaimne alatoitlus. Sama tendents ilmneb paraku ka kõrgemalseisvate isikute puhul. Viimane NSV Liidu parteijuht Mihhail Gorbatšov ütles oma kõnes Ülemnõukogu pleenumil "leninlikust pärandist" rääkides muuhulgas: "... mul on tõsiselt kahju, et lõpututes parteisisestes võimuvõitlustes kalduti kõrvale Vladimir Iljitš Lenini poolt ettenäidatud kursilt, mis puudutab rahvaste vaba valiku ja enesemääramise õigust ... "
Siinjuures Gorbatšov eksis. Tahtmatult või tahtlikult. Esimesel juhul näitab see, et ta ei olnud tutvunud V. Lenini ülirikkaliku pärandiga kirjasõna näol. See pole just üllatav, sest ka üsna palju tõsiusklikke ei ole kunagi lugenud Piiblit. Teise variandi puhul on tegemist kommunistile omase demagoogiaga, mis püüab musta valgeks rääkida. Ütles ju seesama kommunismi peaideoloog V. I. Lenin oma rahudekreedis järgmist: "Anneksiooni ehk võõraste maade vallutamise all mõistab Nõukogude valitsus vastavalt demokraatia õigusteadvusele üldse ja töötavate klasside õigusteadvusele eriti igasugust väikese või nõrga rahva liitmist suure või tugeva riigi külge ilma selle rahva täpselt, selgesti ja vabatahtlikult avaldatud nõusolekuta ja soovita, sõltumata sellest, millal see vägivaldne liitmine toime on pandud, sõltumata ka sellest, kuivõrd arenenud või mahajäänud on on vägivaldselt liidetav või vägivaldselt antud riigi piirides peetav rahvus." (V. I. Lenin. Teosed, 26. kd., lk. 222.) Seega vaata, kuidas tahad, kommunist on oma tegevuse juba eos õigeks kuulutanud!
Kaugeltki mitte kõiki vene inimesi ei saa selle eest vastutavateks pidada. Venemaalt on kostnud ja kostab veelgi hääli, mis mõistavad hukka suurriikliku šovinismi ja vägivalla väikerahvaste kallal. Ei tohi unustada, et kõrvuti eestlaste ja teiste rahvustega kannatasid ka vene inimesed Lenini loodud ja Stalini edasiarendatud režiimi all. Mitte rahvus, vaid juhid on süüdlased selles, mida nende poolt juhitud riik on korda saatnud. Kuid kahjuks ei Venemaa ega ka Nõukogude Liidu juhid ei ole kunagi võtnud vastutust selle eest. Veelgi enam - Nõukogude Liidu järglasena tegutseva Sõltumatute Riikide Ühenduse trükisõnas kostab ikka sagedamini lausa valimatut sõimu ja laimamist Eesti ja teiste Baltimaade suunas. Moskva Kremli peremehed ei ole loobunud oma püüdlustest saada "eksiteel olevad" riigid tagasi oma käpa alla. Neil Venemaa elanikel, kes saavad oma informatsioon tegelikkuse kohta ainult Vene valitsuse poolt heakskiidetud meediakanalite vahendusel, on üsna raske jõuda tõeni. Seda enam, et nendesamade teabevahendite kaudu õhutatakse lihtsa vene inimese iseteadvust, selgitades talle, kuivõrd aus ja õiglane on Venemaa ja kuivõrd pahatahtlikud muude riikide valitsused. Eriti muidugi N. Liidust lahkulöönud riikide valitsused. Nii ongi "poliitilise rämpstoiduga" toidetud Vene kodanikele omane vaimne alatoitlus. Sama tendents ilmneb paraku ka kõrgemalseisvate isikute puhul. Viimane NSV Liidu parteijuht Mihhail Gorbatšov ütles oma kõnes Ülemnõukogu pleenumil "leninlikust pärandist" rääkides muuhulgas: "... mul on tõsiselt kahju, et lõpututes parteisisestes võimuvõitlustes kalduti kõrvale Vladimir Iljitš Lenini poolt ettenäidatud kursilt, mis puudutab rahvaste vaba valiku ja enesemääramise õigust ... "
Siinjuures Gorbatšov eksis. Tahtmatult või tahtlikult. Esimesel juhul näitab see, et ta ei olnud tutvunud V. Lenini ülirikkaliku pärandiga kirjasõna näol. See pole just üllatav, sest ka üsna palju tõsiusklikke ei ole kunagi lugenud Piiblit. Teise variandi puhul on tegemist kommunistile omase demagoogiaga, mis püüab musta valgeks rääkida. Ütles ju seesama kommunismi peaideoloog V. I. Lenin oma rahudekreedis järgmist: "Anneksiooni ehk võõraste maade vallutamise all mõistab Nõukogude valitsus vastavalt demokraatia õigusteadvusele üldse ja töötavate klasside õigusteadvusele eriti igasugust väikese või nõrga rahva liitmist suure või tugeva riigi külge ilma selle rahva täpselt, selgesti ja vabatahtlikult avaldatud nõusolekuta ja soovita, sõltumata sellest, millal see vägivaldne liitmine toime on pandud, sõltumata ka sellest, kuivõrd arenenud või mahajäänud on on vägivaldselt liidetav või vägivaldselt antud riigi piirides peetav rahvus." (V. I. Lenin. Teosed, 26. kd., lk. 222.) Seega vaata, kuidas tahad, kommunist on oma tegevuse juba eos õigeks kuulutanud!
