7. osa

Kas te teadsite, et 100 kommunisti hulgas on 39 kelmi, 60 eeslit ja ainult üks tõeline kommunist?

 

Elu kui komöödia 

Pole midagi püsivat siin maailmas. Ainult lollus kestab igavesti!

 Vladimir II - Vladimir Putin

Lenini ajal oli nagu tunnelis - ümberringi pimedus, ees
valgus. Stalini ajal oli nagu autobussis - üks juhib, pooled
istuvad, ülejäänud värisevad. Hruštšovi ja Bulganini ajal oli
nagu lennukis - kaks juhivad, kõiki ajab oksendama. Hruštšovi ajal oli nagu tsirkuses - üks räägib, ülejäänud naeravad. Brežnevi ajal oli nagu kinos - kõik ootavad seansi lõppu.

      Peale Stalini surma 1953. aasta märtsis muutus elu veidi vabamaks. Enam ei olnud vaja otseselt karta iga juhusliku pealekaebuse tagajärge. Kuid sellegipoolest ei saa rääkida seejuures vabadusest selle sõna otseses mõttes. Endiselt jälgis "suure venna" kustumatult valvas silm "fašistlikult" meelestatud baltimaalaste tegemisi. Kuigi öised koputused ustele olid jäänud kuigivõrd ajalukku, ei ununenud suhteliselt värsked üleelamised niipea. Kuid inimestel on omadus kohaneda. Eesti rahvas on selles suhtes saanud suurepärase koolituse. On meil ju tulnud elada, töötada ja kohaneda igasuguse valitsuse all.

     Edasine elu ei pakkunud mitte ainult traagilisi mälestusi, vaid ka piisavalt koomilisi situatsioone. Nende hulgas tihti lausa anekdootlikkegi. Anekdoote neist sündiski. Ja imelik küll, kõige valitsusevastasemaid neist rääkisid nimelt venelased ise, eriti leningradlased ja moskvalased. Tõsi küll, see komöödia ei teinud eriti nalja inimestele, kes selles farsis ise kaasa pidid mängima.

   

  Üks õige nõukogude inimene pidi elama pidevas propagandatulvas, et mitte unustada meie suure kodumaa enneolematuid saavutusi ja kapitalistliku maailma hundimoraali, mis pidevalt ähvardas lõhkuda Suure Oktoobri ülesehitustööd. Millest siis maailma kõige vabamas riigis elav kodanik oma ühiskondlikud teadmised sai? Nendeks allikateks oli ajakirjandus, näitlik agitatsioon ja raadios tehtav propaganda.

"Rabinovitš, kas te lehti loete?"
"Muidugi, kuidas ma muidu teaksin, et meil on õnnelik elu?"

 

    N. Liidu juhtivateks ajalehtedeks olid loomulikult "Pravda" ja "Izvestija" ehk siis eesti keelde tõlgituna "Tõde" ja "Teated". Kuna tõel on tihti kalduvus olla subjektiivne, siis oli ka käesolev "tõde"  teadagi, milline ja kelle oma. Juba lehe päises oli öeldud, et tegemist on kommunistliku partei hääletoruga. Kui esimeste ajalehtede päist "kaunistas" vaid Vladimir Iljitš Lenini kiilaspea, siis hilisemad väljaanded võisid uhkustada juba Lenini ordenitega. 

 "Pravda" 5. mai 1912.

"Pravda" 1.augustist 2008.

   Vist ei ole ka kõige geniaalsemale idioodile maailmas  tulnud pähe autasustada  ühte ajalehte ordenitega, nagu seda tehti "Pravda" puhul.

"Izvestija" aastast 1959

     Kraadi võrra nõrgem oli ajaleht "Izvestija", kuna temal oli õnnestunud ära teenida ainult üks suhteliselt väheväärtuslik präänik - Tööpunalipu orden. Sisu poolest kopeerisid nad teineteist oma hurraapatriotismiga. Rahvasuus liikus ringi anekdoot: pravda jest - izvestii netu, izvestija jest - pravdõ netu! Ehk siis maakeelde ümberpanduna: tõde on - teateid ei ole, teated on - tõde ei ole.

    Eestikeelsed ajalehed olid oma "vanemate vendade", Venemaa ajalehtede koopiad. Ainus erinevus oli, et neid ei olnud keegi pidanud autasustamise vääriliseks. Mis oli ka loomulik. Olid ju õigete venelaste meelest need lehed isegi kahtlasevõitu, sest olid kirjutatud "nemetskimi bukvami" - saksa tähtedega. 

   

   Kõik ajalehed olid nagu ühe malli  järgi koostatud. Esilehel laiutas tavaliselt suur, pool lehekülje mahust enda alla võttev juhtkiri, mis koosnes kõrgelennulistest, õõnsatest fraasidest, mille eesmärk oli teha lugejale  selgeks, et ainus hea ja õiglane riik siin maailmas on Nõukogude Liit.  Üheksal juhul kümnest jäeti see lugemata. Teisel leheküljel olid artiklid meie uskumatult suurepärastest töösaavutustest. Enamasti oli artiklite juures ka töökangelaste pildid, mida vaadates oleks iga töökaitse inspektor rutanud protokolli tegema ohutustehnika rikkumise pärast. Niivõrd ebaloomulikes asendites poseerisid naeratavad "sangarid" oma tööpinkide juures. Kolmas lehekülg oli spordi päralt. Ja nagu arvata võib, esikohal muidugi nõukogude sportlaste saavutused. Oli juhtumeid, kui lugedes mõne vene atleedi kolmandast kohast, otsisid asjatult, kes siis esimesele ja teisele kohale platseerusid. Kui juhuslikult välismaal võisteldes "meie" sportlased juhtusid medalitest ilma jääma, siis järgnes sellele kindlasti terve rodu üliobjektiivseid põhjendusi, mille hulgas võistluspaigal valitsenud ebasoodsad looduslikud tingimused ja kohtunike erapoolik tegutsemine ei olnud sugugi viimasel kohal. Ei saa salata, et Nõukogude Liidus oli sport kõrgel tasemel, kuid kuna see tegevus oli lahutamatult seotud poliitikaga ja väga kõrgelt doteeritud, siis pole see ka mingi ime.

    Ajalehe neljandal leheküljel oli viimaks ka usutavamaid uudiseid. Nende hulka kuulus raadio saatekava, mida võis uskuda, ilmateade, mida ei tarvitsenud uskuda ja surmakuulutused (varajasematel aastatel ka abielulahutused, mille avaldamine oli abielulahutuste korral kohustuslik) ja muud kohaliku tähtsusega teated. Üldjuhul kulus lehelugemise peale mitte rohkem, kui veerand tundi. Ainus erinevus tähtsamate ajalehtede puhul oli 1. maile ja 7. novembrile eelnev nädal, kui lehtedes avaldati NLKP stereotüüpseid hüüdlauseid, mis pidid kõlama valitsuse tribüünilt demonstratsiooni ajal. Sellised ajalehed võis südamerahuga tervikuna lugemata jätta.

      Õigus oli kirjanik Jüri Tuulikul, kui ta ütles: "Rahvas, kes sellist keelt kirjutab ja räägib, läheb aegamisi ogaraks, sest ta ei saa välja öelda, mis tal hinge peal." 

Tapa ajaleht, mille puhul kõrgemal pool ei nõustutud nimevormiga "Tapa kommunist"

     Paremad polnud ka ajakirjad. Isegi sisult asjalikud artiklid olid rüütatud läila kommunismikiitmisega, mis muutis lugemise vastikuks. "Eesti naise" 1949. aasta juunikuu numbrist võib lugeda: "Võitlus kommunistliku teadlikkuse tõusu eest, kommunistliku moraali kõrgete põhimõtete juurutamise eest nõukogude inimeste ellu ja tegevusse on lahutamatuks osaks kommunistliku ühiskonna ehitamisel. ..."  Kui kogu see sõnademulin maha arvata, siis räägiti artiklis laste suvelaagritest! Nii ülespuhutult algasid tavaliselt kõik artiklid, toiduretseptid ehk välja arvatud. Muide, kauaks ei jäänud too ajakiri "Eesti naiseks", vaid muutus õige varsti "Nõukogude naiseks". 

