Palju
on vaieldud teemal: kas niihästi Lenin, kui ka Stalin olid
kommunistid selle sõna tõelises mõttes või oli kommunism neile ainult
mugavaks kattevarjuks oma auahnete ambitsioonide teostamisel. Seda ei
oska keegi enam analüüsida. On siiski üsna tõenäoline, et nende
massimõrvarite tõeline eesmärk oli vaid piiramatu võim kogu maailma üle,
mis õnneks jäi saavutamata.
Lenini käsu põhjal rajati esimesed koonduslaagrid, kuid Stalin suurendas nende arvu rohkem kui sajakordseks. Lenini ajal oli kinnipeetavate arv umbes 100 000. Aastal 1930 on neid juba 1 000 000. 1940. aastal oli Gulagi arhipelaagi majutatud rohkem kui 10 miljonit õnnetut. Suremus oli erakordne: ligi 30% aastas ülejõukäiva töö, minimaalse toidu ja sooja riietuse täieliku puudumise tõttu. Ainuüksi 1942. aastal registreeriti laagrites 249 000 surmajuhtumit. Kogu orjalaagrite töö toimus kurikuulsa NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) juhtimise all, kelle eesotsas seisis järjekordne mõrtsukas - Stalini rahvuskaaslasest Lavrenti Beria.
Elust koonduslaagrites loe siit
Lenini käsu põhjal rajati esimesed koonduslaagrid, kuid Stalin suurendas nende arvu rohkem kui sajakordseks. Lenini ajal oli kinnipeetavate arv umbes 100 000. Aastal 1930 on neid juba 1 000 000. 1940. aastal oli Gulagi arhipelaagi majutatud rohkem kui 10 miljonit õnnetut. Suremus oli erakordne: ligi 30% aastas ülejõukäiva töö, minimaalse toidu ja sooja riietuse täieliku puudumise tõttu. Ainuüksi 1942. aastal registreeriti laagrites 249 000 surmajuhtumit. Kogu orjalaagrite töö toimus kurikuulsa NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) juhtimise all, kelle eesotsas seisis järjekordne mõrtsukas - Stalini rahvuskaaslasest Lavrenti Beria.
Elust koonduslaagrites loe siit
Vangilaagrid Nõukogude Liidus. Esimesel pilgul ei paistagi neid olevat väga palju, kuid iga punkt tähistab laagrite kogumit, millesse võis kuuluda kümneid eraldiasetsevaid laagreid.
Vangide rivi sammumas tööle Kasahstanis
Sunnitöölised Solovetsi saartel
Sellise "eesrindliku" nõukogude tehnika abil ehitati valmis Valge mere - Balti mere kanal
Tegelikult on vangilaagrid olnud alati ühiskonna peegeldus. Vaid tugev riik võib garanteerida oma kodanikele kõiki neid vabadusi, mis peaksid olema elementaarselt tagatud põhiseadusega. Riik, mis tunnetab oma ebakindlust, ei saa lubada teisitimõtlemist. Järelikult jääb dissidentide jaoks üle vaid nende füüsiline hävitamine otseselt või kaudselt. Mõnes mõttes näitas samasugust tendentsi ka Konstantin Pätsi poolt Eesti Vabariigis kehtestatud nn. vaikiv ajastu 1934. aastal, kui oli karta rahva hulgas suure populaarsuse saavutanud vabadussõjalaste ehk vapside võimulepääsemist.
Vastupidiselt professor Mattiseni sõnadele hakkas Nõukogude Vene pool rikkuma Tartu rahulepingut peaegu kohe selle allakirjutamisest alates. Üks rahulepingu punktidest puudutas Eestist röövitud varade tagastamist, mis jäeti rahumeeli täitmata. Moskva mahitusel toimus detsembris 1924. relvastatud mässukatse, mis sai üsna haleda lõpu osaliseks. Loomulikult eitas Venemaa oma rolli selles, ehkki selle toimumise eelõhtul oli Eesti - Vene piiri äärde koondatud märkimisväärne sõjaline jõud ja ainult juhus takistas mässajaid saatmast neile appikutset. (Mõnede andmete kohaselt tabas juba telegraafiaparaadi taga istunud ja teadet saatma hakanud mässulist õigeaegne kuul). Eesti- ja kogu Balti riikide vastane tegevus saavutas oma haripunkti 1939. aastal, mil N. Liit valmistas juba aktiivselt ette teist maailmasõda.
Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Wasbhurn mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.
Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus “Õnnelikku maad otsimas” [“A Search for a Happy Country”] kirjutas ta Eesti kohta:
1928. aastaks oli Eesti vabariik saavutanud majandusliku tipptaseme, olles ees isegi Soomest. Valitsuse mõistlike otsuste tulemusena oli põhitähelepanu suunatud põllumajanduse arendamisele. Eksporditava kauba osa ületas kahekordselt 1922. aasta tulemusi, olles üle 230 miljoni. krooni. 1927. aasta sügisel andis end tunda ülemaailmne põllumajandussaaduste hindade langus, mis ei jäänud mõju avaldamata ka Eestis, pidurdades nõnda majanduse arengut.
15.
juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse.
Valiti Riigikogu, millesse kuulus 100 rahvaesindajat. Valimissüsteem
sarnanes praegusele. Hääletati põhiliselt erakondade, mitte inimeste
poolt. Seega ei ole rahva hääl juba algusest peale olnud otsustavaks
Riigikogusse pääsevate kandidaatide suhtes. Selline süsteem on
tarvitusel paljudes Euroopa riikides. Eestis nimetati tollal sellist
häältekantimist poolpilklikult "Erakonnavalsiks".
Parteidest olid Riigikogus esindatud:
Tööerakond (Strandmann) 22
Põllumeeste Kogud (Päts) 21
Sotsiaaldemokraadid (Rei) 18
Iseseisvad Sotsialistid 11
Rahvaerakond (Tõnisson) 10
Kommunistid 5
Väikesed parteid 13
Nagu näeme, oli Vabariigi valitsus tõepoolest suhteliselt demokraatlik, sest ka kommunistidel, kes olid mänginud peamist rolli iseseisvumisele vastuseisjatena, oli antud võimalus osaleda riigi valitsemises. Alles peale 1924. aasta detsembri mässukatset keelustati Kommunistlik Partei.
Saadik Ants Piip kirjutas oma päevikus: "Kesknädalal 27. septembril 1939 jõudsime Rootsi lennukil Svealand Riiast üle Velikije Luki Moskvasse kell 18.00. Molotovi sekretär määras meile kokkusaamise k. 20.30. Molotov ütleb, et sündinud on midagi uut. Selle järgi näitab ta TASSi telegrammi Metallisti uputamise asjus, tuletab meelde, et juba eile on olnud Luuga lahes paar periskoopi, mis näitab, et veealustel paatidel peab kusagil lähedal olema oma baas. Arvesse võttes ka seda, et Tallinnast üks veealune paat ära põgenes, mis võib-olla uputaski Metallisti. Nõuk. valitsus on jõudnud otsusele, et te ei ole enda juures peremehed. (Tuleb) Stalin, ütleb, et neil pole usaldust meie valitsuse võimetesse. Edasi arvab, et nende vägede (võib-olla aitab ka 25 000 mehest) viibimise aeg Eestis või olla määratud ainult selle sõja kesteks. Sellest nõudmisest nad ei loobu."
Eesti välisministeerium kinnitas, et 27. septembril oli Toila kohal meres tõepoolest üht kaubalaeva nähtud, ja selle juurde tuli kolm vähemat N. Liidu sõjalaeva. Pimeduse saabudes (Eesti aja järgi kell 18.40) seisid need kõik rahulikult paigal. Mingit plahvatust ei olnud, samuti mitte SOS-signaali kaubalaevalt, lõpetab ministeerium teate Metallisti väidetavast uputamisest.
Vahepealset aega püüdis meie valitsus kasutada omale toetuse hankimiseks naaberriikidest, kuid tulutult. Läti sõjaväe juhid keeldusid igasugusest kohtumisest ja ka Soome välisministeerium ei võtnud meie delegatsiooni vastu. Saksa saadiku Frohweini kaudu saadud Saksa välisministeeriumi vastus oli veelgi selgem. Sealt vastati lakooniliselt:
"Eesti valitsus
teab ise, mis ta teeb. Kui ta aga tahab arvestada seda, mida soovitab Berliin -
siis kirjutagu leping alla. Mida varem, seda parem. See on Eesti ainuke
pääsemine!"
http://www.hot.ee/ajalugu08/1939.htm
Seega olime jäetud üksi oma saatusega!
Oma valitsusele kandis saadik Frohwein ette üsna ükskõikselt: "President Päts võttis minuga 3. juunil 1940. oma usaldusmehe kaudu jälle ühendust. Ta teatas, et praegusest valitsusest, hoolimata üksikute ministrite osalt väga pahempoolsest orientatsioonist, et ole sovetiseerimist ning Nõukogude Liiduga ühinemist oodata. Ometi ei saa ette näha, kas venelased ei suru peale radikaalseid ümberkorraldusi. Ta (Päts) püüab oma positsiooni nii kaua kui võimalik säilitada, et maa ümberkorraldust Nõukogude süsteemile ja ühinemist N. Liiduga ära hoida, kuid arvestab ometi enda kõrvaldamise võimalust venelaste poolt, kuigi talle saabub eesti rahva kõige laiematest ringkondadest pidevalt poolehoiuavaldusi. President avaldas taas lootust, et Saksamaa oma majanduslike huvide tõttu Eestis astub bolševiseerimise vastu."
Usaldusmees jätkas teist laadi teadaandega: "Venelased nõuavad Eesti sõjaväelt kahe nädala jooksul tingimuste loomist kahe tuhande lennuki vastuvõtuks, Tallinna lähedal asuvate merekindluste moderniseerimist ja armee võitlusvalmis seadmist. Võtsin informatsiooni vaid teadmiseks," lõpetab Frohwein ettekande. Arvata võib, et ta ei uskunud eriti jutte tohutust hulgast lennukitest ja Eesti armee võitlusvalmis seadmisest. Sel hetkel ei olnud ju Eesti taolisel väikeriigil kellegi vastu sõdida, kui N. Liit välja arvata.
Üsna reaalselt suhtus toimuvasse ka Inglise konsul Tallinnas W.H.Gallienne, kes 24. juulil 1940 kirjutas oma valitsusele:
"See võib väga hästi olla ka minu viimane depešš Tallinnast, sest Eesti vabariigi päevad on loetud. Tehnika, mida N.Liit Balti riikide hõivamiseks kasutas, oli meisterlik. Meisterlik, kuid halastamatu ja jõhker. Juba 5. juulil oli välisvaatlejatele selge Venemaa otsus, et lõpuks on saabunud moment nende riikide vallutamiseks, kuid kuni viimase hetkeni - tegelikult veel praegugi - on eestlased keeldunud uskumast, et niisugune on nende saatus. Veel möödunud nädalal palusid välismimisteeriumi osakondade juhatajad mul avaldada oma arvamust ja nad ilmselt lootsid, et ma ütlen, et minu arvates Eestist nõukogude vabariiki ei tehta.
Autoriteetsetest allikatest pärinevate teadete kohaselt ei teadnud isegi pärast 21. juuni revolutsiooni moodustatud uue tööliste valitsuse liikmed kuni viimase minutini, et neid kavatsetakse sundida ühinema N.Liiduga. Juba enne välisesinduste lahkumist toimuvad arreteerimised. Kindral Laidoner, endine ülemjuhataja, on Moskvasse viidud. Elanikkonna suurema osa seas valitseb meeleheide ja hirm. Paljud eestlased kahetsevad, et möödunud aasta oktoobris Eesti ei keeldunud Nõukogude vägede sissetoomisest ega hukkunud võitluses. Ma pean eestlasi tubliks rahvaks ja leian, et neid ei oleks tohtinud nii alatul viisil kohelda."
Ei oleks tohtinud küll, aga ometi koheldi! Vene valitsust, ükskõik, millisel ajastul, ei ole aumeheks pidanud keegi.