Nemad "vabastasid" Eesti, aga unustasid kodutee
Peale
II Maailmasõja lõppu avastasid ameerika sõjaväelased natslikud
koonduslaagrid. See, mida nad seal nägid, jahmatas isegi surma ja verega
harjunud kogenud rindemehi. Niivõrd õudne oli nende ees avanenud
vaatepilt. Esimesest ehmatusest üle saanud, käsutasid nad kohale kõik
ümbruskonnas elavad sakslased, et näidata neile, mida nende
kaasmaalased korda olid saatnud. Vapustus kohaliku elanikkonna hulgas
oli suur. Mõned natslikud koonduslaagrid on säilitatud siiani muuseumidena. Üheks sellistest on Poolas asuv Auschwitzi koonduslaager.
Kuid kahjuks ei ole leidunud kunagi kedagi, kes oleks
demonstreerinud inimestele nõukogude vangilaagrites avanenud
vaatepilte. Ei ole olnud kedagi, kellega oleks räägitud näiteks Valge mere - Balti mere kanalist, mille valmimisel hukkus üle 100 tuhande vangi ja mis on praktiliselt vooderdatud
inimluudega. Ei ole memoriaali Solovetsi saartel, mis oli kohaks, kus kommunistidest mõrvarid rahuldasid oma verejanu süütute ohvrite kallal. Ei ole leitud kedagi, kelle häält maailmale kuuldavaks
teha. Progressiivseid vene kirjanikke, nagu näiteks Aleksander
Solženitsõn, kes selleteemalisi teoseid on avaldanud või püüdnud seda
teha, on N.Liidus hukka mõistetud, kui rahvavaenlasi.
Kuid teisest küljest kuulus Nõukogude Liit võitjate hulka, aga nagu ütles kunagi Venemaa keisrinna Katariina: "Võitjate üle kohut ei mõisteta." Ei mõistetagi. Võitjal on alati õigus, kaotajal mitte kunagi! Ei mõistetud kohut peale sõda, ei mõistetud ka hiljem, kui Stalin oma veretöid tegi. Isegi nüüd, kui Stalinist ei ole jäänud muud, kui vaid halb mälestus, ei huvita Läänt kuigivõrd tõe teadasaamine. Nii võibki Moskva endistviisi muuta ajalugu omale meelepärases suunas. Võitjad ju kirjutavad ajalugu! Ja inimesed usuvad! Usuvad ja kiidavad takka, kuna Moskva seda ootab. Nii tulebki välja, et Lääne inimõiguslased karjuvad appi, kui Baltimaades "ahistatakse" venekeelse inimkonna õigusi, küsimata kordagi, kuidas peab ennast ülal seesama venekeelne inimkond Balti riikides. Kummaline, et mitte kunagi ei ole huvitanud Lääneriike Balti väikeriikide etnilise rahvuse olukord, kuid selle asemel tuntakse sügavalt kaasa nendes riikides elavate rahvusvähemuste olukorrale.
See on tekitanud arusaamatu olukorra, kus Eesti vabaduse nimel Saksa armees võidelnud eestlastest sõdureid koheldakse halvakspanuga. Ja seda mitte ainult sionistlikes ringkondades, keda II Maailmasõja mainimine ajab tagajalgadele püsti, vaid ka meie oma riigi valitsus ei julge vääriliselt hinnata eesti meeste tegevust kodumaa kaitsmisel.