 1936. aasta "Eesti naise" kaant kaunistas Kalevipoja pilt ...

 ... aga 1947. aastal paigutati seda ehtima juba teine "kangelane"

 

  Ei mingit Eesti naist! Kõik me oleme ju nõukogude inimesed! 

 

   

   Keegi truualamlik asjamees arvas koguni, et ka ravimtaimed ei saa ju nõukogude korra tingimustes kasvada ometi lihtsalt Eestis, vaid Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Igati kiiduväärne. Samahästi oleks ju võinud avaldada raamatu "Eesti NSV rahvariided" või "Eesti NSV keele grammatika".

   Võiks arvata, et  sellisesse poliitiliselt neutraalsesse kirjandusteosesse, nagu aianduse käsiraamatusse ei õnnestu sokutada kõrgelennulisi fraase. Võta näpust! 1941. aastal Tartus RK "Teaduslik kirjandus" poolt välja antud Dr. phil. nat. J. Porti "Koduaed" teatab 6. leheküljel uhkelt: "Iga ENSV kodanik peab tahtma ja oskama tööd teha. Sotsialistlikus ühiskonnas ei sallita tööpõlgajaid ega laisklejaid. ... "  Järelikult tuleb välja, et enne nõukogude korra kehtestamist ei tuntud Eestis aiapidamist ja kohalikud ebateadlikud kodanikud veetsid oma vaba aega lihtsalt laiseldes. Ega midagi! Au nõukogude võimule, kes vaeste ja elus mahajäänud eestlaste silmad avas. 
   Ka kõik muud kirjanduslikud väljaanded pidid olema  peaasjalikult propageeriva iseloomuga. Isegi selline neutraalne trükis, nagu kalender  oli rüütatud punasega, olles "sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik", kui keegi üldse aru sai, mida see udune väljend pidi tähendama. 

     Seejuures ei unustatud ka kasvavat noorsugu. Kuna oli enam-vähem kindel, et õitsvas eas kummastki soost noored ei vaevu paatosest nõretavaid, täiskasvanutele mõeldud juhtkirju lugema (seda ei teinud täiskasvanudki), siis pidi lastele lähenema teisel viisil. Nende jaoks oli oma lektüür. Noorematele ajaleht "Säde"...

 ... ja veidi vanematele ajakiri "Pioneer"...

... mille käesoleva numbri kaanel noor leninlane hoiab hardunult käes kommunistliku noore liikmepiletit, nagu täitunud eluunistust.

     Iseenesest ei olnud kummalgi väljaandel väga vigagi, kui  neist  eelnevalt punane soust, millega neid serveeriti, välja filtreeriti. Eriti käib see "Pioneeri" kohta, kus igas numbris avaldati mitmeid meisterdamisõpetusi. Nii mõnigi mudel valmis mul just tänu sellele ajakirjale ja nii mõnedki kasulikud teadmised pärinevad sealt. Aga oskus, jätta kahe silma vahele tarbetu punane propaganda, oli meil juba lapsepõlveski piisavalt hästi arenenud.

     Nõukogude inimese ideelise kasvatamise eest hoolitses ka kinokunst eesotsas Mosfilmiga. Sajad tuhanded m  eetrid filmilinti üritasid kangelaslikult muuta musta valgeks ja valget mustaks. Venemaal oli sellel üritusel kahtlemata edu, kuid kas ka Baltimaades? Veel liiga värskelt oli inimestel meeles minevik, mida nüüd teistsugusena näidata taheti ja ka olevik, mis vägisi manas inimeste silme ette kurva tegelikkuse. Erineva, kui kinolinal. Vaid poisikesed rääkisid omavahel õhinal nähtud sõjafilmist. Täiesti loomulik, sest põnevus, mis neis filmides pakuti, haarab igat mehehakatist.

     Millest siis rääkisid tolleaegsed surematud linateosed? Eelkõige loomulikult "meie" armee võimsusest. Ei olnud harvad need filmid, milles üks nõukogude sõdur võitleb edukalt terve saksa väegrupi vastu ja peaaegu, et võidab. Või kangelaslik nõukogude lendur, kes üksipäini ei kõhkle vastu võtmast õhulahingut paarikümne vaenlase lennukiga ja tulistab neist alla vähemalt pooled, et siis surmapõlgavalt suunata oma põlev lennuk mõnele tähtsale maapealsele objektile vaenlase tagalas ja hukkuda hüüdega: "Kodumaa eest, Stalini eest!" Selliseid pisaraid (ja vargset naeru) väljameelitavaid kunstiteoseid fabritseeriti lausa tükitööna. Neid vaadates jäi üle vaid imestada, miks sõda nõukogude sõjameeste kangelaslikkusele vaatamata nii kaua üldse kestis. Vaenlase kuju neis filmides oli lausa äärmuseni karikeeritud. Kohmakad, saamatud, mõtlemisvõimetud - kas tõesti olid sellised need sõdurid, kelle ees ivanid sõja esimesel aastal ennastunustavalt plagasid? Alles tunduvalt hilisematel aastatel hakkas saksa sõduri kuju filmides realistlikumaid jooni omandama. Väga sageli esitasid neis saksa ohvitsere eesti või läti näitlejad.

    Teised, tsiviilelust kõnelevad filmid olid valmistatud samuti teatavat malli järgides. Tinglikult võis nende tülpimuseni igavat ja standardset süžeed nimetada võitluseks hea ja kurja vahel. Võitma pidi loomulikult hea. Tegevus võis toimuda kusagil kolhoosis, tehases või mistahes asutuses ja tegemist pidi olema vana mõttemaailma küljes oleva juhatajaga, kellele astub vastu äsjasaabunud, kuid kõrini edumeelseid (loe: kommunistlikke) ideesid täituubitud noor spetsialist. Läbi kogu seansi kestva konflikti tulemus selgub filmi lõpus, kus noor spetsialist triumfeerib oma põrmulangenud vastase üle. Kõrged ideed olid taas kord võitnud. Ainuke, mis neis filmides oli positiivset, oli vene näitlejate kõrgetasemeline näitlemisoskus.

 

Lenfilmi logo 

 Tallinnfilm

     Eesti filmikunst elas okupatsiooniajastu alguses üle raske kriisi. Esimesed eesti mängufilmid valmisid Leningradi filmistuudios Lenfilm. Aluseks võeti loomulikult kommunismiideedest  üleküllastatud stsenaariumid. Üheks selliseks oli August Jakobsoni jutustuse alusel vändatud "Elu tsitadellis", kus näidati inimese ümberkasvamist kõikeõilistava kommunismi tingimuses. Punase meelsusega Hans Leberechti "Valgus Koordis" näitas kujukalt, milline võib olla üks tellimustööna valminud propagandateos. Läbinisti eht-stalinlik film põllumajanduse ringipööramisest ja kolhoosikorra kehtestamisest sõjajärgses Eestis, millel tegeliku eluga ei olnud midagi ühist. See on punane reklaam selle ilmekaimas vormis. Ida poolt imporditud õilistav kolhoosikord toob õnne nii teenijatüdrukule, kehvikule kui keskmikule! Seni veel kahtlevat keskmikku veenab ekskursioon Venemaa näidiskolhoosi. (Kust selline küll leiti?) Uue õitsengu vastu on vaid kulakud ja metsavennad, kes millegipärast on veel Siberisse saatmata.