1933.
aastal jõustus nn. Litvinovi definitsioonil põhinev konventsioon
agressiooni mõistemäärangu kohta, mille üheks allakirjutajaks oli
Nõukogude Liidu kõrval Eesti (Londonis 3. juulil). Agressoriks
tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata teise riigi territooriumile või ründab tema laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi
või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõude.
Nimetatud definitsiooni osas 3.2 veendume, et N. Liit on süüdi kõigis
neis agressiooni liikides peale sõjakuulutamise. Oluline on
konventsiooni art. 3 säte, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada
mingite poliitilist, sõjalist, majanduslikku või muud laadi
kaalutlustega, samuti art. 3 lisa, mille kohaselt agressiooni
õigustusena ei saa käsitleda ka mitte rünnatava riigi siseolukorda,
näiteks tema poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset struktuuri või
puudusi tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist,
kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadusi. Ja lõpuks keelab
art. 3 lisa igasuguse agressiooni ka ohverriigi rahvusvahelisest
käitumisest tingitud ettekäänetel, kaasa arvatud agressorriigi õiguste
või huvide rikkumise või ohustamise tõttu.
Nõukogude Liit rikkus 1940. aastal kõiki neid mitmepoolseid lepinguid, mistõttu tema käitumist saab hinnata ainult kui kuritegelikku agressiooni.
Mäng ühte väravasse algab
NSV Liidu Valitsuse noot Eesti Valitsusele
Eesti valitsusele on teada, missuguseid jõupingutusi on Nõukogude valitsus teinud viimase 15 aasta jooksul Eesti Vabariigi piiride puutumatuse tagamisel, kusjuures ta jällegi juhindus samast presumptsioonist. Öeldust nähtub, kui suurt tähtsust omistas ja omistab Nõukogude valitsus nii Eesti kui ka teiste Balti riikide täieliku iseseisvuse säilitamisele, mis ei vasta mitte üksnes nende vabariikide rahvaste huvidele, vaid ka Nõukogude riigi elulistele huvidele. Siit peaks olema ka selge, et igasugused "vabatahtlikud" või välise surve all sõlmitud kokkulepped, mille tagajärjeks oleks Eesti vabariigi sõltumatuse ja iseseisvuse kärpimine või piiramine, kolmandale riigile poliitilise, majandusliku või mõne muu ülemvõimu loovutamine, sellele mingi erakorraliste õiguste ja privileegide andmine nii Eesti territooriumil kui ka sadamates, tunnistaks Nõukogude valitsus lubamatuks ja kokkusobimatuks eelnimetatud, käesoleval ajal tema vastastikuseid suhteid Eestiga reguleerivate lepingute ja kokkulepete vaimu ja eeldustega, isegi nende kokkulepete rikkumiseks kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Käesolev avaldus tehakse siira heasoovlikkuse vaimus eesti rahvale, et tugevdada tema julgeolekutunnet ja veendumust selles, et Nõukogude Liit on valmis vajaduse korral tegelikult tõendama oma huvi Eesti Vabariigi iseseisva riikliku olemasolu ja poliitilise ning majandusliku sõltumatuse säilitamise vastu, samuti selles, et Nõukogude Liit ei saa jääda osavõtmatuks pealtvaatajaks, kui tehakse avalikku või varjatud katset hävitada see iseseisvus ja sõltumatus.
Esimene koonduslaager rajati 1917. aastal Valge mere Onega lahes asuvasse Solovetsi kloostrisse, kust mungad oli enne seda minema küüditatud. Sealsed vangide elutingimused olid pehmelt öeldes kohutavad. Sellest on kirjutanud vene kirjanik Aleksander Solženitsõn oma raamatus "Gulagi arhipelaag".
Solovetsi klooster, mille vägevate müüride varjus sooritati kommunistide poolt julmi kuritegusid.
Koonduslaagrid
teisitimõtlejatele on veel üks Karl Marxi teooria edasiarendus. Oli
ju Marxi ideaaliks ühiskond, milles on likvideeritud eraomand.
Wikipedia defineerib kommunismi mõistet järgnevalt: "Kommunism või
kommunistlik ühiskonnakorraldus kui teoreetiline sotsiaalne ja
majanduslik süsteem on egalitaarse ühiskonna tüüp, kus ei ole
eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on
kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed
on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. ...". Suurepärane iseloomustus vangilaagrite kohta!
Vangilaagrites ei olnud, teadagi, eraomandit ega ka sotsiaalseid klasse, kui laagri
administratsioon muidugi välja arvata. Loomulikult ka mitte perekonda. Seega
oli seal loodud ideaalne kommunistlik ühiskond.
Vangilaager Norilskis, mida võib vabalt nimetada vangilinnaks. Inimluudele rajatud linnaks ta 1953. aastal muutuski.
.
.
Tegelikult on vangilaagrid olnud alati ühiskonna peegeldus. Vaid tugev riik võib garanteerida oma kodanikele kõiki neid vabadusi, mis peaksid olema elementaarselt tagatud põhiseadusega. Riik, mis tunnetab oma ebakindlust, ei saa lubada teisitimõtlemist. Järelikult jääb dissidentide jaoks üle vaid nende füüsiline hävitamine otseselt või kaudselt. Mõnes mõttes näitas samasugust tendentsi ka Konstantin Pätsi poolt Eesti Vabariigis kehtestatud nn. vaikiv ajastu 1934. aastal, kui oli karta rahva hulgas suure populaarsuse saavutanud vabadussõjalaste ehk vapside võimulepääsemist.
Balti riigid kaotavad oma iseseisvuse
Vastupidiselt professor Mattiseni sõnadele hakkas Nõukogude Vene pool rikkuma Tartu rahulepingut peaegu kohe selle allakirjutamisest alates. Üks rahulepingu punktidest puudutas Eestist röövitud varade tagastamist, mis jäeti rahumeeli täitmata. Moskva mahitusel toimus detsembris 1924. relvastatud mässukatse, mis sai üsna haleda lõpu osaliseks. Loomulikult eitas Venemaa oma rolli selles, ehkki selle toimumise eelõhtul oli Eesti - Vene piiri äärde koondatud märkimisväärne sõjaline jõud ja ainult juhus takistas mässajaid saatmast neile appikutset. (Mõnede andmete kohaselt tabas juba telegraafiaparaadi taga istunud ja teadet saatma hakanud mässulist õigeaegne kuul). Eesti- ja kogu Balti riikide vastane tegevus saavutas oma haripunkti 1939. aastal, mil N. Liit valmistas juba aktiivselt ette teist maailmasõda.
Eesti vabariik peale Vabadussõda
Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Wasbhurn mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.
Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus “Õnnelikku maad otsimas” [“A Search for a Happy Country”] kirjutas ta Eesti kohta:
“Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise ja armastuse… See vähe tuntud väike maa on eeskujulikult organiseeritud riik. Siin ei ole töötuid! Ei ole kirjaoskamatust! Heaolu on juba silmapiiril. Tõeline demokraatia!”
Kirjanik Wasbhurni arvates oli Eesti ainuke õnnelik maa Euroopas. Kahtlemata oli tema vaatenurk mõnevõrra idealiseeritud. Küllap väidaks iga tollane eestlane, et ka meil oli puudusi. Kuid tagantjärele meie iseseisvusaastaid vaagides võime siiski tõdeda, et igal pool mujal oli puudusi ehk rohkemgi, kui tollases Eesti vabariigis.
http://www.kool.ee/?59081928. aastaks oli Eesti vabariik saavutanud majandusliku tipptaseme, olles ees isegi Soomest. Valitsuse mõistlike otsuste tulemusena oli põhitähelepanu suunatud põllumajanduse arendamisele. Eksporditava kauba osa ületas kahekordselt 1922. aasta tulemusi, olles üle 230 miljoni. krooni. 1927. aasta sügisel andis end tunda ülemaailmne põllumajandussaaduste hindade langus, mis ei jäänud mõju avaldamata ka Eestis, pidurdades nõnda majanduse arengut.
Parteidest olid Riigikogus esindatud:
Tööerakond (Strandmann) 22
Põllumeeste Kogud (Päts) 21
Sotsiaaldemokraadid (Rei) 18
Iseseisvad Sotsialistid 11
Rahvaerakond (Tõnisson) 10
Kommunistid 5
Väikesed parteid 13
Nagu näeme, oli Vabariigi valitsus tõepoolest suhteliselt demokraatlik, sest ka kommunistidel, kes olid mänginud peamist rolli iseseisvumisele vastuseisjatena, oli antud võimalus osaleda riigi valitsemises. Alles peale 1924. aasta detsembri mässukatset keelustati Kommunistlik Partei.
Kommunistide rühm I Riigikogus:
Paul
Raudsepp (sekretär), Jaan Reinberg, Jaan Santa, Johan Soans, Johannes
Alliksoo (Müürman), Johannes Vanja, Jaan Truumann (Tallina
linnavolikogu Kommunistide rühma liige), Elfriede Preismann
(masinakirjutaja)
Tegelikult ei mänginud kommunistid Riigikogus
mingit otsustavat rolli. Õigupoolest ei olnud neil mingit ühtset
tegevuskavagi. Nende "tegevusest" räägib nende kaasaegne, Eduard Laaman,
kes oma kirjatöödes kasutas pseudonüümi Juhan Saar:
''Ühelt poolt nende isandate poliitiline kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisi inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istungitel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operetiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, – nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juurde reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, – nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.“ J. Saar
''Ühelt poolt nende isandate poliitiline kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisi inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istungitel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operetiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, – nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juurde reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, – nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.“ J. Saar
Ei,
need ei ole Alabama ku-klux-klanlased, vaid keelustatud Eesti
kommunistid põrandaalusel koosolekul. Kas häbi kommunistide tulevaste
kuritegude pärast sundis juba siis nägu varjama?
Kuigi
eesti kodukasvanud kommunistid pidasid endid Nõukogude Liidu
täievolilisteks esindajateks, ei olnud nende saatus just
kadestamisväärne. Võiks arvata, et kodumaa reetmise eest tasus
kommunistlik süsteem oma tallalakkujatele heldelt. Tegelikkus oli siiski
hoopis erinev nende poolt loodetust.
Õpetlik oleks teada saada kommuuni juhtide endi saatused kommunistlikus paradiisis:
Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht – 11. detsembril 1937 peksis Nõukogude Venemaal uurija ta ülekuulamisel surnuks.
Viktor Kingissepp – siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip heideti merre, olles ainuke, kes hukati Eesti vabariigi poolt.
Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse valitsusjuht, hukati kommunistide poolt represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti maha 27. jaanuaril 1938. aastal.
Artur Vallner – rahvahariduse juht – 1936. a. vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema, samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21 fontannikust* kaasosalisega 14. veebruaril 1938. a maha. Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja, kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjadel – hukati 4. novembril 1937.
*"fontannik" on pärit Peterburis asuva Fontanka tänava nimest. Sellel tänaval asuvas majas käisid koos eesti kommunistid.
Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt. Näib, et vanadussurma ei õnnestunud Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest surra kellelgi. Kommentaarid on liigsed. Vaevalt küll läksid nimetatud seltsimehed surma "Internatsionaali" lauldes ja Oktoobrirevolutsioonile au ja kiitust hüüdes. Liiga hilja said nad aru, mida tähendab maailma kõige õiglasema partei "tänu". Muide, sama "heldelt" tasus Moskva ka neile, kelle ta peale Eesti vabariigi okupeerimist 1940. aastal pukki upitas.
Täpsemalt võib sellest lugeda "Eesti Päevalehe"artiklist ja Wikipediast:
http://www.epl.ee/artikkel/400987
http://et.wikipedia.org/wiki/Eestlased_Venemaal#Eesti_kommunistide_saatus_NSV_Liidus
Kuritegelik kokkulepe
1936.
aastal Nõukogude Liidus avaldatud uuest, nn. Stalini
konstitutsioonist oli targu välja jäetud viited
maailmarevolutsioonile. N. Liidu juhtkond oli lõpuks aru saanud, et
Marx oli oma teooriaga rappa läinud ja oodatud revolutsioone
Lääneriikides ei toimu. Järelikult võis maha matta unistuse, et
kõikide seni kapitalistlike riikide võidukad töölisrevolutsioonide
juhid tulevad üksteise võidu pakkuma oma kodumaid kommunistliku
punakotka tiiva alla. Kuid maha matta soovi allutada endale vähemalt
kogu Euroopa, Stalin ei kavatsenud. Kui inimesed ei taha, et neid
vabastatakse, siis tuleb vabastada nad väevõimuga. Väevõimuks saab
olla ainult sõda.