19. oktoobril 2008 anti Toris, Eesti sõjameeste mälestuskirikus Eesti rahva kangelasele, Saksa armee ridades venelaste vastu võidelnud Harald Nugiseksile Eesti Rahva Tänumedal. Asjatu on küsida, kas tseremoonial viibis ükski riigiesindaja. Loomulikult mitte! Ühelgi neist ei jätkunud selleks mehisust.
" ...Mida küll peab mõtlema noor põlvkond, kui meie omad riigijuhid meid, Eesti piiri kaitsjaid, häbenevad?” küsis Harald Nugiseks ise. Kas leidub vastajaid sellele küsimusele?
Võitluses vene okupantide vastu Saksa armee ridades kangelastena esinenud Harald Nugiseksi ja Harald Riipalu mälestuseks taheti välja anda mälestuspostmark. Esimese puhul see õnnestus, kuid teise puhul enam mitte.
"Päev enne, mil me pidime margid kätte saama, teatas aga Eesti Posti
esindaja, et seda marki ei saavat mitte mingisuguselgi juhul trükkida.
Selle olevat üle vaadanud spetsialistid ja margil olla sisuliselt nats," räägib Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) juhatuse liige. 
Auschwitzi koonduslaagri sissepääs ...
... ja samasugune ühe GULAGI allasutuse ees
Vahe oli selles, et kui Auschwitzi väraval ilutses silt: "Arbeit macht frei", siis Gulagi väraval kinnitas see: "Töö on Nõukogude Liidus auasi"
Kuid kahjuks ei ole leidunud kunagi kedagi, kes oleks
demonstreerinud inimestele nõukogude vangilaagrites avanenud
vaatepilte. Ei ole olnud kedagi, kellega oleks räägitud näiteks Valge mere - Balti mere kanalist, mille valmimisel hukkus üle 100 tuhande vangi ja mis on praktiliselt vooderdatud
inimluudega. Ei ole memoriaali Solovetsi saartel, mis oli kohaks, kus kommunistidest mõrvarid rahuldasid oma verejanu süütute ohvrite kallal. Ei ole leitud kedagi, kelle häält maailmale kuuldavaks
teha. Progressiivseid vene kirjanikke, nagu näiteks Aleksander
Solženitsõn, kes selleteemalisi teoseid on avaldanud või püüdnud seda
teha, on N.Liidus hukka mõistetud, kui rahvavaenlasi. 
GULAGI õudused üle elanud inimese pliiatsijoonistused
Kuid teisest küljest kuulus Nõukogude Liit võitjate hulka, aga nagu ütles kunagi Venemaa keisrinna Katariina: "Võitjate üle kohut ei mõisteta." Ei mõistetagi. Võitjal on alati õigus, kaotajal mitte kunagi! Ei mõistetud kohut peale sõda, ei mõistetud ka hiljem, kui Stalin oma veretöid tegi. Isegi nüüd, kui Stalinist ei ole jäänud muud, kui vaid halb mälestus, ei huvita Läänt kuigivõrd tõe teadasaamine. Nii võibki Moskva endistviisi muuta ajalugu omale meelepärases suunas. Võitjad ju kirjutavad ajalugu! Ja inimesed usuvad! Usuvad ja kiidavad takka, kuna Moskva seda ootab. Nii tulebki välja, et Lääne inimõiguslased karjuvad appi, kui Baltimaades "ahistatakse" venekeelse inimkonna õigusi, küsimata kordagi, kuidas peab ennast ülal seesama venekeelne inimkond Balti riikides. Kummaline, et mitte kunagi ei ole huvitanud Lääneriike Balti väikeriikide etnilise rahvuse olukord, kuid selle asemel tuntakse sügavalt kaasa nendes riikides elavate rahvusvähemuste olukorrale.
See on tekitanud arusaamatu olukorra, kus Eesti vabaduse nimel Saksa armees võidelnud eestlastest sõdureid koheldakse halvakspanuga. Ja seda mitte ainult sionistlikes ringkondades, keda II Maailmasõja mainimine ajab tagajalgadele püsti, vaid ka meie oma riigi valitsus ei julge vääriliselt hinnata eesti meeste tegevust kodumaa kaitsmisel.
19. oktoobril 2008 anti Toris, Eesti sõjameeste mälestuskirikus Eesti rahva kangelasele, Saksa armee ridades venelaste vastu võidelnud Harald Nugiseksile Eesti Rahva Tänumedal. Asjatu on küsida, kas tseremoonial viibis ükski riigiesindaja. Loomulikult mitte! Ühelgi neist ei jätkunud selleks mehisust.