     Kogu see film mõjus tragikomöödiana, mida ka vaatajad väga hästi taipasid. Seejuures ei olnud just õnnestunud valikuks teatrinäitlejad, kes olid küll oma ala spetsialistid teatrilaval, kuid kel ei olnud kogemusi filminäitlemise alal.
     1957. aastal valminud filmi "Pöördel" lühike sisukokkuvõte ütleb:  "Kolhoosi "Võit" asub juhtima uus esimees Raivo Kotkas. Tema eelkäija Mihkel Vutt on rakendanud käsumajandust, lasknud toodangul langeda, osa karjast on hukkunud. Olulist rolli majandi allakäigus mängib intrigaanist raamatupidaja Olep, kelle sulitembud on sundinud nii mõnegi hea töötaja kolhoosist lahkuma. Ka noor agronoom Salme kavatseb siit ära minna. Uus esimees aga võidab kolhoosnike usalduse ja taastab nende usu oma töö viljakandvusse".
 http://www.efis.ee/et/filmiliigid/id/1/view/Detailed/page/4/film_genre/9,20#search-results
      Need ei olnud muidugi ainukesed näited. 1959.aastal valmis järjekordne "bestseller" - "Kutsumata külalised", milles 1950-ndate Nõukogude Eestisse naaseb neli sõjakeerises Rootsi põgenenud eestlast, kelle on värvanud Lääne salaluure. Diversantide raskused algavad juba piiril, kus neil tuleb otsustada vigasaanud kaaslase saatus. Ka nõukogude tegelikkus ei ole ootuspärane, koostöö kohalike elanikega ei toimi ning agentidel tuleb korduvalt kaalule seada nii oma südametunnistus, peresuhted kui ka elu. Käivitub Riikliku Julgeoleku põnevate pööretega vastuoperatsioon. Võidab muidugi hea ja kuri saab oma karistuse.
       Oleks vale öelda, et Nõukogude Liidu kinoajaloo jooksul toodeti ainult propagandistlikke filme. Enne sõda valmistunud filmid olid omamoodi hitid, sest vene režissöörid oskasid näidata vene elu just sellisena, nagu see tegelikkuses oli, koos selle varjukülgedega. Loomulikult pidi neisse vürtsiks lisama ka näpuotsaga patriootlikust, et kõrge komisjon need vastuvõetavaks tunnistaks. Heaks näiteks on kuulus vene komöödia "Volga, Volga!", mida ei saa praegugi naermata vaadata.

Kaader filmist "Volga-Volga"

      Edumeelsed režissöörid olid sunnitud oma sõnumi esitama ridade vahelt, mis jäi paljudele märkamatuks, kuid millest üsna paljud ka aru said. Nii mõnigi film, mis oma liigse avameelsusega kommunistliku tsensuuri tähelepanu pälvis, jäi riiulile. Juhtus sedagi, et liiga otsese ütlemisega režissöör sai preemiaks tasuta Siberi-reisi.

     Kui ajalehed ja ajakirjad olid täis punast värvi ideesid, filmid ja teatrietendused tilkusid samuti samasugusest ollusest, siis kust oli nõukogude inimesel (pean siinjuures silmas okupeeritud riikide elanikke) võimalik saada teistsugust informatsiooni? Ka selleks leidus võimalus. Paljude eestlaste igaõhtuseks lohutuseks (ja enesepettuseks) oli Ameerika Hääle või Vaba Euroopa raadiosaadete kuulamine. Vähemalt hetkeks sai häälestada ennast teisele lainele võrreldes omamaiste läilade raadiosaadetega. Kui palju kuuldavast tõe pähe võtta, oli loomulikult iseasi. Kui esimestel okupatsiooniaastatel elati ikka veel mingis lootuses välisriikide abile, siis aegade jooksul sai üha selgemaks, et mingeid muutusi ega "valget laeva" ei tule. Jäi üle vaid leppida reaalsusega. Sellegipoolest tõi ragisev, undav ja vilistav lühilaine inimeste kodudesse uudiseid mitmekordse okastraadi tagant. Eks seda taibati ka kõrgemal pool. Kui sõjaaastatel piirduti saksakeelsete raadiosaadete segamisel vaid saatele pealekarjutud "Sie lügen, sie lügen ... " (nad valetavad, nad valetavad ...) tekstiga, siis tehnika arenedes hakati segamiseks kasutama juba täiuslikumaid vahendeid. Eakamad inimesed mäletavad hästi Tallinnas, Lillekülas asunud nn. "kolme õde" ehk kolme kõrget masti, mida rahvasuu nimetas "sõnavabaduseks". Hiljem tuli siiski välja, et Baltikumisse mõeldud saateid segati hoopiski Kuibõševist ja Kasahstanist.
https://www.ohtuleht.ee/107853/raadiohaali-segati-kuibo353evist

  Just need olidki mõeldud teatud raadiosageduste häirimiseks. Õigupoolest ei oleks neid vajagi olnud, sest mida edasi, seda vähempopulaarseteks muutusid rahva hulgas ka need saated. Kui aastaid tagasi neid kuulati hoolikalt suletud uste ja akende taga, ja hiljem jagati kuuldut salajasel sosinal usaldatava kaaslasega, siis hiljem kuulas suurem osa inimesi neid veel vaid sportlikust hasardist. Luuletaja Arvi Siig kirjutas oma luuletuses "Öisel lainel":

....

   Kušeti peatsis “Vaiva” skaala kumab.
    On öises eetris mitukümmend saatjat.
    Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt,
    meid kogu suur ja kauge Maailm vaatab.

    Laul, kostev raadiost, tundub,  meile hüüab,
    et unelmates muretult me magaks.
    …Kuid sama laulu öisest eetrist püüab
    Jack Jane’i kõrval ookeani taga.

    Seal magnetsilm niisama moodi vilgub
    ning selle pilgul Maailm  neidki jaatab.
    Ja “Philips-extra” skaalal silmapilguks
    nad saavad kätte sellesama saatja.

    Alt laulab sireleist, kus õites õnne peitub,
    ja tähest langevast öötaeva täherägus.
    Ning sest, et õnne vales pole leitud,
    et õnn on tõde otsijate nägu.

    Siis äkki paiskub nende tuppa Moskva,
    hääl, pakkuv sõpruse ja usalduse aadet.
    Kuid neile Moskva sama võltsilt kostab
    kui meile Lääne propagandasaade.

....

   Propaganda on alati propaganda, olenemata värvist, millisena seda serveeritakse. Kuigi asjaosalised ise pidasid endid Eesti vabaduse eest võitlejateks, ei olenenud neist praktiliselt midagi. Ameerika Hääle Eesti osakonna kauaaegse juhataja Karl Laantee kiituseks kirjutati 1980.a. suure paatosega:  "Ameerika Hääle eestikeelsetes saadetes suureneb Eesti ajaloole ning kaasaegsele vastupanuliikumisele pühendatud esinemiste hulk."  (Õhtuleht, 16.05.2007.) Võib-olla ju suureneski, kuid vaevalt aitas see sekundi võrragi lähendada meie vabanemist kommunistlikust ikkest.

"Ameerika Hääle" meeskond tööhoos

Lektor saalile: "Meie suure Nõukogude Liidu järjekordne saavutus - linnas A avati uus elektrijaam:". Hääl saalist: "Käisin seal just eile. Seal ei ole mingit elektrijaama!" Lektor jätkab: "Linna B ehitati suur keemiakombinaat..."  Sama hääl saalist: "Olin seal nädala eest. Pole seal mingit keemiakombinaati!"  Lektor tõstab pilgu kõnelejale ja sõnab rangelt: "Ringireisimise asemel peaksite parem meie nõukogude ajalehti lugema, kallis seltsimees!"

    Öeldakse, et kõik anekdoodid on saanud alguse tegelikust elust. Nõukogude Liidus eksisteeris kogu propaganda ja tsensuuri kiuste ka üks peaegu dissidentlik nädalaleht Nedelja (Nädal).  Vist ainuke, mille toimetaja ei kartnud avaldada ka üsna kompromiteerivaid artikleid. Ma ei tea, kas eelnenud anekdoot oli seotud alljärgneva sündmusega või oli taolisi juhtumeid palju. Nimelt avaldas Nedelja kirjutuse ühest Siberi linna ehitatavast tehasest. Ehitus oli kestnud juba mitu aastat, materjale saadeti kohale ja palgad ning preemiad maksti korralikult välja. Tehase käikulaskmiseni jäid veel loetud päevad, kui Moskvast saadeti välja komisjon tutvumaks ehitustöödega. Kõrge saatkond jõudis kohale, kuid oh häda! Keegi kohalikest ei osanud juhatada neid vastvalminud tehase juurde. Veelgi enam, keegi ei olnud kunagi kuulnudki mingisugustest ehitustöödest. Oletatava tehase asupaigas laius tühi maa, ilma igasuguse inimtegevuse jäljeta. Anekdoot? Ei. Ajalehes oli täpselt ära toodud selle "fantoomtehase" tinglik asupaik.

