9. osa

Brežnev vestleb Gromõkoga: "Kardan, et me ei saa lubada piiride avamist. Siis jääksime Venemaale ainult meie sinuga kahekesi." Gromõko vaatab Brežnevile otsa ja lausub kuivalt: "Räägi ainult enda nimel, Leonid Iljitš."
 

   Turism on maailmas  tavaline nähtus. Kuidas oli sellega Nõukogude Liidus? Jah, ka seal reisiti. Nõukogude Liit oli piisavalt suur ja reisimisvõimalused olemas. Seal leidus ja leidub siiani kauneid kohti, mida tasus ja tasub külastada. Rongid, bussid ja lennukid, koguni laevad kulgesid punktist A punkti B ilma eriliste vahejuhtumiteta. Eestist Kaug-Idasse sõiduks ei olnud mingeid takistusi. Ainult piiriäärsete alade ja muude keelatud paikade külastamine, mida kommunistlikus paradiisis leidus ohtralt, ei olnud siiski mitte ainult ebasoovitav, vaid ka ohtlik ja enamasti ka võimatu.

   Töökohast ja ametist johtuvalt tuli ka minul külastada paaril korral Saaremaad, mis kuulus niihästi piiritsooni, kui ka sõjaliste objektide nimistusse. Kontroll kestis kaks nädalat, enne, kui kõrgemal pool veenduti, et ma tõenäoliselt ei kavatse ujuda Rootsi ega ole ka piisavalt kompetentne varastamaks piiritsooni salajase välikemmergu jooniseid. Alles siis avanes võimalus reisimiseks. Peale kalmõki või usbeki rahvusest piirivalvuri (millegipärast eelistati just eksootilisemate rahvuste esindajaid kohalikku piirivalvesse) tinaste silmade ja kivinenud näo alt läbikäimist sain loa tõsta jala keelatud pinnale omaenda kodumaal.

    Teine, lausa koomiline piirivalvega seotud lugu juhtus Vääna mererannas, kus me puhkepäeva veetsime. Keegi isa oma väikese, umbes 3-4 aastase pojaga läks tillukese kummipaadiga merele, kõige rohkem ehk 20 meetrit rannast. Õige varsti kihutas kohale piirivalve veoauto seersandi ja reamehega. Jultunud piiririkkujatel kästi jalamaid randa tulla. Autojuht aga, kes "diversandid" pidi kordonisse toimetama, oli osanud oma auto kuidagi liivaluidetesse nii põhjalikult kinni ajada, et kõik katsed seda vabastada jäid tagajärjetuks. Rannas viibinud venelased, keda oli ilmses vähemuses, pöördusid peesitajate poole üleskutsega abistada nõukogude vapraid piirivalvureid, millele eestlased vastasid vaid pilkava naeruga. Ei jäänudki vaestel piirivalvuritel muud üle, kui piiririkkujad jalgsi kordonisse viia. Enne seda kavatses seersant lasta "lahingülesande" eduka lõpetamise teadustamiseks õhku raketi. Paraku oskas ta raketipüstoli kabuurist tõmbamisel vajutada päästikule ja tulistada raketi otse omale vasakusse kätte. Püstol lendas suure kaarega mererannas viibiva rahva hulka ja mehike ise tormas ummisjalu vee äärde kätt vette pistma. Olukorra lahendas lõpuks reamehest piirivalvur, kes oma õnnetu ülemuse käe kinni sidus ja ise raketi taevasse läkitas. Veoauto aga jauras ikka samas kohas ennast aina sügavamale ja sügavamale liiva sisse kaevates.

   Seejuures ei toimunud lugu sugugi mitte keelutsoonis, vaid kõigile avatud mererannas.