" ...Mida küll peab mõtlema noor põlvkond, kui meie omad riigijuhid meid, Eesti piiri kaitsjaid, häbenevad?” küsis Harald Nugiseks ise. Kas leidub vastajaid sellele küsimusele?
Võitluses vene okupantide vastu Saksa armee ridades kangelastena esinenud Harald Nugiseksi ja Harald Riipalu mälestuseks taheti välja anda mälestuspostmark. Esimese puhul see õnnestus, kuid teise puhul enam mitte.
Arusaamatu, kes olid need "spetsialistid"? Kas tõesti käidi Iisraelist luba küsimas? Igal juhul osutusid asjatundjad üsna asjatundmatuteks. Esiteks tähendab sõna "nats", et seda tiitlit kandev isik pidi kuuluma saksa rahvussotsialistlikku parteisse, mida Riipalu puhul ei saa küll talle süüks panna. Teiseks peaks oma riigi kodanike austamine olema riigi sisemine asi, mille puhul me ei vaja välisnõuandjaid.
Postifirma esindaja rääkis, et juba pärast Harald Nugiseksi postmargi väljaandmist mullu sügisel algas valitsusorganitepoolne surve Eesti Postile, et kuidas küll lasti selline mark välja.
"Nüüd ei tahtvat nad uut valitsuse pressingut ning lisaks ei saavat lääneliitlased ega ka Venemaa meist aru," märgib ELSK juhatuse liige.
http://www.ohtuleht.ee/464647
Harald Nugiseks`i postmark
Harald Riipalu postmargi kavand
Niisiis, selle asemel, et teha asi endistele Nõukogude Liidu lääneliitlastele selgeks, eelistas meie valitsev kildkond keelustada mälestuse eesti sõjakangelastest, kes Nugiseks ja Riipalu kahtlemata olid. Mis puutub Venemaa valitsejatesse, siis neile on loomulikult võimatu midagi selgeks teha.
"See, mida tegi kommunistlik punarežiim Eestis 1939-1941, äratanuks surnuteski ründaja. Midagi seesugust pole selle maa, ta inimeste ja majandusega iialgi korda saadetud. Selle režiimi arvele langeb veerandi eestlaste kas hukkamine või kodumaalt lahkuma sundimine. Sellist inimkaotuste hulka ei ole ühelgi maailma maal, ega rahval Teises maailmasõjas. Olgu need siis soomlased, poolakad, juudid või kes tahes."
http://www.eestileegion.com/index.php?categoryid=23
Isegi väike loom või lind kaitseb oma pesakest, miks siis mitte inimene? Seda meie pesa, mida me nimetame Eestimaaks on korduvalt ähvardatud ja riisutud. Kas võib siis panna imeks, et ka meie rahvas on oma kodu kaitseks haaranud relvade järele? Kõige paremini avaldus see Vabadussõjas 1918 - 1920, kus eesti rahvas võitles vihatud vene vallutaja vastu ja sai võidu. Ei kestnud kaua ka see raskeltsaavutatud vabadus. Järjekordse "vabastaja" sildi all veeresid üle meie väikese kodumaa bolševistlikud hordid, tuues endaga kaasa vägivalla. Vaid vähesed eesti kodud jäid okupantide ja nende käsilaste - eesti kommunistide märatsemisest puutumata. Kas võib siis imeks panna, kui eesti rahvas nägi sakslastes ennekõike kommunistlikust ikkest vabastajaid? Ja kas võib süüdistada eesti mehi, kes tõmbasid endale selga saksa mundri, et maksta kätte venelastele purustatud perede ja tapetud lähedaste eest?
Õieti sõnastas selle olukorra inimene, kes ütles: "Kui sind ründab marutõbine koer, siis on sul ükskõik, kes sulle enesekaitseks kaika ulatab." Selleks kaikaks eesti rahvale oli tookord Saksa armee ja me võtsime selle ka vastu, sest ainult nii saime tasuda oma hukatud ja küüditatud omaste eest.
Kahjuks veendusime liiga hilja, et ka uue peremehe plaanid ei vastanud
meie huvidele.
Seal, kus meie nägime uut võimalust omariikluseks, nägid
rahvussotsialistid vaid Suur-Saksamaa uut territooriumi. Isegi siis, kui
saksa väed olid taandumas ja meie sõdurid koos nendega, säilis
veel lootus iseseisva riigi taastamisele. Kahjuks jäigi see ainult
lootuseks. Ei huvitanud siis enam Saksamaad teiste riikide saatus, kui
endal maa jalgade all põles.