     Mis sai edasi, ei ole teada. Võimalik, et seegi kord asi lihtsalt summutati. 

  

    Vastavalt üldlevinud kombele ei avaldatud nõukogude ajakirjanduses kunagi teateid mingitest õnnetustest. Neid lihtsalt ei eksisteerinudki Nõukogude Liidus. Mäletatavasti toimus Usbeki pealinnas Taškendis 1966. aastal võimas maavärin, mis purustas peaaegu 30% kogu linnast. Imelikul kombel puudusid aga täielikult inimohvrid. Seda vähemalt ajakirjanduses avaldatud teadete põhjal. Selle asemel kirjeldati värvikalt, kuidas lemmikloomad, tundes ette katastroofi, äratasid vahetult enne ohtu oma pererahva, päästes neid sellega kindlast hukust. Väga ilus jutt, mis vääriks kuulsate muinasjutuvestjate, vendade Grimmide sulge. Jäi vaid üle imestada, miks lemmikloomad mujal maailmas ei ole seni näidanud üles sellist arukust. Tegelikkus oli kahjuks kõike muud, kui ilus.

 Taškendi kesklinn peale maavärinat

 Sellele eelnenud katastroof - Ašhabadi maavärin 1948. aastal jäi maailma silmis tähelepanuta tänu massiteabevahendite puudumisele. Seega jäi ka teadmata,  kas juba tollal paistsid nõukogude lemmikloomad silma kõrgelt väljaarenenud teadlikkusega. Ilmselt siiski mitte, sest alles aastakümnete pärast avaldati hukkunute tegelik arv - 110 000 inimest.

 Ašhabad katastroofijärgsel päeval

    Tšernobõli tuumajaamas 26. aprillil 1986. toimunud katastroof on inimestel veel piisavalt värskelt meeles. Ka selle oleks Nõukogude Liidu valitsus meeleldi kinni mätsinud, kuid kahjuks ei olnud see enam toimunu globaalset ulatust arvestades võimalik. Seepärast püüti alguses kohalikus meedias selle suurust kõigiti vähendada. Räägiti väikesest kohalikust avariist, mille tulemus ei kujutavat ümbruskaudsetele elanikele mingit ohtu. Selline informatsioon oli mõeldud tõesti vaid kohalikele elanikele, sest neil puudus ju igasugune muu teave juhtunust. Eestis saadi sellest teada Soome televisiooni vahendusel juba enne, kui Moskva oli lubanud mõne infokillu avaldada.

 Tšernobõl - kummituslinn

   Nõukogude Liit on samuti alati üritanud väita, et nende riigis puudub kuritegevus. Sama hingetõmbega väidetakse, et selles riigis puuduvad ka loodus- ja muud katastroofid. Uskugu, kel selleks on tahtmist!

     Esimene asi, mis torkab silma mistahes kommunistliku riigikorraga riiki sisenedes, on loosungite rohkus. Näib, nagu ei usuks võimukandjad ka ise oma jutu mõju, kui sellele peab lisanduma veel näitlik agitatsioon kõikvõimalike üleskutsete ja hüüdlausete näol. Viiekümnendate aastate algul Korea kriisi ajal sõitsid kõik bussid Tallinnas ja võib-olla mujalgi ringi suurte ähvardustega turjal: "Käed eemale Koreast!", mida vanemad inimesed ekslikult lugesid, kui Käed eemale koerast. Kui arvestada, kuivõrd suletud oli Nõukogude Liidu riigipiir sellel ajal, siis on küll üsna raske uskuda, et mõni USA vastav tegelane oleks juhuslikult siia sattunud, eesti keele selgeks õppinud ja transpordiministeeriumi kindlat käsku lugedes sõjategevuse Koreas lõpetanud. Et aga seda ei juhtunud, siis jäi arusaamatuks, kellele see üleskutse oli mõeldud. 

     Kõikvõimalikud punaloosungid elagu-hüüetega nõukogude võimule, kommunistlikule parteile ja ennekõige meie suurele juhile ja õpetajale (kes see siis ka parajasti ei juhtunud olema) olid tavalised. Ehk siis teisiti öeldes: suurem osa kommunismiveduri aurust kulus vile peale. Edasiliikumiseks jäi seda teinekord üle üsna vähe. Praeguseni on säilinud Tallinnas kunagise trikootööstuse "Marat" hoone seinal Tartu maanteel omaaegne loosung "Au tööle!" Iseenesest igati mõistlik üleskutse, kuigi just töö oli Nõukogude Liidus see, millele kõige vähem tähelepanu pöörati.

  Põhiline loosungilehvitamine toimus 1. mai ja 7. novembri rongkäikudel. Sunniviisiliselt kokkuaetud nõukogude inimesed pidid demonstreerima nii oma lõputut ustavust Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile ja selle eesotsas seisvale seltsimehele. Vene rahvusest kodanikud võtsid neist päevist viimase välja. Kuna pidutsemine on neile juba emapiimaga sisse kodeeritud, siis lõbutseti põhjalikult. Karmoskade saatel löödi tantsu ja rüübati ohtralt kangemat. Tegevus mis sellel päeval lubatud oli. Või kui mitte lausa lubatud, siis igatahes ka mitte keelatud.

  

Eestlased ei läinud selle palaganiga kaasa. Enamasti kõnniti lihtsalt see sunniviisiline jalutuskäik ära ja mindi oma toimetuste juurde. Punavõimu algusaastatel oli nimetatud toiming vabatahtlik, ehk teiste sõnadega - rangelt kohustuslik, kuid hilisematel aastatel hakati osavõtu eest pisikest preemiatki maksma. Tulemus oli igati edukas. Präänikumeetod osutus piitsast paremaks.
  Ajalehereporterid olid neil pidupäevadel hädas. Moskva nõudis fotoreportaaže, kuid millist repotaaži sa teed, kui rongkäigus osalevad inimesed ei näita üles vähimatki innukust! Seda hoolimata tribüünilseisjate agaratest hurraahüüetest. Ei aidanud kaasa palgalise loosungikarjuja pingutusest kähiseva häälega hüütud tervitused parteile ja valitsusele. Rahvas lihtsalt vaikis. Elevust tõi ainult ühel oktoobripühade ajal eksikombel väljahõigatud "Pervomaiskii privet ... !" (esimese mai tervitus), mida saatis rahva naerulagin, ja keeleoskamatu parteibossi Karl Vaino poolt maipühadel hüütud "Jelagu juks mai!"

    Parteibosside silmade all Vabaduse väljakut ületavate inimeste hoiakust ei saa küll välja lugeda erilist entusiasmi. Üsna tihe miilitsaterivi kaitseb hoolikalt tribüünil olevaid seltsimehi. Mine sa neid eestlasi tea!

 

Mitte kõik rongkäigust osavõtjad ei kandnud parteid ja valitsust ülistavaid loosungeid

     Peale loosungite, mida mõni väheteadlikum inimene võis ju ka mitte lugeda, oli üle kogu N. Liidu linnade paigaldatud postide otsa lüpsikusarnased raadiotranslatsiooni valjuhääldajad, mis alustasid oma plekikõlalist repertuaari hommikuti kell 6 NSV Liidu hümniga. Tahtsid - kuulasid, ei tahtnud - kuulsid ikkagi. Nii edastasid need torbikud raadio saatekava kogu päeva jooksul, lõpetades õhtul taas hümniga. Inimesed, kes sattusid elama mõne sellise pläratoru läheduses, võisid olla surmani tüdinud.