   Olukord muutus aga kahtlaseks, kui nõukogude inimene avaldas soovi oma rännukihku rahuldada Nõukogude Liidu püha riigipiiri ületades. See kuulus juba ebasoovitava tegevuse alla. Isegi Nõukogude Liidule alluvate sotsialistlike Ida-Euroopa riikide külastamine oli raskustega seotud, rääkimata juba kapitalistlikest riikidest. Selline mõiste, nagu eraturism puudus alguses pea täielikult. Mõeldav oli vaid grupiviisiline ühiskülastus, kusjuures see toimus range ajakava alusel ja kindlaid marsruute järgides. Gruppide koosseis kinnitati tavaliselt Moskvas. Kindlaks oli määratud grupi eest vastutaja, kes pidi hoolitsema selle eest, et tema gruppi kuuluvad inimesed peaksid rangelt kinni neile selgekstehtud piirangutest ega tuleks mõttele liikuda ringi omapäi. Oli täiesti normaalne, et gruppi kuulus ka mõni informaator, kes kõikidest tavapärastest  erinevatest tegevustest  hiljem ette kandis. Tavaliselt külastati sellistel turismireisidel mõnda ettevõtet, mis oma toodangut Nõukogude Liitu turustas ja mõningaid ajaloolisi mälestusmärke. Kindlasti kuulus aga reisi hulka ka "nõukogude vabastajate" ausambale pärja panemine. Vaba aega jäi üldiselt vähe. Sellega poleks ka midagi erilist teha olnud, sest vahetatav rahasumma oli enam kui napp. Gruppi pääsemiseks ei piisanud lihtsalt sooviavaldusest. Selleks pidi kindlasti saama soovituse ka töökohalt. Seega tööl ülemustega halvas läbisaamises oleval isikul oli lootusetu isegi üritada.

    Hoopis erinevaks kujunes asi siis, kui keegi  lihtsameelne nõukogude kodanik avaldas soovi külastada mõnda kapitalistlikku ehk teiste sõnadega, vaenulikku leeri kuuluvat riiki. Harvadel juhtudel korraldati lähiriikidesse, nagu näiteks Soome, ka turismireise, kuid sinnapääsejad pidid läbima juba tunduvalt tõhusama kontrolli, kusjuures mitte vähetähtsaks ei osutunud ka potensiaalse turisti vanemate ja teiste  perekonnaliikmete teadaolev meelsus ja varajasemad patukesed. Hiljem tekkinud eraturismi puhul lisandus veel andmete põhjalik läbitöötamine kohalikus KGB-s. Eelkõige tuli täita arvukaid ankeete, milles pidi ära märkima kõikide oma sugulaste elu- ja töökohad, samuti nende võimalik seotus välismaaga, ja ka andmed kutsuja kohta. Välismaal elav sugulane võis olla ja oligi tihti äraütlemise põhjuseks. Täidetud ankeedid tuli lasta tõlkida riigikeelde ja esitada vastavale asutusele koos passipiltidega. Seejuures oli lausa soovitav, et tagatiseks oleks kohalejääv perekond. Mitte väga harvad ei olnud juhtumid, kui ebateadlik reisija palus varjupaika mõnest moraalselt laostunud välisriigist. Ja kui palju ka ei selgitata vastavate seltsimeeste poolt, et seal on kõik halvasti, himustab meie ebateadlik rahvas elada ikka nii, nagu seal elatakse. Aga seda ei tohi lubada. Miks? Aga sellepärast, et kui lasta rahval näha, kuidas seal elatakse, siis on partei sunnitud rahva ees aru andma, miks maailma kõige õnnelikumas ja võimsamas riigis nii elada ei saa. Seega teeme väljapääsu riigist võimalikult raskeks. Äkki loobub see rumal rahvamass oma mõttest. Kuid kangekaelseid, kes tahtsid näha, kuidas "seal" ikkagi elatakse, leidus siiski.
     Kui mingi seletamatu ime läbi oli käes luba, siis sellega Kolgata teekond ei lõppenud, vaid alles algas. Kõigepealt tuli saada viisa. Soome viisasid jagas Tallinnas Sõpruse puiesteel resideeriv konsul. Järjekord konsuli vastuvõtule kestis paar ööpäeva. Just nimelt ööpäeva, sest tunnistati ainult elavat järjekorda, mille moodustasid reisihuvilised ise. Kõik kohaletulnud pandi ootajate endi poolt koostatud mitteametlikku, kuid rangelt jälgitavasse nimekirja, mida siis teatava aja tagant, ka öösiti, kontrolliti. Need, kes loenduse ajaks polnud kohale saabunud, praagiti armutult välja. Tähendas see ju järgmiste jaoks sammukest edasi. Nii siis seisti truult kogu ööpäeva ikka pikenevas järjekorras, lubades endale ainult lühikesi puhkepause looduse kutset järgides. Ihukergendamiseks mingeid kohapealseid võimalusi ei olnud. Need, kes elasid lähemal, olid muidugi tunduvalt paremas olukorras. Kuid järjekorras ootas ka väljaspool Tallinnat saabunud inimesi! Konsuli tööruumid olid alguses tavalises viiekorruselises elumajas esimese korruse korteris. Majaelanikud võisid olla surmani tüdinenud kitsukest trepikoda täitvast rahvahulgast, kelle vahelt nad olid sunnitud läbi trügima.