Kumba me siis nüüd süüdistame? Kas seda, kes tõmbas selga saksa mundri,
et kaitsta Eestimaad või seda, kes kandis viisnurgaga pilotkat, et
Eestimaa taas Moskva ülemvõimu alla saada? Kes nad üldse olid, need
erinevate mundrite kandjad?
Kui Saksa okupatsioonivalitsus alguses reeglina ei värvanud okupeeritud riikide mehi oma sõjaväkke, siis hiljem, kui olukord muutus nende jaoks juba kriitiliseks, hakati moodustama kohalikest elanikest koosnevaid väeosi.
Eesti Leegioni värbamispunkt
Saksa sõjaväkke astusid paljud vabatahtlikult, et võidelda punase
terrori
vastu, vene armeesse peaasjalikult mobiliseeriti. Loomulikult leidus ka
neid, kes vabatahtlikult läksid hävituspataljonidesse - kõige julmemasse
ja alatumasse väeossa, mille eesmärgiks oli hävitada
omaenda rahvast, enamasti relvituid elanikke. Nende NKVD alluvuses
olevate väeosade algseks ülesandeks oli võitlus tagalasasuvate vaenlase
gruppidega. Õige varsti leiti, et palju ohutum on terroriseerida
süütuid, relvituid tsiviilelanikke. Seda tehti enneolematu julmusega.
Arhiivide kohaselt kuulus neisse jõukudesse palju endise
vabariigi-aegseid kriminaalkurjategijaid, venelasi ja samuti juudi
rahvusest isikuid. Loomulikult oli lihtsam tappa tsiviilisikuid, kui
lahinguväljal kõhuli poris roomata. Arhiivid räägivad mõndagi nende
mõrtsukalike organisatsioonide isikkoosseisu kohta:
Venelased moodustasid hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%. Ka
Tallinna hävituspataljonides oli palju venelasi. Nii oli 19.juulil
Audru lahingust 4. (Tallinna) hävituspataljonist haavatutena Tallinna
haiglasse toodute hulgast 8 eestlast, 14 venelast ja 2 juuti, missugune
suhe ühtlasi vastab ka pataljoni koosseisule rahvuste järgi.
Juutide osatähtsus oli hävituspataljonides üsna suur. Paljudest käitistest astusid eranditult kõik juudid hävituspataljoni. Tallinna „Rauaniidi” (hilisem „Punane Koit”) vabrikust astusid hävituspataljoni käitise direktor juut Tsemach Delski, juudid Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jakob Freimann, Moisel Schmotkin, Benno Rubinstein, Ruvim Racheltschik, Jakob Vigderhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Refoel Goldmann. Nendest Boruch Schur määrati 7. hävituspataljoni majandusülemaks, Jakob Vigderhaus transpordikorraldajaks ja Refoel Goldmann – toidumuretsejaks. Ülejäänud juudid asusid pataljoni staapi kirjutajateks, telefonistideks jne., seega kohtadele, kus ei tulnud otseselt minna kuulide alla.
Tallinna hävituspataljonides olid peale mainitute veel järgmised juudid: Joosep ja Harry Goldmann, S.Haitin, Isak Halupovitsch, Semjon Hoff, Jossif Jurkevitsch, Jossif Maljeschkin, Isak Meier ja Ruvim Minskerid, Haim Racheltschik, Nattut Salmann, Moisei Schemschilevitsch, Nochem Slomka, Abram, Mihhail ja Moisei Smolenskid, David ja Noachim Smoljanskid, Isak Steinert, Sergei Strazd, Mihhail ja Simon Strassmannid, Salomon Streter, Salomon Stummer, Mendel Vinnik, Iljazer Tsipikov, Abram Vseviov, Mendel Vuschtschik, Nison Gudstein, Ginsburg, Gurevitsch j.t.
Tallinnas oli arsenalis teenistuses juut H.Senderov, kellele hävituspataljonis oli tehtud ülesandeks tähtsaimate asutuste õhkulaskmine. Peale mainitute olid hävituspataljonides dr.G.Aisenstadt, S.Kabalkin, V.Kaznelson, Abraham Kosotski, Gaiselovski, Gassenfeldt, Mandelkern, Pewaner, Sclutzki, Doba Teitelbaum, Oskar Stein, Isak Bulkin, Kaschevlin, Meise Leib, Benjamin Bell, Jakob Senkin, Simon Strasemann, Vassili Piskover, R.Frank, Niska Lubovitsch, Ruvim Malin.