Kolhoosikülla elekter ja raadio!

    Õnneks ei kestnud selline audiopropaganda eriti kaua. Mõne aasta pärast see helireostus lõpetati, kuid valjuhääldid olid veel kaua paigal, sest 1. mai ja 7. novembri paraadide puhul leidsid need uuesti kasutust. Sellised raadiotranslatsiooniliinid olid elumajades kohustuslikud. Veel 1970. aastal valminud hoonetes ilutses valjuhääldaja pistikupesa igas korteris, kuigi seda mitte keegi mitte kunagi ei kasutanud. Kunagi lõikasin meie korrusmaja katuse remondi ajal ühe sellise liini, kui tarbetu, läbi. Uskuge või mitte, aga juba kaks päeva hiljem oli see uuesti paigas, samal ajal, kui näiteks telefoni- või raadioremontijat tuli tihti oodata nädalate kaupa. 

Jumal lõi kolm omadust: aususe, mõistuse ja parteilisuse. Ent kellelegi ei andnud ta enam kui kaks omadust. Nii et kui inimene on tark ja aus, pole ta parteilane. Kui ta on aus ja parteilane, siis pole ta tark. Kui ta aga on tark ja parteilane, siis pole ta aus.

     Loomulikult toimus kogu liidu "vaba"riikide elu ja tegevuse juhtimine Moskva käskude ja keeldude alusel. Vastavalt Nõukogude Liidus levinud kombele pidi iga töötaja osalema nn. sotsialistlikus võistluses ja võtma seejuures endale sotsialistlikud kohustused. Seda kõike loomulikult ainult paberil. Paber oli Nõukogude Liidus kõikvõimas. Selle peal ehitati tehaseid, sellega täideti  ja ületati plaane, sellega varjati tegelikke puudusi. Ainuke paber, millest siiski puudust tunti, oli tualettpaber. Aga milleks seda oligi vaja, kui ajalehed olid olemas?

 Viktor Karruse ja Roman Treumani suuremõõduline propagandamaal "Sotsialistliku võistluse väljakutse vabariigi traktoristidele"

   Oli kahesuguseid sotsialistliku võistluse vorme. Esimese puhul neist esitati kollektiivne väljakutse tööalaseks võistluseks mõnele sama eriala esindavale kollektiivile, kolhoosile, käitisele vms. Teine, lihtsam vorm oli isikliku iseloomuga. See kujutas endast kõrgelennulises stiilis koostatud lubadust töötada kadudeta, anda ainult kvaliteetset toodangut jne. jne. Teiste sõnadega siis umbes sama, kui koer kohustuks haukuma, st. tegema seda, mida ta niigi juba oma loomu poolest teeb. Üks neist lubadustest oli kindlasti plaani täitmine vähemalt 101%. Neid kohustusi tuli esitada kirjalikult igal aastal, kusjuures seda esitamist jälgiti üsna rangelt. Hilisematel aastatel oli kohustuste kirjalikuks vormiks välja  töötatud juba  uhkete lööklausetega varustatud ja asjassepuutuvalt dekoreeritud blanketid. Seejuures võetud kohustuste täitmisele erilist tähelepanu enam ei pööratud. Ja milleks seda oligi vaja, kui igaüks, niihästi kohustuja, kui ka kohustuste vastuvõtjad teadsid, et tegemist oli farsiga.

    Heaks näiteks oli ühe meie töökaaslase kohustus lõpetada töö kvaliteedi saavutamise huvides suitsetamine. Rohkem pilkeks mõeldud "kohustus" ei tekitanud ühtegi vastuväidet juhtkonna hulgas. Kas seesama juhtkond ise mingeid kohustusi võttis, ma ei tea. Tõenäoliselt oli tegemist ainult töölistepoolse kohustusega. Usun, et minuvanused ja nooremadki teavad veel kümnete kaupa selliseid lausa koomilisi situatsioone seoses sotsialistlike kohustustega.

 Mis on eestlaste suurim viga? - Täita venelaste tobedaid korraldusi saksa täpsusega.

   Samasugune farss oli nn. ratsionaliseerimisega. Kõik töölised pidid kuuluma Ratsionaliseerijate ja Leiutajate Ühingusse, millega kaasnes muidugi liikmemaksu maksmine. Kohustuslik seejuures ei olnud esitada ratsionaliseerimisettepanekuid, kuid soovitav oli see siiski. Selle tulemusena mindi tihti lausa naeruväärsusteni. Nii esitas näiteks üks TK "Ühendus" osakonna meister ettepaneku kasutada käte pesemiseks rohelist seepi. Ettepanek läks muidugi kirja ratsionaliseerimisena! Veidi hiljem esitas sama tegelane ettepaneku loobuda sellest, kuna roheline seep rikkus pikemaajalisel kasutamisel teataval määral käsi. Taas ratsionaliseerimine! Mõne aja pärast sai seesama meister kirja uue ratsionaliseerimisettepaneku lihtsalt töölaudade ümberpaigutamise eest. Ja kahjuks polnud sellised totrused ainsad omasugused. Seejuures maksti selliste ettepanekute eest isegi preemiat. Olen isegi paaril korral teeninud ära oma preemia, tõsi küll, pisut asjalikumate ettepanekute eest. Kuid enamasti jäid kõik, ka tõsisemad ettepanekud sinnasamasse paberile.

Lenin näitas, kuidas võib juhtida. Stalin näitas, kuidas peab juhtima. Hruštšov näitas, et iga loll suudab juhtida. Brežnev näitas, et mitte iga loll ei suuda juhtida.

   

Partei tõotab pidulikult - käesolev põlvkond saab elama kommunismi ajajärgul!

 

     Ei! See ei ole järjekordse anekdoodi alguslause ehkki see nii võib tunduda. Just selliseid loosungeid rippus külluses kogu Nõukogude Liidu territooriumil 1960 aastate alguses. Kas kommunistlik partei, mille eesotsas seisis Nikita Hruštšov, oli tõepoolest kaotanud reaalsustaju? Võimalik küll. Kui mitte reaalsustaju, siis mõistuse. Majandusraskustega maadleval Nõukogude Liidul ei oleks ükski samm olnud nii mõeldamatu, kui sellise maapealse Eldorado loomine. Kommunismi esimeseks järguks pidid olema tasuta saunad ja linnatransport. Kui tuletada meelde kommunismi põhiideed: Igaühele tema vajaduste järgi, igaühelt tema võimete kohaselt, siis ei oleks suutnud tasuta hügieeni- ja transporditeenus küll veel viia ühte nõrkadel majanduslikel jalgadel seisvat suurriiki maapealse õndsuseni. Idee sellisest riigist ei ole kahtlemata uus. Meenutame omaaegset külluseriiki Utoopiat, mis on tuttav Thomas More`i teosest "De Optimo Reipublicae Statu deque Nova Insula Utopia" kirjutatud juba niigi vara, kui 1516. aastal. Kuidagi väga sarnased tunduvad olevat Thomas More`i põhimõtted ja kommunistide omad. Kuid kui Sir Thomase põhimõtted jäid rohkem ilukirjanduslikule või isegi ulmelisele tasemele, siis kommunistlikud kabinetiteadlased uskusid tõsimeeli, et sellise riigi eksisteerimine on võimalik. Luua säärane ühiskond, kus igaühel oleks vastavalt tema vajadustele...? Selline võis olla vene muinasjutust tuntud ahjul lesiva totaka Jemelja unistus. Niisugune haiglane fantastika oli seni pähe tulnud vaid Marxile ja Leninile, nüüd siis ka Hruštšovile. Hruštšov lubas pudrumägesid, aga rahvas seisis tundide kaupa sabas, et osta tikke ja soola. Rahva suus sai selline lubadus varsti anekdootliku varjundi, kuna partei kinnituste kohaselt kommunism pidi olema juba silmapiiril. Silmapiiril aga, nagu üldiselt teada, on selline omadus, et see kaugeneb sama kiiresti, kui sellele lähemale püütakse jõuda.