   Paari päevaga oli see kadalipp möödas. Siis järgnes järgmine - rahavahetus. Selleks määratud pangaosakonnas, mida oli kogu Tallinna peale ainult üks, puudus üsna tihti vajalik summa ja seega tuli oodata, kuni see laekus. Inimesed moodustasid läbitungimatu inimmassi, täites panga saali viimse võimaluseni. Neli,  viiski tundi ootamist umbses saalis, kus kired tihti lõkkele lõid. Alles siis, kui lõpuks vaeva ja valuga kättevõidetud reisitšekid (sularaha ei antud) taskus olid, võis kergemini hingata. Nüüd oli jäänud veel läbida põhjalik tollikontroll ja raudne eesriie oli avanenud. Seejuures toimus Soome marga kursiga arusaamatu muutus. Kui eelmisel aastal vahetati veel raha suhteliselt normaalse kursiga, siis juba järgmisel aastal oli marga kurss kümme korda kallinenud, ehkki nõukogude rubla ei olnud vahepeal devalveerunud.
   Mitte ainult kohalike kodanike välisriikidesse reisimine ei olnud võimukandjatele vastumeelt. Loomulikult kujutas ka iga meie sõbralikku ja külalislahkesse riiki saabunud välisturist samuti endast hädaohtu nõukogude demokraatiale ja kohalikule elanikule. Seetõttu oli soovitav vältida nendega läbikäimist. Kuna inimesed ja eriti välisturistid ise ei suutnud sellest aru saada, kasutati lihtsat, kuid efektiivset meetodit: välisturistidele mõeldud hotellidesse sisenemine oli üldjuhul keelatud, rääkimata juba numbritubadesse minekust. Sellest kirjutas nördinult üks Moskva Teaduste Akadeemia liige, kes sõna otsese mõttes visati välja Moskva Inturisti hotellist, kuhu ta tahtis koos oma väliskülalise, samuti professoriga, siseneda jalgu puhkama.

    Ma ei oleks seda ehk uskunud, kui meie perega ei oleks juhtunud samasugune lugu. Meie soome külalised kutsusid meid kaasa oma numbrituppa Olümpia hotellis. Vaevalt olime jõudnud külaliste kannul ületada toaläve, kui meie juurde tormas ummisjalu korruse administraator, kes soomlaste kõigist vastuväidetest hoolimata meid, kui kohalikke hotellist välja pukseeris. Loomulikult ei olnud seejuures tegemist tema enda initsiatiiviga, vaid kõrgemalt poolt tulnud direktiiviga. 

    Kogu kommunistliku ühiskonna turismivastane poliitika oli seda arusaamatum, et kui olukord Nõukogude Liidus oli tõesti nii hiilgav, nagu kommunistid seda kirjeldasid, siis oleks ju hoopiski Lääs pidanud sulgema uksed Ida ees, mitte vastupidi. 

     Ei ole ime, et siiani on jäänud ajakohaseks prantslase, markii Astolphe de Custine poolt 1839. aastal kirjapandud mõttetera: "Mida rohkem ma Venemaad näen, seda paremini mõistan, miks tsaar keelab oma alamail reisida ja miks ta takistab välismaalaste pääsu oma maale." 

Stalin tegi kaks suurt viga:
1. näitas vene Ivanile Euroopat,
2. näitas Euroopale vene Ivani  

 

Vene sõjavangid Soomes

Juhtus sedagi, et Euroopa nägi ka sellist vaatepilti ...