1939. aastal mängis Jossif Stalin temale ainuomast kahepalgelist mängu. Kõigepealt tahtis ta moodustada Prantsusmaaga ja Inglismaaga Hitleri-vastase koalitsiooni, nõudes selle tasuks vabad käed Baltimaade suhtes. Prantsusmaa valitsus nõustus sellega, kuid Inglismaa valitsus oli eitaval seisukohal. Tulemuseks oli pikemaajaline vaidlus nimetatud küsimuses.
10. mail teatas Inglise peaminister alamkojas, et läbirääkimisi N. Liiduga takistavad Balti riigid. Sellega saab avalikkus esmakordselt teada, et N. Liit nõuab endale õigust otsustada Balti riikide siseasjade üle. Seepeale toimusid 14. mail Briti alamkojas ägedad vaidlused, kus osa saadikuid nõudis Balti riikide "alistamist".
2. juunil tegi N. Liit Inglismaale ettepaneku, milles ta nõudis Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul. 6. juuni esitas Eesti saadik A. Torma Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
13. juunil, väljendades N. Liidu valitsuse seisukohta nõuab Moskva Pravda oma juhtkirjas Balti riikide garanteerimist igal juhul, mille peale Inglismaa tegi 26. juunil ettepaneku Inglise, Prantsuse ja N. Liidu kindralstaapide läbirääkimiste alustamiseks Moskvas. 1. juulil Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelistel läbirääkimistel saavutati kompromiss: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta. 2. juulil esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatasid, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Moskva isu kasvas. 14. augustil algasid Moskvas Prantsusma - Inglismaa ja N. Liidu vahel sõjalised läbirääkimised, kus N. Liit nõudis endale õigust okupeerida Balti riikide sadamad. Kui potentsiaalsed lepingupartnerid keeldusid vähemalt veel sellel ajal loovutamast iseseisvate riikide vabadust, tegi Stalin kannapöörde ja pakkus oma koostööd Hitlerile, kes oli nimetatud kõhklustest vaba.
1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikune mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Lepingu sõlmimise algatajaks oli Nõukogude Liidu diktaatorist liider Jossif Stalin, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopa vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt Karl Marxi poolt väljatöötatud maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa, kuigi Karl Marxi teooria nägi ette revolutsiooni puhkemist riigis endas, mitte selle riigi vallutamist välisjõudude poolt.
Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikide tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel, et hiljem oleks lihtsam rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude Liidule selja. Väga iseloomulik tegevus N. Liidu poolt oma lepingupartnerite suhtes. Nimetatud leping sisaldas ka salaprotokolli, mille tulemusena jaotati Euroopa kahe riigi, natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja bolševistliku Venemaa vahel. N. Liidu "saagiks" langesid sellest kabinetimängus Eesti, Läti ja Soome.
28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa sõprus- ja piirideleping. Selle lepinguga muudeti 23. augusti 1939. aasta lisaprotokoll nii, et Leedu usaldati NSV Liidule, välja arvatud Sesupe jõe vasakkalda ala, mille pidi “eriabinõude” rakendamise korral okupeerima Saksa armee.
Ei ole just kuigi laialt teada, et Brest-Litovski rahu sõlmides, saatis Lenin 1918. aastal Saksa keisrile ligi 85 tonni kirikutest kokkuröövitud kulda, mis paraku langes hiljem, kui Saksamaa sõja kaotas, hoopis prantslaste saagiks. Stalin oli säästlikum. Tema panuseks Hitleri Saksamaale 1939. aastal jäi 23 tonni kulda, mille ta loomulikult lootis lähemal ajal koos priskete protsentidega tagasi saada.
10. jaanuaril 1941 kirjutasid ühelt poolt Saksamaa suursaadik NSV Liidus von Schulenburg, teiselt poolt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov alla uuele salaprotokollile, milles kauplemise objekti moodustas eelmainitud Leedu territooriumi osa. Saksamaa valitsus loobus Sesupe jõest läänes asuvast territooriumist NSV Liidu kasuks 7,5 miljoni kulddollari ehk 31,5 miljoni riigimarga suuruse rahalise kompensatsiooni vastu. Seega kullavool Saksamaale jätkus, nagu ka salaprotokollide vorpimine.
Õpetlik oleks teada saada kommuuni juhtide endi saatused kommunistlikus paradiisis:
Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht – 11. detsembril 1937 peksis Nõukogude Venemaal uurija ta ülekuulamisel surnuks.
Viktor Kingissepp – siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip heideti merre, olles ainuke, kes hukati Eesti vabariigi poolt.
Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse valitsusjuht, hukati kommunistide poolt represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti maha 27. jaanuaril 1938. aastal.
Artur Vallner – rahvahariduse juht – 1936. a. vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema, samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21 fontannikust* kaasosalisega 14. veebruaril 1938. a maha. Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja, kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjadel – hukati 4. novembril 1937.
*"fontannik" on pärit Peterburis asuva Fontanka tänava nimest. Sellel tänaval asuvas majas käisid koos eesti kommunistid.
Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt. Näib, et vanadussurma ei õnnestunud Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest surra kellelgi. Kommentaarid on liigsed. Vaevalt küll läksid nimetatud seltsimehed surma "Internatsionaali" lauldes ja Oktoobrirevolutsioonile au ja kiitust hüüdes. Liiga hilja said nad aru, mida tähendab maailma kõige õiglasema partei "tänu". Muide, sama "heldelt" tasus Moskva ka neile, kelle ta peale Eesti vabariigi okupeerimist 1940. aastal pukki upitas.
Täpsemalt võib sellest lugeda "Eesti Päevalehe"artiklist ja Wikipediast:
http://www.epl.ee/artikkel/400987
http://et.wikipedia.org/wiki/Eestlased_Venemaal#Eesti_kommunistide_saatus_NSV_Liidus
Kuritegelik kokkulepe
1939. aastal mängis Jossif Stalin temale ainuomast kahepalgelist mängu. Kõigepealt tahtis ta moodustada Prantsusmaaga ja Inglismaaga Hitleri-vastase koalitsiooni, nõudes selle tasuks vabad käed Baltimaade suhtes. Prantsusmaa valitsus nõustus sellega, kuid Inglismaa valitsus oli eitaval seisukohal. Tulemuseks oli pikemaajaline vaidlus nimetatud küsimuses.
10. mail teatas Inglise peaminister alamkojas, et läbirääkimisi N. Liiduga takistavad Balti riigid. Sellega saab avalikkus esmakordselt teada, et N. Liit nõuab endale õigust otsustada Balti riikide siseasjade üle. Seepeale toimusid 14. mail Briti alamkojas ägedad vaidlused, kus osa saadikuid nõudis Balti riikide "alistamist".
2. juunil tegi N. Liit Inglismaale ettepaneku, milles ta nõudis Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul. 6. juuni esitas Eesti saadik A. Torma Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
13. juunil, väljendades N. Liidu valitsuse seisukohta nõuab Moskva Pravda oma juhtkirjas Balti riikide garanteerimist igal juhul, mille peale Inglismaa tegi 26. juunil ettepaneku Inglise, Prantsuse ja N. Liidu kindralstaapide läbirääkimiste alustamiseks Moskvas. 1. juulil Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelistel läbirääkimistel saavutati kompromiss: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta. 2. juulil esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatasid, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Moskva isu kasvas. 14. augustil algasid Moskvas Prantsusma - Inglismaa ja N. Liidu vahel sõjalised läbirääkimised, kus N. Liit nõudis endale õigust okupeerida Balti riikide sadamad. Kui potentsiaalsed lepingupartnerid keeldusid vähemalt veel sellel ajal loovutamast iseseisvate riikide vabadust, tegi Stalin kannapöörde ja pakkus oma koostööd Hitlerile, kes oli nimetatud kõhklustest vaba.
1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikune mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Lepingu sõlmimise algatajaks oli Nõukogude Liidu diktaatorist liider Jossif Stalin, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopa vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt Karl Marxi poolt väljatöötatud maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa, kuigi Karl Marxi teooria nägi ette revolutsiooni puhkemist riigis endas, mitte selle riigi vallutamist välisjõudude poolt.
Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikide tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel, et hiljem oleks lihtsam rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude Liidule selja. Väga iseloomulik tegevus N. Liidu poolt oma lepingupartnerite suhtes. Nimetatud leping sisaldas ka salaprotokolli, mille tulemusena jaotati Euroopa kahe riigi, natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja bolševistliku Venemaa vahel. N. Liidu "saagiks" langesid sellest kabinetimängus Eesti, Läti ja Soome.
28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa sõprus- ja piirideleping. Selle lepinguga muudeti 23. augusti 1939. aasta lisaprotokoll nii, et Leedu usaldati NSV Liidule, välja arvatud Sesupe jõe vasakkalda ala, mille pidi “eriabinõude” rakendamise korral okupeerima Saksa armee.
Ei ole just kuigi laialt teada, et Brest-Litovski rahu sõlmides, saatis Lenin 1918. aastal Saksa keisrile ligi 85 tonni kirikutest kokkuröövitud kulda, mis paraku langes hiljem, kui Saksamaa sõja kaotas, hoopis prantslaste saagiks. Stalin oli säästlikum. Tema panuseks Hitleri Saksamaale 1939. aastal jäi 23 tonni kulda, mille ta loomulikult lootis lähemal ajal koos priskete protsentidega tagasi saada.
10. jaanuaril 1941 kirjutasid ühelt poolt Saksamaa suursaadik NSV Liidus von Schulenburg, teiselt poolt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov alla uuele salaprotokollile, milles kauplemise objekti moodustas eelmainitud Leedu territooriumi osa. Saksamaa valitsus loobus Sesupe jõest läänes asuvast territooriumist NSV Liidu kasuks 7,5 miljoni kulddollari ehk 31,5 miljoni riigimarga suuruse rahalise kompensatsiooni vastu. Seega kullavool Saksamaale jätkus, nagu ka salaprotokollide vorpimine.
Salajase lisaprotokolli tekst
Saksamaa
ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise
mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole
allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel
kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need
läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni:
1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikide, (Soome, Eesti, Läti, Leedu)
kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i
huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu
huvisid Vilniuse piirkonnas.
2.
Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile
kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride
ligikaudne piir Narewi, Wisla ja Sani
jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola
riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab
lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul
lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe
teel.
3. Kagu-Euroopa
osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool
deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop
NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov
Moskvas, 23. augustil 1939
NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov
Moskvas, 23. augustil 1939
Joachim
von Ribbentrop allkirjastamas nn. Molotov-Ribbentropi pakti. Pruun ja
punane fašism on ulatanud teineteisele käed. Soome sõjavägede
ülemjuhataja marssal Mannerheimi sõnade kohaselt olid "kaks kuratlikku
jõhkardit leidnud teineteise" ja "nendest türannidest oli asjatu oodata
midagi inimlikku." Kahjuks mõisteti Nürnbergis kohut ainult ühe üle
neist.
1939. a märtsis andis tollane
N. Liidu välisminister Maksim Litvinov, tegeliku nimega Meir Henoch
Wallach-Finkelstein (miks ometi kõik N. Liidu suuremad ninad häbenesid oma
juudi sünnipära?) Eesti ja Läti suursaadikutele üle noodid, milles
öeldi: "Eesti ja Läti täieliku iseseisvuse säilitamine on Nõukogude
Liidule esmatähtis. Kui Eesti või Läti vabatahtlikult või välise surve
mõjul sõlmivad lepinguid, mis viivad nende sõltumatuse või iseseisvuse
nõrgenemise või piiramiseni, nende sattumise kolmanda riigi
majandusliku, poliitilise või muud laadi ülemvõimu alla või kolmandale
riigile nende territooriumil või sadamates eriõiguse võimaldamiseni,
peab N. Liidu valitsus seda lubamatuks ... N. Liit ei saa jääda
tegevusetult pealt vaatama, kui sooritatakse avalik või varjatud katse
hävitada Eesti või Läti iseseisvus."