Ameerika miljardär ostis Moskva suurima kaubamaja ja kuulutas välja tasuta kaupade jagamise. Õige varsti oli kaubamaja ümbrus täis rüselevaid, kaklevaid ja kaubajahtimise käigus vigastatud ja surmasaanud inimesi. Miljardärilt küsiti, miks ta seda tegi. Ta vastas: "Ma tahtsin näha, mis juhtub siis, kui te viiksite ellu oma lubaduse - igaühele tema vajaduse kohaselt."

   Vajaduste kohaselt jagamisega oli esialgu küll mõningaid probleeme. Üle kogu N.Liidu väänlesid ja vonklesid kõikvõimalikud järjekorrad.

          Tundus vägisi, et paradiisini jäi veel üsna pikk maa.

 Ka nõukogude inimene tahtis vorsti süüa, aga ...

 Tulevase paradiisi oletataval sünnimaal - Venemaal ei olnud asi põrmugi parem. Slaavi tuntud temperament leidis rakendust.

 Ükskõik, kui kunstipäraselt konservikarpe vitriini ei seatud, ei varjanud see fakti, et kaupa ei ole.

Läbimüüdud kauba kokkulöömine arvelaual ei nõudnud palju vaeva

Lihtsam oli siis juba kaubapuudusest otseselt teada anda: sokke ei ole, jalanõusid ei ole.

    Enne paradiisi saabumist lõppes siiski 1964. aastal Nikita Hruštšovi valitsusaeg  ja esile kerkis uus poliitiline kloun, Leonid Ilja poeg Brežnev.

Nixonil põleb kabinetis elektripirn läbi. Nixon kutsub töömehe, see vahetab pirni. Nixon annab talle viis dollarit, töömees lahkub. Brežnevil põleb kabinetis elektripirn läbi. Brežnev kutsub ihukaitsja. See kutsub töömehe. Ihukaitsja otsib töömehe läbi. Töömees vahetab pirni ja lahkub. Brežnev riputab endale Lenini ordeni rinda, teise annab ihukaitsjale. Mõtleb veidi ja riputab omale veel ühe Lenini ordeni rinda.

  Kui Hruštšovi ajastust võis tinglikult rääkida, kui teatud sula- ja arenguperioodist, siis iseennast ordenitega polsterdanud, vanameelne Brežnev ei tunnistanud midagi uut. Üsna pea algas tema valitsemisajal venestamiskampaania  nõukogude liiduvabariikides. Eriline rõhk oli asetatud okupeerituid Balti vabariikidele, kuhu veeti sisse esmajoones venelasi ja muid venestunud NSV Liidu elanikke. Virumaa põlevkivikaevandusi laiendati ja Venemaalt saabus arvukalt poolkvalifitseeritud töölisi perekondadega. Paremad kohapealsed korterid määrati koheselt nende valdusesse.

Uus präänik vapra sõjamehe kollektsioonile lisaks

    1978. aastal kehtestati Eestis kohaliku kompartei poolt ranged vene keele kasutamise reeglid. Okupantide keelt hakati õpetama juba lasteaias. Haiglates ja postkontorites olid juba kaua enne seda kadunud  eestikeelsed blanketid. Okupantide käsilased muutsid oma "leivaisade" keele kohapealseks riigikeeleks. Tõsi küll, mitte õnnestudes selles ettevõtmises. Surve kutsub tavaliselt esile vastusurve, mis võib olla nii passivne või aktiivne. Ja seda olenevalt surve tugevusest. Antud juhul viis surve aktiivsete vastusammudeni nii Läänes kui ka kodumaal. Tallinnas puhkesid suured koolinoorte rahutused muulasest haridusministri Elsa Gretškina ametikohale seadmisega. Õpilasi arreteeriti ja meeleavaldused peksti miilitsa poolt julmalt laiali. Gretškina loomulikult jäi ametisse, milles ta siis igal kevadel luges raadios oma kanges eesti keeles ette tulevaste küpsuseksamite teemasid.

 Elsa Gretškina

 

"Milline on maailma rikkaim riik?" "Loomulikult Nõukogude Liit. 70 aastat on teda varastatud, kuid siiski ei ole suudetud tühjaks varastada."

   Ka see nähtus on osutunud tõeks. Nõukogude Liidus varastasid riiki tõepoolest kõik, kel selleks vähegi võimalusi oli, alates lihttöölisest, kuni asutuse juhatajani välja. Vahe oli ainult selles, et lihttööline sai vahelejäämise puhul karistada, juhataja loomulikult mitte.

   Enamasti igas suuremas tööstusettevõttes oli oma mehaanikatöökoda. Täiesti avalikult ja põrmugi varjamata tegeleti seal kõikvõimalike koduses majapidamises vajalike seadmete valmistamisega. Valmistati ketassaage, höövelpinke, muruniitjaid.  Hakkajamad mehed tegelesid koguni aiatraktorite ja haagissuvilate valmistamisega. Seda muidugi tööajast ja asutuse materjalist. See on vaid tilluke nimekiri kogu toodangust, mis vabriku või tehase väravast enamalt jaolt takistamatult välja läks. Suuremad ülemused ei vaevunud selleks ise oma käsi määrima. Käsu korras tegelesid sellega alluvad, keda siis vajadusel pisut kopsakama summaga premeeriti. Omaette grupi moodustasid asutuse juhtkonda kuuluvad isikud. TK "Polümeeris" töötades oli mul sageli asja meie puutöökotta, kus alatasa oli valmimisel mõni järjekordne köögi- või suvilamööbli komplekt. Kuna meie asutuse põhitoodangu alla sellised artiklid ei kuulunud, oli selge, et järjekordselt on tulnud juhtkonda mõni uus tegelane, kes nüüd oma vajadusi rahuldas. Seejuures kuulus direktori eramaja koguni meie tootmiskoondise bilanssi, mis tähendas, et kõiki sealseid töid finantseeriti ettevõtte fondist.

     Üldiselt ei häirinud see kedagi, sest oma asutuse ringis vahelejäämise puhul pigistati tavaliselt üks või ka mõlemad silmad kinni. Tõsisem oli olukord siis, kui keegi juhtus vahele jääma väljapoolt saabunud kontrollidele, kes tööpäeva lõppedes üsna agaralt töötajate kotte puistasid ja tavaliselt ka midagi leidsid. Siis sõltus juba nende vastutulelikkusest, kas asjale anti ametlik käik või piirduti nn. kohaliku hoiatusega.

 
 "Polümeeri" üks populaarsemaid toodanguid olid vahtkummist karvastatud mänguasjad, mis olid hinnatud ka väljapool Nõukogude Liidu piire. Need olid kujunenud ka teatavaks kollektsioneerimise objektideks. Sageli tuli toodangus ette ka praaki, mis ainult asjatundlikule silmale arusaadav oli. Kuid isegi nende väljaviimine oli karistatav. Nii jäi üks treialitest väravas vahele paari sellise leluga. Õnnetuseks juhtus ta olema üks neist, kes tegeles juhtkonna eratellimuste täitmisega. Kuna ta peale selle oli ka parteilane, pani ta kohaliku parteikomitee sekretäri lauale avalduse parteist lahkumise kohta. Mitte vahelejäämise pärast, vaid protestiks selle vastu, et suured härrad alati puhtalt pääsesid. Tegemist oli ennekuulmatu pretsedendiga. Parteist ei lahkuta omal soovil! Ma ei mäleta kahjuks, millega see lugu lõppes, kuid partei sogase veega konnatiigis tekitas see tegu ägeda lainetuse.