Pilt Sakari Sointu arhiivist

 ... või selliseid, mida TASS millegipärast kunagi ei avaldanud

  Kuna reisimine oli nii vaevaline ning suurema osa inimeste puhul ei tulnud kõne allagi, jäi välismaiste tuttavatega sidepidamiseks üle post ja telefon. Nende puhul ei olnud piiranguid. Kuid kirjad liikusid teosammul, läbides kõigepealt Moskvas asuva tsensuuri. Nii ei olnudki mingi ime, kui kiri lähinaabrite juurde Soome oli teel pool kuud, kui mitte kauemgi. Võib arvata, et suurem osa kirju avati ja nende sisu kontrolliti hoolikalt. Pisut kiirem oli telefoniühendus. Kuid ka selle puhul tuli arvestada, et kõik kõned kulgesid kirjade kombel, kuigi vahepeatus oli Moskva asemel Riias. Ja sama kindel võis olla, et huvipakkuvamad neist kõnedest salvestati. 

   Teatud kaupade defitsiit ja teiste ülejääk tingisid järjekordse komöödia. Tekkisid nn. brežnevi pakikesed. Need kujutasid endast kokkupakitud, mitmesugustest esemetest koosnevaid komplekte. Tahtsid osta nahkkindad - palun! Aga koos nendega pead ostma ka pudeli konjakit ja teise kölni vett. Tahad saada mõne uuema kirjandusteose - ka võimalik. Ainult et koos Lenini kõnede kogumikuga.  Ja inimesed ostsid, sest neid esemeid üksikult saada ei olnud. Tänulik tuli olla sellisegi võimaluse eest.
   Enamvähem samal ajal mõtles keegi vaimuhiiglane välja ka sõjaveteranide eelisjärjekorrad. See tähendas, et kõikvõimalikes järjekordades, mis moodustasid lahutamatu osa nõukogude inimese igapäevaelus, anti sõjaveterani tõendi ettenäitamisel ostmise eesõigus vapratele veteranidele. Kroonilise kaubapuuduse olukorras lõi selline nähtus üsna pingestatud õhkkonna, mis tihtipeale kulmineerus teravate väljendustega hõbedasi plekkhambaid irevile ajavate ja ennast täis veteranide aadressil. Kaupluste personal oli loomulikult võimetu seaduse vastu, mis käskis neil teenindada "vabastajaid" eelisjärjekorras. Need omakorda tajusid oma üleolekut tavakodanikest. Nähtus tekitas koomilisi olukordi, kui needsamad ordenitest ja medalitest kolisevad veteranid sattusid turistidena mõnda Ida-Euroopa riiki. N. Liidu slaavi rahvusest turistid olid juba niigi sealsete kohalike jaoks naerualused, välja arvatud ehk Bulgaarias. Kui nüüd turistibussi  või -rongi saabudes needsamad idaturistid tormasid sama entusiastlikult kauplustesse, nagu omal ajal vallutatud linnu rüüstama, tekkisid ennenägematud ja -kogematud järjekorrad. Teadmata midagi kaubaküllusest tungiti rüsinal kobaras leti juurde, et enne kauba lõppemist oma ostud ära teha. Nüüd leidsid veteranid muidugi omakorda, et neile tehakse liiga ja asusid agaralt oma veteranitõendeid lehvitades eesõigust nõudma. Loomulikult naerdi nad kauplusetöötajate poolt üksmeelselt välja.
   Sõjaveteranidest ohvitseride elujärje parandamiseks mõeldi välja veel üks võimalus. Kuna mitte kõik neist ei olnud ordenikoorma all ägavad vanaätid, vaid elujõus mehed, hakati neid paigutama juhtivatele kohtadele asutustes. Asjaolu, et nimetatud sõjakangelased nende juhtimise all olevatest ettevõtetest tuhkagi ei teadnud, ei mänginud mingit rolli. Nii sai üks meie peretuttav, alampolkovnik August Feldmann Tallinfilmi valguspargi direktoriks, ehkki mees suutis vaid suurivaevu vahet teha lae- ja seinalambi vahel. Oma uues ametis näitas ta üles erakordset saamatust, kuid see ei härinud kedagi, sest reeglina ei teadnud neist "spetsialistidest" keegi oma uuest erialast midagi. Teeninduskombinaadi "Ühendus" ehitusosakonda hakkas "juhatama" endine hävituspataljonis karjääri teinud polkovnik, kes ehitamisest ise midagi ei teadnud. Kodumasinate Remondi Tehases maandus tehnilise kontrolli osakonna juhatajaks keegi nooremapoolne eruohvitser, kes loomulikult ei osanud midagi peale hakata oma tööga. Seda enam, et midagi kontrollida ei olnudki. Aga ametikohad, tihtipeale kunstlikult moodustatud, olid täidetud ja kõik rahul.  
              