Missugune liigutav hoolitsus! Tundub, nagu loeks vanaisa lapselapsele unemuinasjuttu. Litvinovi läkituses isegi ei tuntud huvi, kas Eesti ja Läti soovivad Nõukogude Liidult endale kaitset. N. Liidu valitsus võttis lihtsalt endale õiguse otsustada, millal on Baltimaade iseseisvus "nõrgenenud" või millal seda on "piiratud", samuti õiguse sekkuda nende riikide sisesasjadesse oma äranägemise järgi. See palav armastusavaldus Balti riikide iseseisvuse vastu põhjustas sealsete riikide valitsustele kuhjaga muret. Ja nagu hiljem näha võis, see mure oli täiesti õigustatud.
24. septembril 1939 kutsuti Eesti vabariigi välisminister Karl Selter Moskvasse näiliselt kaubanduslepingu allakirjutamise eesmärgil. Kaubandusministeeriumi asemel viidi Selter kohe Kremlisse, kus temaga vestlesid Vene väliskaubanduse rahvakomissar A. Mikojan ja Vene rahvakomissaride nõukogu esimees V. Molotov. Mingeid kaubanduslikke läbirääkimisi ei toimunud. Selle asemel esitas Molotov Selterile nõudmise baaside rajamiseks iseseisva Eesti territooriumile. Põhjuseks toodi interneeritud poola allveelaeva "Orzel" põgenemise Tallinna sadamast, milles nähtuvat, et Eesti ei suuda oma vetes tagada vajalikku julgeolekut. Loomulikult oli see otsitud ettekääne, nagu ka kõik teised N. Liidu arvukad põhjendused. Kuna Selteril puudusid volitused sellise küsimusega tegelemiseks, olid N. Liidu asjamehed suuremeelselt nõus lubama teda asja arutamiseks Tallinna tagasi sõitma. Vaid pool tundi hiljem helistati Kremlist Eesti saatkonda ja paluti Selteril koos Eesti vabariigi saadiku Reiga tulla uuesti Kremlisse. Seal pandi tema ette juba valmiskirjutatud leping ehk nn. vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette sõjaliste baaside rajamise Eestisse.
Missugune liigutav hoolitsus! Tundub, nagu loeks vanaisa lapselapsele unemuinasjuttu. Litvinovi läkituses isegi ei tuntud huvi, kas Eesti ja Läti soovivad Nõukogude Liidult endale kaitset. N. Liidu valitsus võttis lihtsalt endale õiguse otsustada, millal on Baltimaade iseseisvus "nõrgenenud" või millal seda on "piiratud", samuti õiguse sekkuda nende riikide sisesasjadesse oma äranägemise järgi. See palav armastusavaldus Balti riikide iseseisvuse vastu põhjustas sealsete riikide valitsustele kuhjaga muret. Ja nagu hiljem näha võis, see mure oli täiesti õigustatud.
24. septembril 1939 kutsuti Eesti vabariigi välisminister Karl Selter Moskvasse näiliselt kaubanduslepingu allakirjutamise eesmärgil. Kaubandusministeeriumi asemel viidi Selter kohe Kremlisse, kus temaga vestlesid Vene väliskaubanduse rahvakomissar A. Mikojan ja Vene rahvakomissaride nõukogu esimees V. Molotov. Mingeid kaubanduslikke läbirääkimisi ei toimunud. Selle asemel esitas Molotov Selterile nõudmise baaside rajamiseks iseseisva Eesti territooriumile. Põhjuseks toodi interneeritud poola allveelaeva "Orzel" põgenemise Tallinna sadamast, milles nähtuvat, et Eesti ei suuda oma vetes tagada vajalikku julgeolekut. Loomulikult oli see otsitud ettekääne, nagu ka kõik teised N. Liidu arvukad põhjendused. Kuna Selteril puudusid volitused sellise küsimusega tegelemiseks, olid N. Liidu asjamehed suuremeelselt nõus lubama teda asja arutamiseks Tallinna tagasi sõitma. Vaid pool tundi hiljem helistati Kremlist Eesti saatkonda ja paluti Selteril koos Eesti vabariigi saadiku Reiga tulla uuesti Kremlisse. Seal pandi tema ette juba valmiskirjutatud leping ehk nn. vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette sõjaliste baaside rajamise Eestisse.
Poola allveelaev "Orzel"
Baaside rajamiseks Eestis
pidi Nõukogude Liit leidma järjekordse
sobiva ettekäände. Selleks sobis suurepäraselt juhtum Poola
allveelaevaga "Orzel", mis randus mootoririkke ja raskelt haigestunud meeskonnaliikme ravivajaduse tõttu ööl
vastu 15. septembrit
Tallinna sadamas. Allveelaeva kapten oli tõepoolest haigestunud, kuid mingit mootoririket Eesti mereväekomisjon ei avastanud. Vastavalt rahvusvahelistele seadustele allveelaev, kui võõra riigi sõjalaev interneeriti,
kuid ööl vastu 18. septembrit
see põgenes ja jõudis lõpuks Inglismaale. Selle intsidendi tõttu kaotas oma ameti tollane merejõudude juhataja Valev Mere, sest allveelaeva meeskond jäeti pardale, samuti ei pumbatud tankidest välja kütteõli ega eemaldatud kõiki torpeedosid.
NSVL saatis seepeale Eestile ametliku hoiatuse ning Nõukogude teadeteagentuur
TASS süüdistas Eesti valitsust "Orzeli " põgenemisele kaasaaitamises.
"Orzeli" insidendile järgnes 27.09. süüdistus Nõukogude kaubalaeva
"Metallist"
torpedeerimises sellesama "Orzeli" poolt ning 28.- 29. septembri öösel
auriku "Pioner" ründamises. Seejuures nähti kaubalaeva "Metallist" mõne
päeva pärast merel (Paldiskis) äsjatorpedeeritud laeva kohta
kummaliselt heas seisukorras.Saadik Ants Piip kirjutas oma päevikus: "Kesknädalal 27. septembril 1939 jõudsime Rootsi lennukil Svealand Riiast üle Velikije Luki Moskvasse kell 18.00. Molotovi sekretär määras meile kokkusaamise k. 20.30. Molotov ütleb, et sündinud on midagi uut. Selle järgi näitab ta TASSi telegrammi Metallisti uputamise asjus, tuletab meelde, et juba eile on olnud Luuga lahes paar periskoopi, mis näitab, et veealustel paatidel peab kusagil lähedal olema oma baas. Arvesse võttes ka seda, et Tallinnast üks veealune paat ära põgenes, mis võib-olla uputaski Metallisti. Nõuk. valitsus on jõudnud otsusele, et te ei ole enda juures peremehed. (Tuleb) Stalin, ütleb, et neil pole usaldust meie valitsuse võimetesse. Edasi arvab, et nende vägede (võib-olla aitab ka 25 000 mehest) viibimise aeg Eestis või olla määratud ainult selle sõja kesteks. Sellest nõudmisest nad ei loobu."
Eesti välisministeerium kinnitas, et 27. septembril oli Toila kohal meres tõepoolest üht kaubalaeva nähtud, ja selle juurde tuli kolm vähemat N. Liidu sõjalaeva. Pimeduse saabudes (Eesti aja järgi kell 18.40) seisid need kõik rahulikult paigal. Mingit plahvatust ei olnud, samuti mitte SOS-signaali kaubalaevalt, lõpetab ministeerium teate Metallisti väidetavast uputamisest.
"Orzel" interneerituna Tallinna sadamas
Tallinnas kandis
Selter koheselt ette kommunistide uuest nõudmisest, mis põhjustas üsna
suure masenduse vabariigi juhtkonnas. Kuna oli arvata, et N. Vene pool
ei tagane oma nõudmistest, lähetati valitsusdelegatsioon Moskvasse.
"Ilmselt ei saa puuduma jutte ja kirjutisi N.Vene protektoraadist Eesti üle, aga need on koostatud selliselt, et kõik saaksid aru, et see protektoraat on selline, millist teised riigid endalegi sooviksid," kirjutas Läti saadik Eestis Vilis Šumanis oma kõnelust välisministri Selteriga ettelandes 23. septembril 1939.
Selter oli saadikule kirjeldanud, kuidas sõja puhkedes oli yal olnud vestlus Vene saadiku Nikitiniga uue kaubalepingu üle.
"Kuna puudus veendumus, et läbirääkimised reaalse iseloomu omandavad, siis saadeti direktor Georg Meri salaja diplomaatilise kullerina Moskvasse. Meri oli teatanud, et leping võidakse allkirjastada. Eile hommikul oli N.Vene saadik andnud üle kutse Selterile koos abikaasaga Moskvasse tulekuks. Järeldasin, et minister Selter oli ise tahtnus Moskvasse sõita," kirjutas Šumanis oma valitsusele.
Selter teadis tõenäoliselt, et kaubalepingu kõrval tuleb Moskvas juttu hoopis muust. Samuti teadis ta ka, et Eesti saab "Vene protektoraadiks". Selles oli kindel ka USA suursaadik Moskvas, kes samal 23. septembril oma välisministeeriumile kirjutas, et peab võimalikuks, et välisministri visiidi ajal arutatakse hoopis kaugemaleulatuvamaid probleeme, mis ilmset puudutavad Soome lahe suudmes olevaid Eesti kindlustatud saari.
"Ilmselt ei saa puuduma jutte ja kirjutisi N.Vene protektoraadist Eesti üle, aga need on koostatud selliselt, et kõik saaksid aru, et see protektoraat on selline, millist teised riigid endalegi sooviksid," kirjutas Läti saadik Eestis Vilis Šumanis oma kõnelust välisministri Selteriga ettelandes 23. septembril 1939.
Selter oli saadikule kirjeldanud, kuidas sõja puhkedes oli yal olnud vestlus Vene saadiku Nikitiniga uue kaubalepingu üle.
"Kuna puudus veendumus, et läbirääkimised reaalse iseloomu omandavad, siis saadeti direktor Georg Meri salaja diplomaatilise kullerina Moskvasse. Meri oli teatanud, et leping võidakse allkirjastada. Eile hommikul oli N.Vene saadik andnud üle kutse Selterile koos abikaasaga Moskvasse tulekuks. Järeldasin, et minister Selter oli ise tahtnus Moskvasse sõita," kirjutas Šumanis oma valitsusele.
Selter teadis tõenäoliselt, et kaubalepingu kõrval tuleb Moskvas juttu hoopis muust. Samuti teadis ta ka, et Eesti saab "Vene protektoraadiks". Selles oli kindel ka USA suursaadik Moskvas, kes samal 23. septembril oma välisministeeriumile kirjutas, et peab võimalikuks, et välisministri visiidi ajal arutatakse hoopis kaugemaleulatuvamaid probleeme, mis ilmset puudutavad Soome lahe suudmes olevaid Eesti kindlustatud saari.
Vahepealset aega püüdis meie valitsus kasutada omale toetuse hankimiseks naaberriikidest, kuid tulutult. Läti sõjaväe juhid keeldusid igasugusest kohtumisest ja ka Soome välisministeerium ei võtnud meie delegatsiooni vastu. Saksa saadiku Frohweini kaudu saadud Saksa välisministeeriumi vastus oli veelgi selgem. Sealt vastati lakooniliselt:
http://www.hot.ee/ajalugu08/1939.htm
Seega olime jäetud üksi oma saatusega!