    Käesoleva jutuga seoses peab selgitama sellel ajal Nõukogude Liidus käibel olnud palgasüsteemi. Töötajate palk koosnes kahest osast - põhipalgast ja preemiast. Põhipalk oli seadusega kindlaksmääratud summa, mida administratsioonil ei olnud õigus puutuda. Preemia, mis oli tavaliselt 18% palgast, maksti töötajale lisaks põhipalgale juhul, kui ta ei olnud eksinud tööeeskirjade vastu. Preemiat võis vähendada või töötaja sellest hoopis ilma jätta. Üldiselt rakendati viimast võimalust vaid väga tõsiste eksimuste korral. Töö kvaliteet, kui kõrvaline asi, ei olnud enamasti preemia vähendamise põhjuseks.

      Suuremalt osalt varastati mitte varastamise pärast, vaid põhjusel, et neid nö. põlve otsas valmistatavaid seadmeid ei olnud kusagilt võimalik osta. Kauplustes selliseid esemeid ei müüdud. Juhtusin kunagi nägema Vene televisioonist saadet "Lõbusate ja leidlike klubi" (Klub vesjolõh i nahodtšivõh). Seal demonstreerisid mehed oma uskumatult teravmeelseid lahendusi aiatraktorite puhul, mis oleks teinud au ka kõige haritumatele konstruktoritele. Komisjon, kes nende töid hindas, oli väga rahul. Ainult üks komisjoni liige tundis huvi kuidas, kus ja millest need tehnikaimed on valmistatud. Seegi oli küsitud rohkem moepärast.

             Juba eelpoolnimetatud ajaleht Nedelja avaldas kunagi

huvitava artikli. Üks  Venemaal asuv tehas lasi välja oma miljonenda veepumba, mille järele oli suur nõudlus. Seejuures ei olnud kunagi kusagil  müügil veetorusid. Ometi töötasid need miljon pumpa edukalt majapidamistes. Kuna iga pump vajas keskmiselt 5 meetrit toru, siis on lihtne arvestada, et 5 miljonit meetrit ehk teiste sõnadega 50 000 km toru pidi kusagil puudu olema. Fakt, mis aga siiski kusagil kajastamist ei leidnud. Seejuures ei olnud see põrmugi ainuke ettevõte, mis pumpasid valmistas. See ei ole kaugeltki ainus näide nõukogudeaegsetest paradoksidest.

Klassijuhataja tutvustas tunnis nõukogude partei- ja riigiorganeid. Lõpuks lasi ta lastel endale
jutustada, kuidas nad nendest asjadest aru said. Üks poiss rääkis:"Partei on nagu minu ema, kes saab kõik, mis ta tahab.Täitevkomitee on nagu minu isa, kes teeb kõik nii, nagu ema tahab. Komsomol on nagu minu vend, kes kõike lubab, aga midagi ära ei tee. Ametiühingud on nagu minu vanaema, kes kõike mõistab,kõigile kaasa tunneb, kõiki aidata tahab, aga kellel kõige selle tegemiseks võimu ei ole."

    Ametühingutel on lääneriikides olnud alati suur osatähtsus. Ka Nõukogude Liidus eksisteerisid ametiühingud. Nendesse kuulumine oli möödapääsmatu. Ametiühingusse mittekuuluvalt ei saanud ju sisse nõuda liikmemaksu! Kuid millega tegelesid ametiühingud selles suures heaoluühiskonnas? Lihtsustatult võib öelda - mitte millegagi. See ei ole siiski päris täpne. Peeti iga-aastaseid ametiühingu koosolekuid, valiti uusi juhatusi, jaotati kohustusi juhatuse liikmete vahel, kuulati ära töötajate ettepanekuid. Veelgi enam, ettepanekuid lausa julgustati esitama. Koosoleku protokoll kirjutati ilusasti puhtale paberile ja esitati vabariiklikule ametiühingu nõukogule. Ja nii see jäi, kuni järgmise koosolekuni. Vahepeal ei toimunud praktiliselt midagi.  Ametiühing suikus rahulikult, nagu Okasroosike nõiduslikus võluunes. Siinjuures tuleb meelde  järjekordne koosolek, kus üks töölistest tegi ettepaneku paigaldada töökoja seinale teadetetahvel, millel oleksid ära toodud ametiühingu ja üldse asutuse tegemisi  kajastavad teated. Ettepanek võeti üksmeelselt vastu.  Mäletan isegi, kui mõtlikult tähtsa näo tegi ametiühingu juhtkond ettepaneku peale. Kuid töölise küsimuse peale, millal see ettepanek teoks tehakse, naeratati vaid poolkaastundlikult ja koosolek jätkus. Loomulikult ei paigaldatud ei seinale ega ka mujale mingit tahvlit ei siis ega ka edaspidi.

    Ühel sellistest koosolekutest valiti ka mind juhatusse. Kohustuseks kultuuritöö läbiviimine meie asutuses. Mida see hõlmas, ei ole kindel, kuid ühe osana sellest pidi olema igasuguste teatrietenduste ja kinokülastuste korraldamine. Kui keegi nüüd arvab, et ma jooksin jalad rakku teatri- ja kinopileteid taga ajades, siis see eksib. Ma ei näinud sekunditki vaeva oma nn. kohustuste täitmiseks. Järgmisel koosolekul ei tekkinud kellelgi kahtlust, et asutuse kultuurielu oli korraldatud parimal nõutaval viisil. Milleks siis veel ennast vaevata, kui kõik oli niigi korras?

     Igasugustesse muudessegi ühingutesse kuulumine oli kohustuslik. Näiteks kuulusid peaaegu kõik töötajad kõikvõimalikesse spordiühingutesse. See ei tähendanud muidugi mitte enneolematut spordivaimustust inimeste keskel. Tegemist oli peamiselt raha korjamisega ühingute tarbeks laekuvate liikmemaksude näol. Sattusin kord meie spordiorganisaatori pahameele alla, kui peale liikmemaksu tasumist nõudsin temalt spordiühingu liikmepiletit, millele minul, kui samasse ühingusse kuuluval, täielik õigus oleks olnud. Pilet jäi loomulikult saamata. Eriti koomiliseks tegi asjaolu see, et paljud inimesed kuulusid korraga rohkem kui ühte spordiühingusse. Nii näiteks olen mina kuulunud paberite järgi samal ajal "Kalevisse", "Spartakisse"(see likvideeriti hiljem) ja ALMAVÜ-sse.

  Tuntuimaks spordiühinguks oligi N. Liidus ALMAVÜ ehk lahtiseletatult Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing, rahvasuus ühingu esitähtedest pilklikult väljaloetuna tuntud kui "allmaa-veeühing". Laialdasi sportimis- ja muid võimalusi pakkuv organisatsioon oli tegelikult varjatud sõjaväelise kaadri ettevalmistamise eesmärgil ellukutsutud ühing. Seal said ettevalmistuse radistid, autojuhid, tehniliste alade spetsialistid, langevarjurid ja paljud teised, mis kõik oli maskeeritud rahvaspordi arendamise sildi alla. Tuleb mainida, et raha selle ühingu tegutsemise finantseerimiseks kokku ei hoitud.

   Korraldati ka spordiüritusi, mis olid pehmelt öeldes rohkem kui kummalised. Töötasin sel ajal TK "Ühenduses", kui kogu meie kollektiiv aeti lasketiirule väikesekaliibrilisest püssist märki laskma. Sealhulgas ka need, kes kunagi varem polnud püssi lähedaltki näinud, käeshoidmisest rääkimata. Mäletan, et meie lobisev, kilkav ja itsitav naistebande ajas meeleheitele tegevsportlased, kes sellel päeval lasketiirus treenisid. Milleks nimetatud üritus hea oli, pole teada, sest tulemusi ei saanud me kunagi teada. Samuti korraldati ühel lõunavaheajal üldine 100 meetri jooks, kus siis kontoridaamid oma kõrgetel kontsadel üritasid kangelaslikult jalul püsida. Seega nn. stiletto-jooks ei ole sugugi praeguse aja leiutus!