   Reeglina üks ustav nõukogude kodanik võõrkeeli ei vallanud, uskudes naiivselt, et kõikjal maailmas osatakse iseenesestmõistetavalt vene keelt. Seda uskumist toetasid omakorda N. Liidus publitseeritud teatmeteosed ja ajakirjandus. Näiteks avaldas keegi Tallinna Merekooli õppejõud artikli, milles väitis, et igas maailma sadamas on võimalik vene keelega hakkama saada. Ta sai õige ruttu vastulöögi inimese poolt, kes asja ka tegelikult teadis. Kummalisel kombel avaldati see isegi kohalikus ajalehes.
   Keeleoskusega on seotud järgmine koomiline juhtum, mille jutustas mulle sündmuse vahetu pealtnägija. Järjekordne turismigrupp, mis oli kokku pandud Eestis ja millega liitus ka Leningradi grupp, oli teel rongiga sihtkohta Prahasse. Rongis tekkis eestlastel vaidlus kellegi Leningradist pärit inseneriga, kes väitis surmkindlalt, et Tšehhis saab suurepäraselt hakkama vene keelega. Vaidlus ei viinud kuhugi, sest kumbki pool jäi oma seisukoha juurde. Prahas külastas osa eestlaste grupist ühte väikest kauplust, kui sinna sisenes ka juba nimetatud insener, kes särava naeratusega kuulutas juba ukselt kõlavas vene keeles: "Tervitus kuldse Praha neidudele päikeselisest Leningradist!" Tervitus oli mõeldud loomulikult kauplusetöötajatele. Millegipärast ei vaadanud keegi kuldse Praha neidudest isegi mitte tervitaja poolegi. Tuletame meelde, et Praha ülestõusu mahasurumisest oli möödunud vaevalt aasta. Pisut kohmetunud insener kordas juba vähema entusiasmiga oma tervitust, kuid seegi kord kurtidele kõrvadele. Seevastu saksa keeles teenindati Eestist pärit turiste meelsasti.  

     

 

Kõik valima! 

 

 "Valimised Nõukogude Liidus on järjekordne suurepärane näide meie riigis valitsevast demokraatiast."1949. a. "Rahva Hääle" juhtkirjast

 

Hääletage meie linnade ja külade edasise õitsengu eest! 

 

Mees jalutas, suur arbuus käes. Talle tuli vastu Gorbatšov:
"Sul on tore arbuus, seltsimees. Anna see õige mulle!"
"Valige, seltsimees Gorbatšov, missugust aga soovite!"
"Kuidas - valige? Sul on ju ainult üks arbuus!"
"Noh, ja mis siis! Teie olete meil ju samuti ainuke, aga ometi me pidime minema valima, et te saaksite presidendiks!"

  Valimised Nõukogude Liidus oli omaette nähtus. Demokraatlik riigikord näeb ette riigi- ja valitsusorganite valimisi ja seega maailma kõige demokraatlikumas riigis selle järgi ka toimiti. Valimised toimusid lihtsalt. Kuna lihtrahvas võib oma otsuste tegemisel eksida, oli valitavate kandidaatide arv viidud miinimumini. Täpsemalt öeldes oli neid ainult üks. Sellega olid välditud igasugused võimalikud eksitused. Valijal jäi üle vaid oma hääletussedel  urni torgata ja hääletada ühehäälselt ühe kandidaadi poolt. Mitte kunagi ei esinenud juhust, et keegi "rahva poolt ülesseatud" kandidaatidest  oleks jäänud valimata. Hüüdlauseks valimistel oli alati seesama: "Hääletagem üksmeelselt kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt!" Üksmeelselt siis ka hääletati. Seda enam, et selle pühaliku toimingu ignoreerimine võis endaga kaasa tuua üsnagi ebasoovitava tagajärje. Okupatsiooni algaastatel võis hääletamisele mitteilmumine põhjustada koguni vabaduskaotust. "Rahva hääl" kirjutab oma juhtkirjas 14. juulil 1940: "Valimistest eemalejäämine oleks suur eksimus. Praeguses situatsioonis võiksime me pidada passiivsust vaenulikuks hoiakuks töötava rahva vastu. Ainult see, kes tegutseb töötava rahva vastu, tahab jääda passiivseks!" Kui see pole otsene ähvardus, siis mis see veel on?