Oma valitsusele kandis saadik Frohwein ette üsna ükskõikselt: "President Päts võttis minuga 3. juunil 1940. oma usaldusmehe kaudu jälle ühendust. Ta teatas, et praegusest valitsusest, hoolimata üksikute ministrite osalt väga pahempoolsest orientatsioonist, et ole sovetiseerimist ning Nõukogude Liiduga ühinemist oodata. Ometi ei saa ette näha, kas venelased ei suru peale radikaalseid ümberkorraldusi. Ta (Päts) püüab oma positsiooni nii kaua kui võimalik säilitada, et maa ümberkorraldust Nõukogude süsteemile ja ühinemist N. Liiduga ära hoida, kuid arvestab ometi enda kõrvaldamise võimalust venelaste poolt, kuigi talle saabub eesti rahva kõige laiematest ringkondadest pidevalt poolehoiuavaldusi. President avaldas taas lootust, et Saksamaa oma majanduslike huvide tõttu Eestis astub bolševiseerimise vastu."
Usaldusmees jätkas teist laadi teadaandega: "Venelased nõuavad Eesti sõjaväelt kahe nädala jooksul tingimuste loomist kahe tuhande lennuki vastuvõtuks, Tallinna lähedal asuvate merekindluste moderniseerimist ja armee võitlusvalmis seadmist. Võtsin informatsiooni vaid teadmiseks," lõpetab Frohwein ettekande. Arvata võib, et ta ei uskunud eriti jutte tohutust hulgast lennukitest ja Eesti armee võitlusvalmis seadmisest. Sel hetkel ei olnud ju Eesti taolisel väikeriigil kellegi vastu sõdida, kui N. Liit välja arvata.
Üsna reaalselt suhtus toimuvasse ka Inglise konsul Tallinnas W.H.Gallienne, kes 24. juulil 1940 kirjutas oma valitsusele:
"See võib väga hästi olla ka minu viimane depešš Tallinnast, sest Eesti vabariigi päevad on loetud. Tehnika, mida N.Liit Balti riikide hõivamiseks kasutas, oli meisterlik. Meisterlik, kuid halastamatu ja jõhker. Juba 5. juulil oli välisvaatlejatele selge Venemaa otsus, et lõpuks on saabunud moment nende riikide vallutamiseks, kuid kuni viimase hetkeni - tegelikult veel praegugi - on eestlased keeldunud uskumast, et niisugune on nende saatus. Veel möödunud nädalal palusid välismimisteeriumi osakondade juhatajad mul avaldada oma arvamust ja nad ilmselt lootsid, et ma ütlen, et minu arvates Eestist nõukogude vabariiki ei tehta.
Autoriteetsetest allikatest pärinevate teadete kohaselt ei teadnud isegi pärast 21. juuni revolutsiooni moodustatud uue tööliste valitsuse liikmed kuni viimase minutini, et neid kavatsetakse sundida ühinema N.Liiduga. Juba enne välisesinduste lahkumist toimuvad arreteerimised. Kindral Laidoner, endine ülemjuhataja, on Moskvasse viidud. Elanikkonna suurema osa seas valitseb meeleheide ja hirm. Paljud eestlased kahetsevad, et möödunud aasta oktoobris Eesti ei keeldunud Nõukogude vägede sissetoomisest ega hukkunud võitluses. Ma pean eestlasi tubliks rahvaks ja leian, et neid ei oleks tohtinud nii alatul viisil kohelda."
Ei oleks tohtinud küll, aga ometi koheldi! Vene valitsust, ükskõik, millisel ajastul, ei ole aumeheks pidanud keegi.
KIRILL
VALLUTAJA: Armeekomandör Kirill Meretskov (vasakul) saabub 2.
oktoobril 1939 Tallinna läbirääkimisi pidama. Juunis 1940 määrati ta
Eesti vallutamise juhiks
Meretskovil
ja diviisikomandör Aleksejevil on põhjust rahul olla Tallinnast
lahkudes 11. okt. 1939., sest okupatsiooni ettevalmistamine toimus
rahuldavalt.
Kirill Meretskovi käskkiri, mis sisuliselt tähendas Eesti vabariigi okupeerimust
Rahvasteliidu põhikirja alusel võetud kohustusi.
Nõukogude Liit rikkus 1940. aastal kõiki neid mitmepoolseid lepinguid, mistõttu tema käitumist saab hinnata ainult kui kuritegelikku agressiooni.
Mäng ühte väravasse algab
Põhja piiril seisis pere, Kalevite kaunis kodu.
Seisis Viru vete veerel, ligi Läänemere laineid.
Seal olid südid sakalased, olid visad virulased,
hakkajamad harjulased, ehitasid eluaset,
Kinnitasid oma kodu Maarjamaa paesele pinnale.
Sinna oli nõrgunud nurmedele,
vajunud musta mulla rüppe palju verta virulaste,
ohtralt higi harjulaste, sakalaste silmavetta.
Tulid siis tunnil tusasel, ühel päeval pahemal,
nagu udu ulgumerelt, nagu rabast roostevesi,
soendid soolaugastelt, peninukid Peipsi tagant,
samakoorid Sarmaatiast, vankad Vasknarva veeresta,
tiblakarjad tigedad!
Ilmsüütu südameveres nende lipud ligunesid.
Verekarva verstapostid teekonda tähistasid.
Suus olid suured lubadused, keeleotsas kinnitused,
paradiis pihku pisteti, taevas tasku tõotati,
suuga tehti suuri linnu, käega ei kärbsepesagi.
Süda aga ihkas hinge võtta.
Paremad pojad pandi mulda, tublimad tütred tapeti,
vagad veeti vangipõlve, süütuil valati südameveri,
sirbiga sihiti südamesse, vasaraga vastu vahtimist,
päike aga pealage põletas!
Käed olid kärmed kägistama, näpud nobedad nülgima,
sõrmed silmuseid siduma, väledad võllasse vedama.
Pead aga olid pealekauba, ajud hoopis ilmaaegu,
mõistust ei mitte mõhkugi, tarkust ei tanguterakestki.
Aga äkki ja ägedalt, orjastajaile ootamatult,
tuleb tasumise tund! Tuleb, kui tulista tuulta,
sajab, kui verista välku, pikker pilvista põrutab.
Ei siis aita suured sõnad ega päästa punalipud,
raadioga räuskamised, lootus loosungite pääle.
Kalevite kaunis kodu saab lahti soenditest,
peninukkide nuhtlusest, pääseb ära pärapõrgust,
saab vabaks suurest saastast.
TAAS VABAKS VABADE JUURDE!
VÄGEVATE VÄÄRILISEKS!
Seisis Viru vete veerel, ligi Läänemere laineid.
Seal olid südid sakalased, olid visad virulased,
hakkajamad harjulased, ehitasid eluaset,
Kinnitasid oma kodu Maarjamaa paesele pinnale.
Sinna oli nõrgunud nurmedele,
vajunud musta mulla rüppe palju verta virulaste,
ohtralt higi harjulaste, sakalaste silmavetta.
Tulid siis tunnil tusasel, ühel päeval pahemal,
nagu udu ulgumerelt, nagu rabast roostevesi,
soendid soolaugastelt, peninukid Peipsi tagant,
samakoorid Sarmaatiast, vankad Vasknarva veeresta,
tiblakarjad tigedad!
Ilmsüütu südameveres nende lipud ligunesid.
Verekarva verstapostid teekonda tähistasid.
Suus olid suured lubadused, keeleotsas kinnitused,
paradiis pihku pisteti, taevas tasku tõotati,
suuga tehti suuri linnu, käega ei kärbsepesagi.
Süda aga ihkas hinge võtta.
Paremad pojad pandi mulda, tublimad tütred tapeti,
vagad veeti vangipõlve, süütuil valati südameveri,
sirbiga sihiti südamesse, vasaraga vastu vahtimist,
päike aga pealage põletas!
Käed olid kärmed kägistama, näpud nobedad nülgima,
sõrmed silmuseid siduma, väledad võllasse vedama.
Pead aga olid pealekauba, ajud hoopis ilmaaegu,
mõistust ei mitte mõhkugi, tarkust ei tanguterakestki.
Aga äkki ja ägedalt, orjastajaile ootamatult,
tuleb tasumise tund! Tuleb, kui tulista tuulta,
sajab, kui verista välku, pikker pilvista põrutab.
Ei siis aita suured sõnad ega päästa punalipud,
raadioga räuskamised, lootus loosungite pääle.
Kalevite kaunis kodu saab lahti soenditest,
peninukkide nuhtlusest, pääseb ära pärapõrgust,
saab vabaks suurest saastast.
TAAS VABAKS VABADE JUURDE!
VÄGEVATE VÄÄRILISEKS!
Autor tundmatu.
Edmund Ranniko raamatust "Eesti vabaduse nimel"
Edmund Ranniko raamatust "Eesti vabaduse nimel"
NSV Liidu Valitsuse noot Eesti Valitsusele
28. märts 1939
Nõukogude
- Eesti rahulepingu 2. veebruarist 1920, samuti
mittekallaletungilepingu 4. maist 1932 presumptsiooniks oli eesti rahva
täiesti iseseisev ja sõltumatu riiklik olemasolu, mis vastab eesti
rahva tahtele. Sellest presumptsioonist lähtus Nõukogude valitsus ka
Briand-Kelloggi pakti* ennetähtaegsel jõustumisel,
mittekallaletungilepingu pikendamisel 10 aasta võrra** ja samuti ka
Rahvaste Liidu põhikirja kohaselt enesele kohustuste võtmisel.Eesti valitsusele on teada, missuguseid jõupingutusi on Nõukogude valitsus teinud viimase 15 aasta jooksul Eesti Vabariigi piiride puutumatuse tagamisel, kusjuures ta jällegi juhindus samast presumptsioonist. Öeldust nähtub, kui suurt tähtsust omistas ja omistab Nõukogude valitsus nii Eesti kui ka teiste Balti riikide täieliku iseseisvuse säilitamisele, mis ei vasta mitte üksnes nende vabariikide rahvaste huvidele, vaid ka Nõukogude riigi elulistele huvidele. Siit peaks olema ka selge, et igasugused "vabatahtlikud" või välise surve all sõlmitud kokkulepped, mille tagajärjeks oleks Eesti vabariigi sõltumatuse ja iseseisvuse kärpimine või piiramine, kolmandale riigile poliitilise, majandusliku või mõne muu ülemvõimu loovutamine, sellele mingi erakorraliste õiguste ja privileegide andmine nii Eesti territooriumil kui ka sadamates, tunnistaks Nõukogude valitsus lubamatuks ja kokkusobimatuks eelnimetatud, käesoleval ajal tema vastastikuseid suhteid Eestiga reguleerivate lepingute ja kokkulepete vaimu ja eeldustega, isegi nende kokkulepete rikkumiseks kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Käesolev avaldus tehakse siira heasoovlikkuse vaimus eesti rahvale, et tugevdada tema julgeolekutunnet ja veendumust selles, et Nõukogude Liit on valmis vajaduse korral tegelikult tõendama oma huvi Eesti Vabariigi iseseisva riikliku olemasolu ja poliitilise ning majandusliku sõltumatuse säilitamise vastu, samuti selles, et Nõukogude Liit ei saa jääda osavõtmatuks pealtvaatajaks, kui tehakse avalikku või varjatud katset hävitada see iseseisvus ja sõltumatus.
ERA.f.31.n.4.s.326.1.4-5
Piirid lakkavad olemast
Eesti ajalehed valgustasid okupeerimist vaoshoitult ja tagasihoidliku optimismiga. Veel ei uskunud keegi, et mesimagusalt naeratav idanaaber võiks saabuda meie riiki hundina lambanahas. Oma osa oli Eesti Propagandatalitusel, mis keelas igasuguse vähegi teravama sõnavõtu okupandi aadressil. Nii kirjutab Sõjavägede Ülemjuhataja Johann Laidoner:
Praegu seisab veel vene nn. "täimütsiga" soldat N. Liidu territooriumil ...
Üheks esimeseks "rahu ja õnne" ilminguks oli Soome reisilennuki "Kaleva" allatulistamine N.Liidu sõjajõudude poolt 14. juunil 1940. aastal, mida eesti ajakirjandus kajastas pealesurutud tsensuuri tingimustes väga tagasihoidlikult, hoidudes mainimast asja tegelikku olemust.