Tartu hävituspataljonis olid juudid vennad Salomon ja Hirsch Gelinovid, Faive Glückmann, Mandel, Zeitlein, Barkus, Rosenfeldt, Mjanovski, Epstein, Katzerõgin, Mirovski, Hirschfeldt, Moisei Josselvitsch, Ovsei Katz j.t.
Tallinna juut Leo Epstein oli sattunud kuidagi Viljandi hävituspataljoni, kus oli peale tema Viljandi äride rüüstajaks veel juut Matskin. Võru hävituspataljonis olid juudid Boris Friedemann, Jerschik Schtschigol, Spitka, Rachmilevitsch j.t., Pärnus Joosep Goldmann, Jakob Jolanski, Amelin j.t.
http://www.nommevalitsus.org/?p=7880
Juutide osatähtsus oli hävituspataljonides üsna suur. Paljudest käitistest astusid eranditult kõik juudid hävituspataljoni. Tallinna „Rauaniidi” (hilisem „Punane Koit”) vabrikust astusid hävituspataljoni käitise direktor juut Tsemach Delski, juudid Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jakob Freimann, Moisel Schmotkin, Benno Rubinstein, Ruvim Racheltschik, Jakob Vigderhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Refoel Goldmann. Nendest Boruch Schur määrati 7. hävituspataljoni majandusülemaks, Jakob Vigderhaus transpordikorraldajaks ja Refoel Goldmann – toidumuretsejaks. Ülejäänud juudid asusid pataljoni staapi kirjutajateks, telefonistideks jne., seega kohtadele, kus ei tulnud otseselt minna kuulide alla.
Tallinna hävituspataljonides olid peale mainitute veel järgmised juudid: Joosep ja Harry Goldmann, S.Haitin, Isak Halupovitsch, Semjon Hoff, Jossif Jurkevitsch, Jossif Maljeschkin, Isak Meier ja Ruvim Minskerid, Haim Racheltschik, Nattut Salmann, Moisei Schemschilevitsch, Nochem Slomka, Abram, Mihhail ja Moisei Smolenskid, David ja Noachim Smoljanskid, Isak Steinert, Sergei Strazd, Mihhail ja Simon Strassmannid, Salomon Streter, Salomon Stummer, Mendel Vinnik, Iljazer Tsipikov, Abram Vseviov, Mendel Vuschtschik, Nison Gudstein, Ginsburg, Gurevitsch j.t.
Tallinnas oli arsenalis teenistuses juut H.Senderov, kellele hävituspataljonis oli tehtud ülesandeks tähtsaimate asutuste õhkulaskmine. Peale mainitute olid hävituspataljonides dr.G.Aisenstadt, S.Kabalkin, V.Kaznelson, Abraham Kosotski, Gaiselovski, Gassenfeldt, Mandelkern, Pewaner, Sclutzki, Doba Teitelbaum, Oskar Stein, Isak Bulkin, Kaschevlin, Meise Leib, Benjamin Bell, Jakob Senkin, Simon Strasemann, Vassili Piskover, R.Frank, Niska Lubovitsch, Ruvim Malin.
Tartu hävituspataljonis olid juudid vennad Salomon ja Hirsch Gelinovid, Faive Glückmann, Mandel, Zeitlein, Barkus, Rosenfeldt, Mjanovski, Epstein, Katzerõgin, Mirovski, Hirschfeldt, Moisei Josselvitsch, Ovsei Katz j.t.
Tallinna juut Leo Epstein oli sattunud kuidagi Viljandi hävituspataljoni, kus oli peale tema Viljandi äride rüüstajaks veel juut Matskin. Võru hävituspataljonis olid juudid Boris Friedemann, Jerschik Schtschigol, Spitka, Rachmilevitsch j.t., Pärnus Joosep Goldmann, Jakob Jolanski, Amelin j.t.
http://www.nommevalitsus.org/?p=7880
(Vabandagu mind juudi rahvusest kodanikud, kes seda lehte satuvad
lugema, kuid tegemist ei ole minu isikliku väljamõeldisega, vaid
kuivade faktidega.)
Siinjuures pakun kuulamiseks säilinud helifaili ühe Eesti riigi mahamüüja, Johannes Lauristini kõnest hävituspataljonide tegevuse õigustamiseks. Seda demagoogiat on päris huvitav kuulata.
Kellel närvid on piisavalt tugevad, võivad lugeda hävituspataljonide mõrvatöödest siit
Suurem osa eesti meestest veeti siiski sunniviisiliselt vene sõjaväkke
püssi alla. Tegelikult küll esialgu labida alla, sest alguses kasutati
baltlasi vaid ehituspataljonides.