   Välismaal elavatele eestlastele mõeldud avalikus telegrammis öeldakse: "Käesoleval ajal garanteeritakse Läti, Leedu ja Eesti rahvuslik sõltumatus ja suveräänsus NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise paktiga!" See telegramm avaldati "Rahva Hääles" ja teistes ajalehtedes 11. juulil, mõni päev enne valimisi. Eksib see, kes arvab, et valimislubadused, mida ei kavatsetagi täita, on ainult kapitalistliku maailma väljamõeldised.

    Hääletustulemuseks saadi alati 96% - 98%. Seda isegi sellisel juhul, kui pool valimisealistest kodanikest  oma valimissedeleid urnidesse ei lasknud. Valiti Nõukogude Liidus rahvasaadikuid kohalikku ja üleliidulisse Ülemnõukogusse. Moskva isandate rahulolu ärateenimiseks esitati paljud Poliitbüroo liikmetest  suure rahvaste sõbra Jossif Staliniga eesotsas kandidaatiteks esindama meie liiduvabariiki Moskvas toimuvatel Ülemnõukogu istungitel. Samm, millega suured seltsimehed vastutulelikult ka nõustusid.

 Kõik valima!

   Valimisjaoskonnad avati hommikul kell 6. Kohusetundlikke kodanikke, kes ei pidanud paljuks oma pühapäevahommikust und lühendada, oli olemas piisavalt. Mitte suurest teadlikusest tingituna, vaid selle tõttu, et tavaliselt, kuigi mitte alati müüdi valimisjaoskondades defitsiitseid toiduaineid - apelsine, kohvi, viinereid jms. Seega materiaalne huvitatus saavutas esikoha ühiskondliku teadlikuse ees. Samuti toimus valimisjaoskonnas mõni kontsert. Piitsa ja prääniku põhimõte! Loomulikult olid kõik ruumid, milleks olid tavaliselt koolide saalid, dekoreeritud arvukate plakatite ja loosungitega, et lihtinimesel ei jääks kahtluse varjunditki kogu toimuva erakordselt suurest tähtsusest.

   Nuhtluseks osadele inimestele oli nn. vabatahtlike agitaatorite amet. Need määrati töökohtadel. Nende ülesandeks oli: tuletada inimestele meelde kodanikukohuste täitmise vajadust. Juba enne valimispäeva pidid nimetatud seltsimehed käima neile määratud piirkondades inimestele meelde tuletamas lähenevat suurpäeva ja kohustama neid kontrollima oma nime olemasolu valijate nimekirjades. Valimispäeval pidid agitaatorid olema rakkes varahommikust hilisõhtuni või täpsemalt öeldes keskööni, sest valimisjaoskonnad suleti kell täpselt südaööl. Alles hilisematel aastatel lühendati seda kella 22-ni. Kogu päeva jooksul pidid nad jälgima nimekirju, et vajadusel käia tagant torkimas neid valijaid, kes ei olnud veel kohal käinud. Tegelikult lahendati paljudel juhtudel asi lihtsalt: väljavõtmata valimissedelid lasti ise urni. Sellest siis ka see erakordselt suur valijate protsent.

    Peale valimisjaoskondade sulgemist algas häälte lugemine. Selleks polnud vaja muud, kui lugeda üle olemasolevate valimissedelite arv, sest vastaskandidaatide puudumisel ei saanud tekkida mingit võistlust. Kuuldavasti eemaldati  soditud valimissedelid hääletustulemustest, kuid see on siiski vähetõenäoline. Küll  oli aga kuulda, et kohalik Julgeoleku Komitee nägi tõsist vaeva, et mõne valimissedelile kirjutatud solvangu puhul uurida välja kirjutuse autor. Täpsema juhtnööri valimise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Suur Juht ja Õpetaja Jossif Stalin juba 1936. aastal, Partei XVII kongressil, öeldes: "Tähtis pole see, kuidas hääletatakse, tähtis on see, kuidas hääli loetakse." 