*
Briand-Kelloggi pakt sõlmiti Pariisis 27. augustil 1928 15 riigi
vahel sõja kui rahvusliku vahendi keelustamise ja tüliküsimuste
rahumeelse lahendamise vajaduse kohta. NSV Liitu ei kutsutud pakti
alla kirjutama, kuid lepingu initsiaatorite ettepanekul ühines ta
peagi sellega.
** Leping mittekallaletungi ja tülide rahulikul teel lahendamise kohta Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmiti Moskvas 4. mail 1932. Lepingu kehtivusaeg oli 3 aastat. 4. Aprillil 1934 sõlmitud protokolliga pikendati kõnesoleva lepingu kehtivust kuni 1945. aasta 1. detsembrini.
** Leping mittekallaletungi ja tülide rahulikul teel lahendamise kohta Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmiti Moskvas 4. mail 1932. Lepingu kehtivusaeg oli 3 aastat. 4. Aprillil 1934 sõlmitud protokolliga pikendati kõnesoleva lepingu kehtivust kuni 1945. aasta 1. detsembrini.
Huvitav
oleks teada, milliseid jõupingutusi siis N. Liit oli teinud Eesti
vabariigi piiride puutumatuse tagamisel. Kas nende hulka võis lugeda ka
Moskva poolt korraldatud detsembrimässu? Kuid see kirjatükk ei olnud
ainuke nõukogulik huumor, millega kommunistid esinesid.
"Me ei soovi vaksagi võrra võõrast maad, aga me ei loovuta ka kellelegi tolligi oma maad."
See ilus lause kuulub Nõukogude Liidu juhile Jossif Stalinile. Temaga
võib isegi nõustuda. Tõepoolest, milleks on vaja imperialistlikule
suurriigile vaksa võrra võõrast maad, kui võib võtta selle asemel terve
riigi!
Seejuures paneb imestama suure diktaatori halb mälu. Kas ei olnud just mitte N. Liidu territoriaalne nõudmine Soome Talvesõja süttimise põhjuseks?
Seejuures paneb imestama suure diktaatori halb mälu. Kas ei olnud just mitte N. Liidu territoriaalne nõudmine Soome Talvesõja süttimise põhjuseks?
Vastastikuse abistamise pakt Nõukogude Liidu ja Eesti vahel
Eesmärgiga
kindlaks määrata kõigekülgset ja sõbralikku koostööd Nõukogude Liidu
ja Eesti Vabariigi vahel ning vastastikuse julgeoleku kindlustamise
huvides Nõukogude Liidu valitsus ja Eesti Vabariigi valitsus pidasid
tarvilikuks sõlmida omavahel järgnev vastastikuse abistamise pakt.
1.
Mõlemad lepinguosalised pooled kohustuvad osutama teineteisele
igasugust abi, selle hulgas ka sõjalist, juhul kui ühe lepinguosalise
poole julgeolek on ähvardatud või kui teda tabab otsene kallaletung
mistahes kolmanda Euroopa riigi poolt.
2.
Nõukogude Liit kohustub osutama Eesti sõjaväele abi soodustatud
tingimustel varustuse ja muude materjalidega, aga ka osutama toetust
Eesti Vabariigile nii majanduse kui ka välispoliitika ja diplomaatia
alal.
3.
Eesti vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse pidada Eesti
sadamais oma baase sõjalaevastiku asukohtadena ja mõningaid lennuvälju
saartel lennukite jaoks.
4.
Mõlemad pooled kohustuvad mitte osa võtma mingeist kokkuleppeist või
koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise poole vastu.
5.
Käesolev pakt on sõlmitud 10 aastaks, kusjuures juhul, kui üks
lepinguosaline ei pea vajalikuks tühistada käesolevat pakti üks aasta
enne tähtaja lõppu, viimase kehtivus jätkub automaatselt järgnevaiks
viieks aastaks.
On
kokku lepitud, et käesolev kokkulepe ei puuduta mingil määral
lepinguosaliste poolte majanduslikku süsteemi või riiklikku korda.
Aleksander Warma "Diplomaadi kroonika", lhk. 24.,Tallinn "Olion" 1993Pakti täpse sõnastuse leiab alljärgnevalt lehelt:
Piirid lakkavad olemast
Eesti ajalehed valgustasid okupeerimist vaoshoitult ja tagasihoidliku optimismiga. Veel ei uskunud keegi, et mesimagusalt naeratav idanaaber võiks saabuda meie riiki hundina lambanahas. Oma osa oli Eesti Propagandatalitusel, mis keelas igasuguse vähegi teravama sõnavõtu okupandi aadressil. Nii kirjutab Sõjavägede Ülemjuhataja Johann Laidoner:
"...
Lõpuks ma tahaksin avaldada veel mõnd mõtet üldise rahvusvahelise
olukorra kohta ja väljavaateid meie võimaliku tuleviku üle. Hiiglariigid
Kesk- ja Lääne-Euroopas heitlevad üksteisega. Suur sõda puht sõjalises
mõttes ei ole veel alanud, praegu käib määratu närvide pingutus ja
majandussõda laastab nii sõdivaid kui mittesõdivaid riike. Kuidas sõda
saab edasi kestma, missugused riigid ja rahvad saavad kistud
sõjakeerisesse, seda ei mõista keegi ette ütelda. Veel vähem võib ette
näha, kes sellest hirmasast võitlusest välja tulevad võitjatena või
kaotajatena.
Meie
oleme oma riigi ja rahva saatuse teatud mõttes sidunud vastastikuse
abistamise pakti kaudu meie suure idanaabriga N. Venega, kes on sel
puhul uuesti alla kriipsutanud oma rahupoliitika muutumatust ja soovi
seda jatkata. See on suur positiivne tegur meie riigi ja rahva
tulevikus.
Meil
on viimasel ajal väga palju avaldatud kartust, kas vastastikune
abistamise pakt N. Venega ei too muudatusi ka meie riiklikku korda ja
majanduslikku süsteemi. Vastuseks sellele loeme pakti art. 5, mis kõlab
järgmiselt:
"Käesoleva
pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste
suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda."
Meie tahame otsekoheselt ja avameelselt täita pakti ja oleme kindlad, et samuti see sünnib ka teise lepinguosalise poolt. Sellepärast läheme julgekt ja kindlalt vastu tulevikule ... " (Rahvaleht nr 238, 10.10.1939.)
Meie tahame otsekoheselt ja avameelselt täita pakti ja oleme kindlad, et samuti see sünnib ka teise lepinguosalise poolt. Sellepärast läheme julgekt ja kindlalt vastu tulevikule ... " (Rahvaleht nr 238, 10.10.1939.)
Kui kindlalt ta sellesse ise uskus, jääb muidugi teadmata.
Et ta selles N.Liidu "rahumeelsuses" siiski väga kindel ei olnud, näitab tema 26. septembril peetud riigikogu komisjonide salajasel ühisistungil esitatud avaldus: "Kahtlust ei tohiks olla, eet kui me Venega kokkulepet ei saavuta, siis on sõda. Kindlasti võime vastu panna teatava aja - võib-olla mõni kuu või ka rohkem. Kuid lõpp on selge. Peale kõige muu on rske alustada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut. Meid pannakse sarnasesse olukorda, kus meie peame laskma esimese paugu ... "
Laidoner oli realist ja sõjaväelasena teadis ta üsna hästi, mida oli Eesti vabariigil välja panna N.Liidu sõjalise võimsuse vastu. Ehk siis praktiliselt mitte midagi.
Eesti saadik Moskvas Rei teatas omalt poolt: "Teist teed meil valida ei ole. Muidu oleks meil kohe Poola saatus. Poola tõuseb kunagi uuesti üles, kuid meie ei tõuse vist enam kunagi."
Neid sõnu peaksid lugema isikud, kes süüdistavad Eesti vabariigi valitsust riigi mahamüümises.
Et ta selles N.Liidu "rahumeelsuses" siiski väga kindel ei olnud, näitab tema 26. septembril peetud riigikogu komisjonide salajasel ühisistungil esitatud avaldus: "Kahtlust ei tohiks olla, eet kui me Venega kokkulepet ei saavuta, siis on sõda. Kindlasti võime vastu panna teatava aja - võib-olla mõni kuu või ka rohkem. Kuid lõpp on selge. Peale kõige muu on rske alustada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut. Meid pannakse sarnasesse olukorda, kus meie peame laskma esimese paugu ... "
Laidoner oli realist ja sõjaväelasena teadis ta üsna hästi, mida oli Eesti vabariigil välja panna N.Liidu sõjalise võimsuse vastu. Ehk siis praktiliselt mitte midagi.
Eesti saadik Moskvas Rei teatas omalt poolt: "Teist teed meil valida ei ole. Muidu oleks meil kohe Poola saatus. Poola tõuseb kunagi uuesti üles, kuid meie ei tõuse vist enam kunagi."
Neid sõnu peaksid lugema isikud, kes süüdistavad Eesti vabariigi valitsust riigi mahamüümises.
Millegipärast meenutas "sõbraliku" punaväe saabumine küll üsna vähe rahupoliitilist sündmust:
(Rahvaleht nr.245, 18.10.1939.)
Erapooletu vaatleja oleks ilma mingi kahtluseta pidanud sellist avaldust sõjaseisukorra väljakuulutamiseks.
Et see ei olnud lihtsalt suusoojaks kirja pandud, näitab järgmine pisike teade ajalehes "Lääne Elu":
Algselt
lepiti kokku 25 000 nõukogude sõjaväelase saabumises Eestisse. Üsna
varsti ilmnes, et nende hulka ei olnud arvatud ohvitserkonna perekondi
ega ka 10 000 ehitajat, kes vältimatu tööjõu sildi all üle piiri
saabusid, Eesti valitsuse vastuväidetest hoolimata. Eesti oli sunnitud
loovutama sissetungijatele 30 000 hektarit oma territooriumist, lisaks
veel kortereid ja terveid hooneid. On täpselt teadmata, kui paljud
eesti pered kaotasid seeläbi oma kodu.
Okupatsioonivägede poolt esitatud nõudmiste ja rekvireeritud hoonete kohta loe:
Lisad
8. Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, konfidentsiaalne
9. Nõukogude okupatsioonivägede tarbeks rekvireeritavad hooned Tallinnas
9. Nõukogude okupatsioonivägede tarbeks rekvireeritavad hooned Tallinnas
Varahommik 18. oktoober 1939.
Punane lohe roomab Eesti vabariigi piiri poole.
Kokku ületas sel päeval piiri 21 347 meest, 78 suurtükki, 283 tanki, 54 soomusautot, 255 lennukit ja 1950 veoautot.Punane lohe roomab Eesti vabariigi piiri poole.
Praegu seisab veel vene nn. "täimütsiga" soldat N. Liidu territooriumil ...
... aga kohe avaneb piir
Sõltumatu
riigi anastamine tehti näiliselt korrektselt. Okupatsioonivägede
komandör(paremal) raporteerib piiriületamise puhul Eesti vabariigi
kindralmajor Aleksander Pulk`ile 18. oktoobril 1939.a. Kindralmajor Pulk
hukkus punavõimu aktiivsel kaasabil juba 1941 aastal.
OKUPANDID SAABUVAD! Punaarmee üksus ületab Eesti riigipiiri 18. okt. 1939.a.
Okupandid teel Paldiskisse
Võõrvägede majutamisküsimus ei pidavat samuti tekitama probleeme:
(Rahvaleht nr. 238, 10.10.1939.)
Kahjuks esines see "viimane" järjekord paralleelselt esimese järjekorraga.
Anastatud kodu Paldiskis
Eriti ihaldusväärsed olid punabandiitide jaoks Eesti saared. Osmussaar,
Pakri saared ja Naissaar tühjendati kohalikest elanikest, mille
tulemusena kaotas oma kodu üle 500 eestirootslase.
Esimene peninukkide laine ei jäänud viimaseks. Algseid lepinguid
mittemillekski pidades lisandus pidevalt täiendavaid võõrvägesid.