Kumb oli siis vabadusvõitleja, kumb vallutaja? Saksa rahvussotsialism,
mida tavaliselt
aetakse segi Itaalias valitsenud fašismiga, on maailmas hukka mõistetud
selle kuritegude pärast. Seega mõistetakse automaatselt hukka ka kõik
sõjamehed, kes selle režiimi poolt võitlesid.
Sealhulgas ka eesti sõjamehed, kelle ainuke unistus oli vaba kodumaa.
Ükski neist ei jaganud Hitleri vallutusplaane. Seda tõestab kasvõi see,
et ükski saksa sõjaväes teeninud
eestlane ei kuulunud NSDAP-i - rahvussotsialistlikku parteisse, mis
ainsana oli Saksamaal lubatud. Ka sakslaste endi hinnangul "...eestlastel
puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis
rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste
probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak
isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu." (http://www.hot.ee/vaikal/saksa.htm) Seevastu NLKP-sse ehk kommunistlikku
parteisse (mis Venemaal samuti oli ainsana lubatud) kuulus üsna palju
eesti rahvusest sõjaväelasi. (Septembris 1944 kuulus ~40% Eesti Laskurkorpuse koosseisust Kommunistlikku Parteisse ning korpuses, diviisides, polkudes ja roodudes moodustati ka parteikomiteed.) Kes
siis oli
ideelisem? Kumb oli vabadusvõitleja? Siiski ei saa ka punaväes võidelnud
eestlasi panna ühe mütsi alla. Ainult ehk kõrgemad eestlastest
sõjaväelased nägid oma karjäärivõimalust punavõimu teenimises.
Lihtsõduritest vaid vähesed jagasid kommunistide vaateid. Ka neil mõlkus
meeles vaba kodumaa.
Eksisid niihästi ühes, kui teises vormis võidelnud.
Meenutagem,
et kommunistlik partei on keelustatud nii mõneski riigis, kuid
kommunismi
režiimina ei ole ülemaailmselt veel hukka mõistetud ega tõenäoliselt
mõistetagi. Siiani kannab endine NSVL vabastaja oreooli. Seega ei peeta
heaks tooniks tunnistada "vale" režiimi pool võidelnuid
vabadusvõitlejateks, ehkki nad seda tegelikult olid. Ehkki ainuüksi mundri põhjal ei saa otsustada, kas keegi on vabadusvõitleja või mitte, pakkus ainult Saksa munder tollal Eesti
meestele reaalse võimaluse võidelda oma riigi vabaduse eest vihatud punaröövli vastu.
Seda tänasel päeval ei arvestata! Rääkimata välismaast, ka meie oma
kahepalgeline valitsus peidab pea
jaanalinnu kombel tiiva alla, kui sellel teemal tuleb juttu. Nii mõnigi
neist tahaks meelsasti, et ka nende oma kommunistlik minevik rahva
meelest kaoks.
2002. aastal püstitati Pärnu Vanasse parki mälestuskivi Saksa armee ridades bolševismi vastu võidelnud eestlaste mälestuseks. Õige pea kästi see sealt eemaldada ja 2004. aastal leidis see uue koha Lihulas. Kuid ka sinna ei saanud see kauaks jääda. Eesti vabariigi valitsuse käsul ja tollase siseministri Margus Leivo aktiivsel tegutsemisel kõrvaldati see põhiliselt eraisikute annetuse toel valmistatud mälestuskivi vägivaldselt. Süüks pandi "teostuse madalat kunstiväärtust ja selgelt äratuntavat SS-vägede vormi bareljeefil" !? Ometi on USA seisukoht nimetatud küsimuses selge: “... Balti Waffen SS väeosi tuleb vaadelda nii eesmärgilt, ideoloogialt, tegevuselt ja osavõtutingimustelt lahusolevaid ning Saksa SS-ist erinevaid väeosi ja sellepärast ei pea komisjon neid Ühendriikide valitsusele vaenulikeks nagu märgitud parandusena pagendatud isikute seaduses, lõik 13.” (Washingtonis, 01.09.1950)
Kivi mahavõtmine ei läinud võimumeestel lihtsalt. Rahvas
avaldas ägedat protesti, nagu on näha ka pildil. Sümboolselt punane
kraana koos selle venelasest juhiga (ükski eestlane ei oleks nõustunud
sellist tööd tegema) said üksjagu kannatada.