Stalin valimas ... iseennast, rahva õnneks ja hüvanguks

Nõukogude võimu seitse imet:

1. Tööpuudust ei ole, olgugi, et keegi ei tööta.

2. Keegi ei tööta, aga plaanid on täis.

3. Plaanid on täis, aga osta ei ole midagi.

4. Osta ei ole midagi, aga igal pool on järjekorrad.

5. Igal pool on järjekorrad, kuid me oleme külluse lävel.

6. Me oleme külluse lävel, kuid keegi pole rahul.

7. Keegi pole rahul, aga kõik on poolt.

    Üks Nõukogude Liidu iseärasustest oli nn. plaanimajandus. See tähendas, et kogu elu käis ettemääratud plaani alusel. Tehased tootsid plaani järgi, koolid andsid haridust plaani järgi, liiklusinspektsioon trahvis hooletuid autojuhte plaani järgi. Plaanid olid koostatud üsnagi kaugeleulatuvalt - viieks aastaks korraga ehk siis viisaastakuteks, ühel korral koguni seitseaastakuks. See tähendas, et mingi kõrvalekaldumine ettenähtud suunast ei olnud lubatud. Niisiis vorpisid tehased toodangut, mis juba alguses oli tunnistatud tarbijate poolt kasutuskõlbmatuks, viis aastat järjest. Trükikojad lasksid välja suurtes tiraažides kirjandust, mida keegi ei kavatsenudki lugeda, ostmisest rääkimata. Kõik ikka sellesama plaani alusel. Ainuke, kes plaani ei järginud, oli lihtinimene. Tema elas ikka oma elu. Sündis, elas ja suri plaanist hoolimata. Ometi ei jäänud ka tema oma põikpäisusele vaatamata plaanist ja selle tagajärgedest puutumata.

 

  Kujutage ette perenaist, kes koorib oma pere lõunasöögiks 10 kartulit. See on normaalne, eks? Aga kui see sama perenaine võtab endale kohustuse teha seda iga päev kogu järgneva 5 aasta jooksul? See tundub juba veidike imelikuna. Pere võib suureneda, väheneda, pere maitse-eelistused võivad muutuda, menüü vaheldub, kuid perenaine koorib ikka raudse järjekindlusega oma 10-t kartulit. Kui pere omab mingitki sõnaõigust, pannakse perenaisele ruttu aru pähe. Aga kui samasugune tegevus toimub suuremas mastaabis? Näiteks kogu riigis? Kes paneks seal vastavatele tegelastele aru pähe?

      Ometi esines just selline nähtus suures Nõukogude Liidus. Kogu tegevus riigis oli planeeritud, nagu juba mainitud, järgnevaks viieks aastaks, hoolimata sellest, millised muutused võisid toimuda nende aastate jooksul. Seejuures toimus plaanide seadmine piisavalt ettevaatlikult, et ettenähtud norme mitte liiga suureks ajada. Loosungid Nõukogude Liidus hõiskasid entusiastlikult: "Viisaastak nelja aastaga!" Sellele võis olla vaid kaks lahendust: kas normid olid liiga madalad või hakkasid teadlikud nõukogude inimesed tõepoolest usinamalt tööle? Kuna iga tolleaegset elu tundev inimene välistab viimase võimaluse juba eos, jäi üle vaid esimene. Oli muidugi kolmaski võimalus: plaane täideti ainult paberil. Sellise kunstliku plaanitäitmisega hiilgasid eriti Aasia liiduvabariigid, mille tulemusena kaotas oma elunatukese eriti suurejoonelise pettuse organiseerinud Usbeki puuvillamajanduse vastutav asjamees, kes läks oma mahinatsioonidega isegi Moskva tegelaste meelest liiale. Küsimus oli miljonites rublades, mis oli nõukogude ajastu tingimustes väga suur summa.