Rahvaleht 18. juuni 1940
Järgmisena saabus meie esivanemate maad tallama 70 000 paari vene
kirsavoisaabast. Teise Maailmasõja eelõhtuks laiutas Eestimaal juba üle
115 tuhande punabandiidi.
Punaväele
olid komissaride poolt antud üsnagi ranged ettekirjutused, mida tohtis
teha, mida mitte. Üks kõige rangemini keelatud tegevusi oli
kontakteerumine kohalike elanikega. Linnas liikuma pääses ainult
gruppidena poliitiliselt küpse ülevaataja järelvalve all. Kui
juhuslikult keegi kohalikest oleks hakanud vestlema saabunutega, ei
tohtinud mingil juhul kõneleda kohalikega poliitikast, niihästi NSV
Liitu puudutavast, kui ka Eesti vabariigi omast. Pidevalt pidi täiustama
poliitilist väljaõpet, mis laias laastus võttes tähendas lihtsalt
marksismi-leninismi kulunud käibefraaside pähetuupimist. Muu hulgas
öeldi käskkirjas järgmist:
2.
... Mitmesugused nõukogudevastased provokaatorid hakkavad püüdma ja
juba püüavadki kujutada meie üksuste sisenemist Eestisse tema
"sovjetiseerimise" algusena. Sellised ja sarnased meeleolud ja
jutuajamised Eesti "sovjetiseerimisest" on põhjalikus vastuolus meie
partei ja valitsuse poliitikaga ja on absoluutselt provokatsioonilised.
...
3. Keelan kategooriliselt meie väeüksuste, sõjaväelaste üksikute gruppide või üksikisikute, olgu see ülemus või punaarmeelane 65. Üksiku laskurkorpuse koosseisust, mistahes kohtumised tööliste ja teiste eesti organisatsioonidega ja ühiste koosolekute, kontsertide, vastuvõttude jne. korraldamine...
4. Mitte pidada ühegi Eesti kodanikuga mingeid vestlusi elust ja korrast Nõukogude Liidus, meie Punaarmeest. Mitte anda mingisugust informatsiooni ega vestlusi eesti ajakirjandusse Punaarmee kohta.
7. Linnalubasid anda ainult pärast ühe kuu möödumist Eestisse saabumisest. Selle aja jooksul tutvustada isikkoosseisu kohalike tingimuste ja korraga. Reakoosseis lubada linna gruppidena eesotsas noorema komandöriga, kellel peab olema kõigi linna lubatud võitlejate nimekiri. Olles tutvunud eelneva käskkirja sisuga, on lausa kummaline lugeda järgnevat Nõukogude Telegraafiagentuuri (TASS) poolt avaldatud imalavõitu artiklit, mis ilmus 21. juuni "Lääne Elus":
3. Keelan kategooriliselt meie väeüksuste, sõjaväelaste üksikute gruppide või üksikisikute, olgu see ülemus või punaarmeelane 65. Üksiku laskurkorpuse koosseisust, mistahes kohtumised tööliste ja teiste eesti organisatsioonidega ja ühiste koosolekute, kontsertide, vastuvõttude jne. korraldamine...
4. Mitte pidada ühegi Eesti kodanikuga mingeid vestlusi elust ja korrast Nõukogude Liidus, meie Punaarmeest. Mitte anda mingisugust informatsiooni ega vestlusi eesti ajakirjandusse Punaarmee kohta.
7. Linnalubasid anda ainult pärast ühe kuu möödumist Eestisse saabumisest. Selle aja jooksul tutvustada isikkoosseisu kohalike tingimuste ja korraga. Reakoosseis lubada linna gruppidena eesotsas noorema komandöriga, kellel peab olema kõigi linna lubatud võitlejate nimekiri. Olles tutvunud eelneva käskkirja sisuga, on lausa kummaline lugeda järgnevat Nõukogude Telegraafiagentuuri (TASS) poolt avaldatud imalavõitu artiklit, mis ilmus 21. juuni "Lääne Elus":
Kuidas oli võimalik "külvata punaarmeelased üle küsimustega", kui need ei tohtinud paotada suudki? Selle peale ei oleks ka "uudise" publitseerija TASS (Nõukogude Liidu Teadeteagentuur) ise osanud vastata.
Punaarmee saabumine pidi kindlustama eesti rahvale rahu
ja kindlusetunde. Vähemalt esineti selliste loosungitega ajakirjanduses.
"Lääne Elu" 28. juuni 1940
Kui kuulajatele sellest agaitatsioonist midagi meelde jäi, siis oli
seda tüütuseni korduva "Internatsionaali" kuulmine, ilma milleta ei
toimunud ühtegi rahvakogunemist.
Soome reisilennuk "Kaleva" (esiplaanil)
Üheks esimeseks "rahu ja õnne" ilminguks oli Soome reisilennuki "Kaleva" allatulistamine N.Liidu sõjajõudude poolt 14. juunil 1940. aastal, mida eesti ajakirjandus kajastas pealesurutud tsensuuri tingimustes väga tagasihoidlikult, hoidudes mainimast asja tegelikku olemust.
Nimetatud barbaarse tegevuse põhjuseks on oletatud
N.Liidu soovi saada kätte lennukiga väidetavalt veetav diplomaatiline
post, aga ka takistada Eesti vabariigi valitsuse liikmete põgenemist.
See ei olnud ainuke "sõbralik" tegevust. Juba enne seda, 10. detsembril 1939 oli nõukogude allveelaev uputanud Eestile kuuluva kaubalaeva "Kassari", kusjuures oli allveelaevalt tulistatud veel isegi juba päästepaatides olevaid eesti meremehi, haavates neist kahte. Ööpimeduse varjus õnnestus eesti meremeestel siiski põgeneda.
See ei olnud ainuke "sõbralik" tegevust. Juba enne seda, 10. detsembril 1939 oli nõukogude allveelaev uputanud Eestile kuuluva kaubalaeva "Kassari", kusjuures oli allveelaevalt tulistatud veel isegi juba päästepaatides olevaid eesti meremehi, haavates neist kahte. Ööpimeduse varjus õnnestus eesti meremeestel siiski põgeneda.
Aurik "Kassari"
"Kassari" uputanud nõukogude allveelaeva komandör Fjodor Ivantsov, keda autasustati "kangelasteo" eest Punatähe ordeniga.
Kunstniku nägemus "Kassari" uputamisest
Kunstniku nägemus "Kassari" uputamisest
Loomulikult tekitas kohaliku elu
nägemine võõrastust hoopis teistsuguse eluga harjunud lihtsõdurites.
Eelkõige venelase mõistes hästiriietatud kohalikud elanikud ja kaupade
külluslikus kauplustes. Politrukkidel (polititšeskii rukovoditel -
poliitjuht, ka - komissar) seisis ees raske töö selgitada asjade seisu
lihtsameelsetele sõduritele.
Poes
nähtavat kaubaküllust seletasid punakomissarid seni mitte midagi selletaolist näinud punasõduritele kohalike inimeste
vaesusega, mis ei võimalda ostmist. Kommunismiideede ilmeksimatusega
läbiimmutatud noorsõdurid loomulikult uskusid oma komissare. Kui ka
juhuslikult ei usutud (inimesi on mitmesuguseid), siis hoiti arvamused
targu oma teada. Ja targasti tehti. Nõukogude Liidus ei maksnud inimhing
praktiliselt midagi. See käis ka omade kohta.
NSV Liidu kaitse rahvakomissari käskkiri baasides olevale Punaarmee isikkoosseisule.
28.
mail 1940 ilmus Nõukogude ajalehes Pravda üsnagi kummaline kirjutis.
Kummaline seetõttu, et ajalehe andmete põhjal oli tegemist Tallinnas
asuva Pravda korrespondendiga, kuigi teadaolevalt ei olnud Nõukogude
ajalehtedel Tallinnas ühtegi alalist ega ajutist esindajat. Pravda
fantoomkorrespondendi sõnul ilmutavat eesti rahvas liigset
saksavaenulikkust. (Mitte kaua peale seda oli peamiseks süüdistuseks
saksasõbralikkus!) See saksavaenulik hoiak pidavat Pravda korrespondendi
sõnul olema koguni niivõrd demonstratiivne, et üsna avalikult
põlastatavat kõike, mis tuleb Saksamaalt. Eestlased suhtuvat
rahvussotsialistlikku ideoloogiasse taunivalt. Eesti ajakirjanduse
informatsioon kajastavat sõjasündmusi läänerindel liiga tendentslikult,
olles sisult Saksavaenulik. Kõige sellega kahjustavat eestlased
tõsiselt NSV Liidu ja Saksamaa suhteid.
Naeruväärt
avaldus, ehkki mõneti oli ju kirjutajal õiguski. Eestis peeti
Saksamaad õigustatult vallutajaks, mistõttu neidsamu vallutajaid ei
olnud põhjust pärjata vabastaja oreooliga. Teiseks oli Eesti tõesti
orienteerunud rohkem Inglismaale. Saksamaa ja germaanlus tuletasid
meelde liiga elavalt hiljutist 700-aastast orjapõlve, mis takistas
suhtumast suurema sümpaatiaga endistesse isandatesse. Ka ei pooldanud
eestlased Saksamaal valitsevat totalitarismi. Hoopis rohkem loodeti
Inglismaa peale, kes oli Vabadussõjas abistanud vastset
Eesti vabariiki. Et see lootus oli asjatu, selgus muidugi alles
hiljem.
1939.
aasta 23. septembril sunniti Eestile Moskva poolt vägisi peale
eelpooltoodud nn. vastastikuse abistamise leping. Selle lepingu
allkirjastamise järele olime praktiliselt allutatud Moskva valitsusele,
ehkki näiliselt jätkus meie suveräänsus kuni 1940. aasta 21. juunini.
Sel päeval toimus Tallinnas Moskva poolt juhitud riigipööre, mille
eesotsas seisis dirigendina Moskvast siiasaabunud Andrei Ždanov.
Peremees sulastega 1940 juunis: N. Liidu saatkonna rõdult jälgivad «Eesti vabade
töötajate vaba tahte demonstratsiooni» kohalikud Moskva alandlikud
kannupoisid (vasakult) Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Karl Säre ja
Stalini truu lakei Andrei Ždanov.
Käputäis
"meeleavaldajaid" on kokku saadud koos pisut vigaselt kirjutatud
punaloosungiga. Üsna mitmed nendegi hulgast tegid juba varsti tutvust
Venemaa avarustega.
Nüüd, kui vallutajad olid platsis,
tuli leida mõni ettekääne, millega põhjendada senise Eesti valitsuse
väljavahetamist Moskvale kuulekate tallalakkujatega. Ettekäänete
leidmisel on kommunistid ilmutanud alati leidlikust. Järjekordne nõukogude noot
ütles:
NSV Liidu valitsuse noot Eesti Vabariigi valitsusele
16. juuni 1940
Nõukogude valitsuse käsutuses oleva faktilise materjali alusel, aga ka Moskvas viimasel ajal toimunud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V.M.Molotovi ja Leedu Ministrite Nõukogu esimehe hr. Merkyse arvamustevahetuse põhjal on Nõukogude valitsus teinud kindlaks, et Eesti valitsus ei ole likvideerinud NSV Liidu vastu suunatud, juba enne Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist Lätiga loodud sõjalist liitu, vaid on seda isegi laiendanud, tõmmates sellesse liitu Leedu ning püüdes tõmmata sellesse ka Soomet.
Kuni Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseni 1939. aasta sügisel võis Nõukogude valitsus niisugusele sõjalisele liidule vaadata veel läbi sõrmede, kuigi see sisuliselt oli vastuolus Nõukogude-Eesti varem sõlmitud mittekallaletungipaktiga. Kuid pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse pakti sõlmimist peab Nõukogude valitsus NSV Liidu vastu suunatud Eesti, Läti ja Leedu sõjalise liidu eksisteerimist mitte üksnes lubamatuks, vaid ka ülimalt ohtlikuks NSV Liidu piiride julgeolekule.