    Veel üheks neist sunduslikest ühingutest oli Punase Risti Selts. Ka seal piirdus asi pelgalt liikmemaksude tasumisega, sest mingeid meditsiinialaseid teadmisi liikmetele ei jagatud. Tõsi küll, need liikmemaksud  kõikides eelpoolnimetatud ühingutes ei olnud suured, kuid kogu Nõukogude Liidu töötavat inimkonda arvestades kujutasid endast siiski riigile üsna märkimisväärset sissetulekut, mis läks peamiselt riigikaitsekulude katteks.

"Mida kartis Breznev kõige rohkem?"
"Seda, et hiinlased õpivad sõdima nagu juudid ja juudid õpivad paljunema nagu hiinlased"

 

    Maailma kõige võimsamal, rikkamal, õiglasemal jne. riigil oli ohtralt vaenlasi. Ei, mitte niivõrd kapitalistide ja imperialistide näol, kui just kohalike dissidentide hulgas. Hoolimata kommunismi õilsatest eesmärkidest tegutsesid need kahjulikud tegelased väsimatult meie sõbraliku, paljurahvuselise riigi kahjustamise eesmärgil, seejuures vahendeid valimata.   Üheks ohtlikumaks riistapuuks tavainimese käes peeti Nõukogude Liidus kirjutusmasinat. Seda võrdsustati lausa riigikukutaja tööriistaga. Kauplustest seda leida ei olnud võimalik. Asutustes olid kõik need trükivahendid rangelt arvel. Kui meie T/K "Ühenduse" osakond sai lõpuks peale pikka ootamist omale vana Continental-tüüpi kirjutusmasina, saabus koos sellega ka paber näidistega, mida pidi vastse masinaga trükkima. See koosnes kõigepealt kõikidest suur- ja väiketähtedest, teatud fraasidest ja pikematest lausetest. Seejärel pidi trükitu varustatama selle kasutajateks määratud inimeste nimede ja allkirjadega. See tähtis dokument tuli saata Siseministeeriumisse. Alles peale seda anti luba masin kasutusele võtta. Kõik see ettevõtmine tehti kirjutusmasinatel kirjutatud riigivastaste tekstide allika kindlakstegemiseks. Ega ilmaasjata ei öelda, et kirjasõna on ohtlikum kui mõõk. 

     Mis mõõkadesse puutub, siis ka need olid liigitatud ohtlike vahendite hulka. Küll siiski mitte niivõrd mõõgad, kui tulirelvad. Nende hulgas Ajaloomuuseumi eksponaadid. Hoolimata sellest, et juba eelnevalt olid need tehtud kasutamiskõlbmatuteks, pitseeriti relvakambrid enne kõikvõimalikke riigipühasid, kus suured parteibossid ennast rahvale ilmutasid. Küllap ajas ainuüksi mõte neid keskaegse arkebuusi või musketiga sihtivast terroristist kodustele kommunistidele hirmu naha vahele.

     Siiski ei jäetud ka välisvaenlase vastu võitlemist unarusse. Seda enam, et nimetatud tegelane ei pidavat ju kunagi magama. Sõjaline väljaõpe ja valmidus "tööks ja kodumaa kaitseks" oli kõigi nõukogude inimestele eriti südamelähedane. Vähemalt arvati nii!

    Üks sellistest ettevõtmistest oli nn. tsiviilkaitse. See ülevabariigiline asutus, mis omakorda allus muidugi Moskvale, koondas kõikide ettevõtete juures loodud väiksemaid üksusi, keda siis kapitalistliku ohu vastu võitlemiseks instrueeriti ja teataval määral ka varustati. Selline grupp tegutses ka tehas „Polümeeri“ juures, kus mina töötasin. Mindki värvati ühe agara tegelase poolt sinna radistiks. Järelmõtlematult andsin oma nõusoleku. Ühe eriti mõttetu loengu ajal, milles räägiti sellest, kui suuri kulutusi USA lihtrahvas peab kandma riigi kaitsevõime säilitamiseks, ei suutnud ma oma arvamust enda teada hoida. Andsin üsna ühemõtteliselt mõista, mida ma sellest komöödiast arvan. Ülemuste meelest vist liigagi ühemõtteliselt. Tulemuseks oli ühe kuu preemiast ilmajäämine.

    Mida siis kujutas endast see tsiviilkaitse? Eelkõige oli muidugi olemas vabariiklik staap, kus tegutsesid mitte just madalapalgalised mundrikandjad. Ja neid polnud sugugi vähe. Iga asutuse juures oli siis omakorda kohalik tsiviilkaitse staap endast üsna palju pidava ülemaga eesotsas. "Polümeeris" oli selleks keegi tähtsusetu laomees, kes ülema ametis olles ennast üsnagi tähtsust täis puhus. Suuremates ettevõtetes oli ka oma pommivarjend koos kogu selle juurde kuuluva varustusega. Tõsi küll, kontrollimisel tuli tihti välja, et viimase sõja lõpul kokkukorjatud ja uuesti kasutuselevõetuid gaasitorbikutes puudus pahatihti söefilter, mille hakkajamad mehed olid puskari destilleerimiseks lihtsalt tasku pistnud. Kahtlane, kas need oma aja äraelanud abivahendid ka täielikult komplekteerituina kellegi elu oleksid päästnud. Raadiojaamadeks olid sõjaaegsed tinarasked kantavad riistapuud, mis olid küll üsna lollikindlad, kuid mida oli väga tüütu kaasas tassida. 

Nõukogude armee raadiosaatja aastast 1947

    Pommivarjendid ise kujutasid endast lihtsalt mõne hoone keldrikorrust, mis paremal juhul oleks ehk väiksema lennukipommi eest kaitset pakkunud ja sedagi ainult juhul, kui kiirtöö korras kokkukuhjatud hoone ei oleks kavatsenud kokku variseda.

   Kuivõrd tähtsaks sellist ettevõtmist peeti, näitab kasvõi seegi, et kohe alguses peale värbamist saadeti meid tollesama kuulsa ALMAVÜ juures toimuvatele radistide kursustele. Ja seda tervelt pooleks kuuks, kusjuures olime kõik selleks ajaks töölt vabastatud. Palk muidugi jooksis edasi. Inimesi oli üsna mitmest asutusest. Kogu õppetöö toimus loomulikult vene keeles. Lõpueksamil pääsesid läbi ka need, kes keeleoskamatusest tingituna ei olnud kogu asjast midagi taibanud.

    Suuremaid õppusi viidi läbi paar korda aastas, niihästi sise- kui ka välitingimustes. Tavaliselt kujutasid need endast rivi ülevaatust ja kokkulepitud ajal antavat mänguhäiret, millele peastaabi suureks meelehärmiks tavaliselt keegi vabriku töötajatest ei reageerinud. See tähendas muidugi miinuspunkte kohaliku tsiviilkaitse ülema kontosse. Väliõppused olid mõeldud raadioside ja teatud „saastatud“ piirkonna läbimise testimiseks. Samuti kontrolliti meeste teadmisi ootamatule tuumaplahvatusele reageerimiseks. Küsitav, kas kontrollijad ise kuigi palju sellest teemast teadsid. Selge on aga see, et tegelikus olukorras ei oleks kõikidest nendest teadmistest ja tegutsemistest mingit kasu olnud. Heaks näiteks oli üks neist õppustest, mille puhul tuli varjendis käivitada autonoomne elektrivarustuse süsteem. Peale pooletunnilist tulutut üritamist oli varjend, milleks oli, nagu ikka, ühe maja keldrikorrus, paksu suitsu täis, kuid generaator ei kavatsenudki tööle hakata. Tõenäoliselt ei oleks ka kurja vaenlase vahelesegamata peale selle enam ühtegi inimest varjendis eluski olnud, kui olukord oleks juhtunud tegelikkuses. Muide, ega see nn. varjend olekski pisut tõsisemale paugule vastu pidanud. Seega kujutas seegi ettevõtmine endast puhtakujulist nõukogulikku tsirkust.

 Vaprad tsiviilkaitsjad vaenlase poolt allaheidetud tuumapommi otsimas

1   2   3   4   5   6 ... 8   9   10

Järgmine lehekülg