Samal
ajal lösutab Pärnus endiselt mälestuskivi kommunistidele, sealhulgas
neile, kes 1924 aasta 1. detsembril relvaga Eesti vabariigi vastu
mässasid, ja selle puutumist peetakse meie riiki valitseva argpüksliku
kliki poolt enneolematuks kuriteoks
Kummagi mälestuskivi kohta võib lugeda siit
Asi
on seda arusaamatum, et mitmes kohas Eestis on mälestusmärke ja terveid
kalmistuid, mis on pühendatud saksa sõjaväelastele. Ja ometi ei käinud
need mehed siin palli mängimas, vaid saatsid hulga venelasi igavesele
mullatoidule.
Ülaloleval pildil on saksa sõjaväelaste kalmistu Pärnus. Analoogseid on veel Toilas, Jõhvis, Rakveres, Sinimägedes ja mujalgi.
Kummaline on siinjuures see, et ei nn. metsavendi ega ka Soome armees
vabatahtlikena bolševismi vastu võidelnud mehi ei ole keegi süüdistanud.
Ometi võitlesid ka nemad sellesama aate eest.
Metsavennad
Soomepoisid.
Eesti ohvitserid Soome armees
Eesti Vabariigi viimane peaminister ja presidendi kohusetäitja Jüri Uluots tunnustas oma kõnes 17. augustil 1944 Saksa armees võitlevaid eesti mehi, öeldes:
"...Vabadussõda jätkub praegu. Küll
erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine.
Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine
rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja
solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti
rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad
praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik.
Õnne neile ja nende ettevõtmisele..."
Praegune Eesti selgrootu valitsus läks teadlikult (ja argpükslikult)
välja sellele vabadusvõitlejate solvamisele, et vaid meeldida maailma
üldsusele. Ja nii tulebki välja, et sarnaselt kommunistliku diktatuuri
ajajärguga oleme sunnitud ka nüüd, näilise vabaduse tingimuses,
poolsalaja avaldama austust oma rahvuskangelastele. Samas on Euroopa
Inimõiguste Kohus kohtuotsustega 17. jaanuarist ja 24. jaanuarist 2006
tunnistanud nõukogude armee sissetungi Eestisse juunis 1940
olupatsiooniks. Kohus on samuti tuvastanud Nõukogude okupatsiooni ning
selliseid ulatuslikke ja süsteemseid aktsioone Eesti elanikkonna vastu,
mis kujutavad endast aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid. 2009.
aastal vastu võetud Praha deklaratsiooniga tunnistas Europarlament
võrdväärselt kuritegelikeks nii natsliku Saksamaa kui kommunistliku N.
Liidu režiimid.
Kas koos sellega hakkavad tasapisi muutuma ka maailma arusaamad? Kas kommunistlikust ideoloogiast sündinud valed, mille all Ida-Euroopa rahvad on enam kui 50 aastat kannatanud, hakkavad lõpuks päevavalgele tulema?. On viimane aeg kurjategijateks tembeldatud kangelastele tagasi anda nende aus nimi. Eesti rahvas ei ole oma sangareid kunagi unustanud ja on neid alati südames kandnud.
Inglismaa peaminister Churchill on öelnud, et võitluses Saksamaa
vastu on
ta nõus liituma kasvõi saatanaga. Otstarve pühendab abinõu! Nii ta
tõepoolest tegigi - liitus saatanaga. Kuid saatanat ei suutnud või ei
tahtnud keegi enam ohjeldada, ja kannatajateks olid väikesed riigid,
mis liitlaste heakskiidul kadusid Venemaa täitmatusse kõhtu. Vabadusest
jäi vaid mälestus. Nüüd võiksid kõrged riigitegelased kogu maailmas
vähemalt hinnata neid, kes seda kaduvat vabadust kogu hingest kaitsta
püüdsid. Paraku kuulatakse seal meelsamini või lihtsalt mugavusest
Moskva demagoogiat, kui kannatanud väikeriike. Seda enam, et nendel
samadel väikeriikidel ei ole kõrgemal tasemel eestseisjaid, kes
julgeksid avaldada tõde.Kas koos sellega hakkavad tasapisi muutuma ka maailma arusaamad? Kas kommunistlikust ideoloogiast sündinud valed, mille all Ida-Euroopa rahvad on enam kui 50 aastat kannatanud, hakkavad lõpuks päevavalgele tulema?. On viimane aeg kurjategijateks tembeldatud kangelastele tagasi anda nende aus nimi. Eesti rahvas ei ole oma sangareid kunagi unustanud ja on neid alati südames kandnud.