Nõukogude valitsus arvestas, et pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist lahkub Eesti sõjalisest liidust teiste Balti riikidega ja seega nimetatud sõjaline liit likvideeritakse. Selle asemel tegeles Eesti koos Balti riikidega mainitud sõjalise liidu elustamise ja laiendamisega, millest annavad tunnistust sellised faktid nagu kolme Balti riigi salajaste konverentside kokkukutsumine 1939. aasta detsembris ja 1940. aasta märtsis, vormistamaks laiendatud sõjalist liitu Lätiga ja Leeduga; NSV Liidu eest saladuses hoitud tugevnenud sidemed Eesti, Läti ja Leedu kindralstaapide vahel; sõjalise Balti liidu spetsiaalse trükiorgani "Revue Baltique" loomine 1940. aasta veebruaris, mida avaldatakse Tallinnas inglise, prantsuse ja saksa keeles jne.
Kõik need faktid kõnelevad sellest, et Eesti valitsus rikkus jämedalt Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti, mis kohustas mõlemaid pooli mitte sõlmima liite ega osa võtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe Lepinguosalise vastu (Lepingu art.IV).
Selline Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti jäme rikkumine leiab Eesti valitsuse poolt aset ajal, kui Nõukogude Liit teostas ja teostab üksnes heatahtlikku ja kindlat Eesti-sõbralikku poliitikat, täites täpselt kõiki Nõukogude-eesti vastastikuse abistamise pakti nõudeid.
Nõukogude valitsus leiab, et sellist olukorda pole võimalik kauem taluda.
Nõukogude valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:
1. Et Eestis loodakse selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude-Eesti pakti ausalt ellu viia.
2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba läbipääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilise akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.
Nõukogude valitsus peab nende nõudmiste täitmist selliseks elementaarseks tingimuseks, milleta pole võimalik Nõukogude-Eesti pakti aus ja lojaalne täitmine.
Nõukogude valitsus ootab Eesti valitsuse vastust kuni kella 12-ni 16. juuni öösel. Eesti valitsuse vastuse mittesaabumist selleks tähtajaks vaadeldakse kui ülalmainitud Nõukogude Liidu nõudmiste täitmisest keeldumist.
16. juuni 1940
Nõukogude valitsuse käsutuses oleva faktilise materjali alusel, aga ka Moskvas viimasel ajal toimunud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V.M.Molotovi ja Leedu Ministrite Nõukogu esimehe hr. Merkyse arvamustevahetuse põhjal on Nõukogude valitsus teinud kindlaks, et Eesti valitsus ei ole likvideerinud NSV Liidu vastu suunatud, juba enne Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist Lätiga loodud sõjalist liitu, vaid on seda isegi laiendanud, tõmmates sellesse liitu Leedu ning püüdes tõmmata sellesse ka Soomet.
Kuni Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseni 1939. aasta sügisel võis Nõukogude valitsus niisugusele sõjalisele liidule vaadata veel läbi sõrmede, kuigi see sisuliselt oli vastuolus Nõukogude-Eesti varem sõlmitud mittekallaletungipaktiga. Kuid pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse pakti sõlmimist peab Nõukogude valitsus NSV Liidu vastu suunatud Eesti, Läti ja Leedu sõjalise liidu eksisteerimist mitte üksnes lubamatuks, vaid ka ülimalt ohtlikuks NSV Liidu piiride julgeolekule.
Nõukogude valitsus arvestas, et pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist lahkub Eesti sõjalisest liidust teiste Balti riikidega ja seega nimetatud sõjaline liit likvideeritakse. Selle asemel tegeles Eesti koos Balti riikidega mainitud sõjalise liidu elustamise ja laiendamisega, millest annavad tunnistust sellised faktid nagu kolme Balti riigi salajaste konverentside kokkukutsumine 1939. aasta detsembris ja 1940. aasta märtsis, vormistamaks laiendatud sõjalist liitu Lätiga ja Leeduga; NSV Liidu eest saladuses hoitud tugevnenud sidemed Eesti, Läti ja Leedu kindralstaapide vahel; sõjalise Balti liidu spetsiaalse trükiorgani "Revue Baltique" loomine 1940. aasta veebruaris, mida avaldatakse Tallinnas inglise, prantsuse ja saksa keeles jne.
Kõik need faktid kõnelevad sellest, et Eesti valitsus rikkus jämedalt Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti, mis kohustas mõlemaid pooli mitte sõlmima liite ega osa võtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe Lepinguosalise vastu (Lepingu art.IV).
Selline Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti jäme rikkumine leiab Eesti valitsuse poolt aset ajal, kui Nõukogude Liit teostas ja teostab üksnes heatahtlikku ja kindlat Eesti-sõbralikku poliitikat, täites täpselt kõiki Nõukogude-eesti vastastikuse abistamise pakti nõudeid.
Nõukogude valitsus leiab, et sellist olukorda pole võimalik kauem taluda.
Nõukogude valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:
1. Et Eestis loodakse selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude-Eesti pakti ausalt ellu viia.
2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba läbipääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilise akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.
Nõukogude valitsus peab nende nõudmiste täitmist selliseks elementaarseks tingimuseks, milleta pole võimalik Nõukogude-Eesti pakti aus ja lojaalne täitmine.
Nõukogude valitsus ootab Eesti valitsuse vastust kuni kella 12-ni 16. juuni öösel. Eesti valitsuse vastuse mittesaabumist selleks tähtajaks vaadeldakse kui ülalmainitud Nõukogude Liidu nõudmiste täitmisest keeldumist.
Meždunarodnaja žizn, 1990, nr.3,c.129-130. Tõlge vene keelest.
Samal
päeval kinnitas Eesti Välisministeerium Moskvale, et sellist sõjalist
liitu ei eksisteeri, ei ole kunagi eksisteerinud ega ole ka tulevikus
kavas olnud sellist moodustada. Pealegi tegi asjaolu koomiliseks väide,
et Baltimaade sõprusühingute poolt toimetatud ja kõikjal avalikult
müüdav ajakiri "Revue Baltique" oleks olnud Baltimaade sõjalise liidu häälekandjaks.
14. juuni 1940.
Isegi suurendusklaasiga otsides ei leia sellest ajakirjast midagi sõjalisele liidule viitavat.
Isegi suurendusklaasiga otsides ei leia sellest ajakirjast midagi sõjalisele liidule viitavat.
Samas
ei leidnud ka Molotov ise midagi laiduväärset Nõukogude-Eesti suhetes
oma 14.aprillis 1940.a. peetud kõnes, kus ta teatas, et vahekorrad
Balti riikidega arenevad korrapäraselt ning vastastikuse abistamise
pakt leiab täielikku täitmist. Kuidas siis vaid paari kuuga oli
olukord nii radikaalselt muutunud?
17. juunil 1940 avaldab "Rahvaleht" artikli pealkirjaga "N. Liidu arvamine Balti Liidust", kus öeldakse:
17. juunil 1940 avaldab "Rahvaleht" artikli pealkirjaga "N. Liidu arvamine Balti Liidust", kus öeldakse:
"Varsti pärast Leedu - N. Liidu vastastikuse abistamise pakti sõlmimist
Leedu valitsus sõlmis sõjalise liidu Läti ja Eestiga, muutes sel kombel
kolme riigi sõjaliseks liiduks selle, mida nimetatakse Balti
entente`iks, ja kus varem ainult Läti ja Eesti olid seotud sõjalise
liiduga. N. Liidu valitsus peab kindlaks tehtuks, et see liit on s i h i
t u d N. L i i d u v a s t u. Leedu ühinemise tagajärjel selle
sõjalise liiduga on tugevnenud side Läti, Leedu ja Eesti kindralstaapide
vahel, kusjuures see on toimunud N. L i i d u t e a d m a t a. Samuti
on teada, et selle sõjalise entente`i pressiorgan "Revue Baltique"
ilmub 1940-st aastast saadik inglise, prantsuse ja saksa keeles ..."
Ajalehe väljaandmise kuupäev ütleb nii mõndagi. Sellest ka selline kummaline artikkel, mis annab tunnistust selle allika kohta. Miks pidi nii salajane dokument, mille olemasolust N. Liitki teadlik ei olevat, ilmuma prantsuse, saksa ja inglise keeles ja olema vabamüügil igas ajalehekioskis? Sellele küsimusele ei oskaks ilmselt keegi vastata. Kuid ettekäändeks kõlbab iga väljamõeldis.
Kremli tagatoas tegeleti samal ajal usinalt Eesti vabariigi iseseisvuse ja enesemääramisõiguse "säilitamisega". Nõukogude Liidu suursaadik Kuzma Nikitin kirjutab oma ettekandes Moskvale 26. juunil 1940., kuidas Eestis riigipööre jõuga toime pandi:
"NSVL-i esitatud nõuded Eesti valitsuse tagasiastumisest ja lisavägede sissetoomisest Eesti vabariigi territooriumile kainestasid otsekohe valitsejaid ja jahutasid kaitseliitlik-kodanlike ringkondade sõjakihtku. Välisminister Piip kutsus mind kell 8 õhtul ja teatas: "Eesti valitsus on valmis lahkuma ametist, nõustub lubama Punaarmeed Eesti territooriumile sellisel hulgal, mis on vajalik pakti elluviimise kindlustamiseks."
Pärast tuli Nikitini jutule kindral Laidoner (presidendi isiklikul korraldusel, täiesti konfidentsiaalselt.) Laidoner uuris, kas valitsus peab ikka lahkuma tervikuna või piisab, kui üksikud isikud kannavad kogu vastutust? Ühtlasi küsis Laidoner, keda peaministriks panna? Nikitin ei vastanud. Eestlased püüdsid siis ise arutada. Nkitin tsiteerib: "Päts: ma ei nõustu kandidaatide pealesurumisega!" Majandusminister Sepp vaielnud, et nõukogulaste nõudmised tuleb täita vastuvaidlematult.
Nikitini sõnul lõppes kõik Ždanovi kaheksaminutilise visiidiga Pätsu juurde. Vares-Barbarus pandi ametisse. "Ülejäänud osa päevast pühendusime Eesti valitsuse lõplikule formeerimisele." kirjutab ta rahulolevalt, kuidas Vene saatkond Eesti ministrite üle otsustas.
Ajalehe väljaandmise kuupäev ütleb nii mõndagi. Sellest ka selline kummaline artikkel, mis annab tunnistust selle allika kohta. Miks pidi nii salajane dokument, mille olemasolust N. Liitki teadlik ei olevat, ilmuma prantsuse, saksa ja inglise keeles ja olema vabamüügil igas ajalehekioskis? Sellele küsimusele ei oskaks ilmselt keegi vastata. Kuid ettekäändeks kõlbab iga väljamõeldis.
"NSVL-i esitatud nõuded Eesti valitsuse tagasiastumisest ja lisavägede sissetoomisest Eesti vabariigi territooriumile kainestasid otsekohe valitsejaid ja jahutasid kaitseliitlik-kodanlike ringkondade sõjakihtku. Välisminister Piip kutsus mind kell 8 õhtul ja teatas: "Eesti valitsus on valmis lahkuma ametist, nõustub lubama Punaarmeed Eesti territooriumile sellisel hulgal, mis on vajalik pakti elluviimise kindlustamiseks."
Pärast tuli Nikitini jutule kindral Laidoner (presidendi isiklikul korraldusel, täiesti konfidentsiaalselt.) Laidoner uuris, kas valitsus peab ikka lahkuma tervikuna või piisab, kui üksikud isikud kannavad kogu vastutust? Ühtlasi küsis Laidoner, keda peaministriks panna? Nikitin ei vastanud. Eestlased püüdsid siis ise arutada. Nkitin tsiteerib: "Päts: ma ei nõustu kandidaatide pealesurumisega!" Majandusminister Sepp vaielnud, et nõukogulaste nõudmised tuleb täita vastuvaidlematult.
Nikitini sõnul lõppes kõik Ždanovi kaheksaminutilise visiidiga Pätsu juurde. Vares-Barbarus pandi ametisse. "Ülejäänud osa päevast pühendusime Eesti valitsuse lõplikule formeerimisele." kirjutab ta rahulolevalt, kuidas Vene saatkond Eesti ministrite üle otsustas.