      Eesti seltsimehed ei läinud välja nii eluohtliku pettuse peale. Kuid puhtad poisid ei olnud nemadki. Nii näiteks viidi aasta lõpuks valmistoodanguna raadiotehase lattu tühjad raadiokorpused, mida siis järgmise aasta alguses hakati tasahilju  komplekteerima, kusjuures töötasu maksti ületundide arvelt. Sellest tegevusest olid teadlikud kõik tehase töötajad, kuid plaan oli näiliselt täidetud, preemiad plaanitäitmise eest välja makstud ehk siis hundid söönud, lambad terved. Samasugust Potjomkini küla mängiti suuremas osas ettevõtetes.
    Plaanimajandus, nagu seda nähtust nimetati, tegi tõepoolest omapäraseid tempe. Planeeritud oli mitte ainult toodang, vaid ka materjali kogus ja isegi tootmisjäätmed. Häda ettevõttele, kes ei suutnud aasta lõpuks ära kulutada olemasolevat materjali ega ära anda ettenähtud kogust utiili. Sellevõrra vähem oli loota materjali järgmisel aastal. Meie TK "Ühenduse" elektrimootorite mähkimise töökojal kästi aasta lõpus maha kanda 600 kilo defitsiitset mähisetraati. Nii viidi autokoormad olemasolevat toormaterjali otsejoones utiili vastuvõttu, sealhulgas tihti ka täiesti korrasolevaid seadmeid. Nõukogude Liidus, loomulikult ka Tallinnas eksisteerisid kaks hästituntud ja tähtsat ettevõtet: "Vtortšermet" ja "Vtortsvetmet" - vastavalt siis musta metalli ja värvilise metalli utiili vastuvõtule spetsialiseerunud asutused. Nende laoplatsid kujutasid endast ammendamatut varasalve, sest ühe nende juhataja sõnade kohaselt võis sealt kõike leida, peale kosmoselaevade. Ja sedagi ainult seetõttu, et nimetatud transpordivahend oli tollal veel vähelevinud.
 

    Kommunistliku Partei XVIII kongressil asetas seltsimees Stalin kogu Nõukogude rahvale ülesande: pärast seda, kui meie juba oleme möödunud tähtsamaist kapitalistlikest maadest tehnilise tootmise ja tööstuse kasvamise tempo alal, mööduda neist ka ökonoomilisel alal lähema 10-15 aasta jooksul.

    Nõukogude rahvas asus suure vaimustusega  selle stalinliku ülesande teostamisele. Täites selle, "on meie maa täiesti küllastatud tarbeasjadega, meil kujuneb produktide küllus ja meil avaneb võimalus minna esimeselt kommunismi faasilt teise faasi." (J.V.Stalin)

Ajakirjast "Maret", oktoober 1940.

   See ei ole anekdoot, ehkki kõlab sellena.  Küsitav on, kas kaubandustöötajate parim sõber Stalin ise ka oma juttu uskus.

   Lugedes ajalehtedest Nõukogude Liidu suurepärastest töösaavutustest, pidevalt tõusvast  kvaliteedist ja kvantiteedist, võis arvata, et inimesed seal elavad tõelises külluseriigis. Kahjuks purunes see illusioon kohe, kui seni vaid lehti lugenud kodanik sattus mõnda kauplusesse. Oleme rääkinud olukorrast toiduainetega. Kuidas olid lood muude kaupadega? Kas neid oli külluses või vähemalt piisavalt? Olukord tegelikkuses jahutas ka kõige suuremaid optimiste. Paljud kaubad poodides eksisteerisid vaid näidistena. Osta neid ei olnud võimalik. See käis niihästi mööbli, kodumasinate, autode kui ka veel paljude muude kaupade kohta. Suurem osa neist oli saadaval vaid jaotuskava alusel. Jaotuskava kinnitas kohalik kaubandusministeerium, mis loomulikult sai oma tegevusjuhised Moskvast. Sellest siis tuli, et isegi kohapeal toodetavat mööblit hankida oli tavalisel kodanikul raske, rääkimata juba kaupadest, mis tuli kaugemalt Nõukogude Liidust. Importkaupadest ei võinud lihtinimene unistadagi. See ei olnud ette nähtud viie aasta plaanis.

Nõukogude kvaliteedimärk, mis omistati nime poolest eriti kvaliteetsele kaubaartiklile ja mida rahvas kutsus ilma peata venelaseks

   Ometi korraldati aeg-ajalt rahvamajanduse saavutuste näitusi, kus eksponeeriti ennenägematuid tooteid. Virnades seisid uhkematest uhkemad pakendatud toidukaubad - šokolaadi- ja konservikarbid, vorstid, juustud, samuti tööstuskaubad: mööbel, riided, kangad. Lihtinimene vaatas, imetles ja sülitas. Kauplustes sellist kraami ei leidunud. Tegelikult ei leidunud seda ka neis klantsivates pakendites, sest need olid ... tühjad.

1   2   3   4   5   6   7   8 ... 10

Järgmine lehekülg