1956.
aasta 25. veebruaril juhtus midagi enneolematut Nõukogude Liidus.
Peale võimuvõitlust pukki tõusnud Nikita Hruštšov paljastas NLKP XX
kongressil seni puutumatuks peetud ebajumala Jossif Stalini
inimvaenuliku palge. Käibele läks teab, kust väljaotsitud
uudisväljend "isikukultus". "Maisikasvatajana"
tuntud Hruštšovi avaldus tekitas tõelise tormi, kuid seda küll ainult
Venemaal ja ka Hiinas, kus sellesse suhtuti suure halvakspanuga.
(Siit saigi alguse Hiina ja NSV Liidu seniste suhete halvenemine.)
Teiste N. Liidu poolt okupeeritud rahvaste jaoks oli tegemist ainult
teadaoleva fakti konstanteerimisega kõrgemal tasemel. Kes neist poleks
siis teadnud, et Stalin oli kurjategija? Nende vene inimeste jaoks,
kellele Stalin kehastas kogu Nõukogude Liidu olemust, oli olukord
katastroofiline. Sama katastroofiline oli olukord ka parteitegelaste
jaoks. Olid ju just nemad kõige kõlavamate häältega laulnud "hosiannat"
oma türannile, kes nende ridu pidevalt harvendas. Selle mõtlematu
avaldusega lisas kiilaspäine, Stalinile meelelahutuseks hopakki
tantsinud Ukrainast pärit endine kaevur Hruštšov nii mõnegi naela oma
kirstulaudadesse. Siiski peeti tema kõnet liiga ohtlikuks, et seda
tervikuna tõlkes avaldada. "Fašistlikud" Balti riigid oleksid võinud
sellest ehk aru saada, et hukka on mõistetud kogu kommunism tervikuna.
Nii avaldati kõne mahendatud tekst eestikeelses tõlkes alles 1989.
aastal.
Kuid
nõukogude inimene on juba loomu poolest selline, et ilma kedagi
jumaldamata ei saa ta kaua eksisteerida. Juba varsti peale seda sündmust
hakkasid kõik sõnavõtjad üleliidulistel kongressidel alustama oma
kõnesid: "Teatan parteile ja teile, kallis Nikita Sergejevitš,
isiklikult...." jne. Just nagu toosama kallis Nikita Sergejevitš ei
oleks saanud aru ainuüksi parteile esitatud sõnavõttudest. Muide, ega
neis sõnavõttudes midagi sellist õieti ei olnudki, millest aru saada oli
mõtet. Millegipärast ei valmistanud uus isikukultuse vorm selle
raevukale hukkamõistjale endale enam põrmugi peavalu.
See
poolharimatu riigijuht valmistas oma käitumisega maailmas palju
nalja. Tema esimese visiidi puhul Prantsusmaale avaldas sealne mõjukas
ajaleht "Figaro" pildi Hruštšovi jalgadest pealkirjaga "Kas Nõukogude
Liidu peasekretär on homo?". Nikita kandis nimelt nõukogude
rihmikuid, aga rihmikud Prantsusmaal pidavat kuuluma peamiselt homode
riietuse hulka. Muide, samasuguse apsakaga jalanõude osas sai hakkama
ka Mihhail Gorbatšov, kes visiidil Hiinasse kandis beeže suvekingi
etiketinõuetes ettenähtud mustade asemel. Hiinlased solvusid, kuna
neile näis, et NSV Liidu boss ei pidanud seda kohtumist piisavalt
tähtsaks, et nõuetekohaselt esineda. Kes teab? Võibolla ei pidanudki.
Venemaa
ja okupeeritud maade diktaator N. Hruštšov, endine kaevur ja
sõjaaegne poliitkomissar punaväes, kes omal ajal etendas Stalini
õukonnas peamiselt õukonnanarri osa, tuli 1960. aastal USA-sse, et
võtta osa Ühendatud rahvaste koloniaalküsimusi käsitlevast istungist.
Kuna oli juba ette arvata, et üles kerkivad ka Venemaa
imperialistlikud kuriteod, siis ilmselt arvas diktaator või soovitasid
tema nõuandjad, et ta peaks ise kohale ilmuma. Tema kohalolek jättis
koosviibijaile masendava mulje, millele N. Liidu riigipea kõigiti ise
kaasa aitas.
"Hruštšov on üks suur mõistatus," kirjutas Suurbritania peaminister MacMillan päevikusse. "Kuidas saab see paks seasilmadega ja lakkamatu jutuvadaga lihtlabane mees olla miljonite inimeste ja tohutu riigi juht?"
Üks
on aga selge - Hruštšov oli artist, kes andis meeldejäävaid etendusi
kõikjal maailmas, kus ta parajasti juhtus viibima. Kuulsaim show sai teoks juba nimetatud 12. oktoobril
1960 New Yorgis peetud ÜRO istungjärgul, kui Nikita sõimas
kõnepuldist valimatult peaaegu kõiki, kes talle meele järgi ei olnud. Aga meele järgi ei olnud talle keegi.
Nikita Hruštšov oma tolleaegse kalli sõbra Fidel Castroga
Eelpoolnimetatud tegelase
poliitiline karjäär ei kestnud kaua, vaatamata sellele, et ta
"sotsialistlikus paradiisis" mõningaid muutusi siiski korda saatis.
Talle pandi ajalehtede teatel süüks ka tema matslikku käitumist
Ühendatud Rahvaste üldkoosolekul. Selle kohta võib öelda eesti
vanasõnaga: "Iga lind laulab nii, nagu talle nokk loodi"
Nikita
Hruštšov lõugamas ÜRO konverentsil New Yorgis 12. oktoobril 1960.
aastal ehkki mikrofon oli tema sobimatu kõnekasutuse tõttu välja
lülitatud. Sellele pildile on mõnes variandis lisatud Hruštšovi pihku
king, millega ta olevat tagunud kõnepuldile. Tegelikult vemmeldas Nikita
jalast võetud kingaga saalis istudes lauda oma ees.
1957.
aastal, kaks aastat peale Eesti Televisiooni asutamist, tekkis
samasugune asutus ka Soomes. Ei läinud kaua, kui ettevõtlikud eesti
tehnikahuvilised hakkasid valmistama seadmeid naaberriigi telesignaali
vastuvõtmiseks.
Esialgu oli see üsna keeruline. Esimene saatejaam Soomes ei paistnud silma oma võimsuse poolest ja antennid tuli valmistada hiiglaslike mõõtmetega. Vähemalt kolme meetri pikkused ja võimalikult kõrgele tõstetud antennid olid tavaline pilt Tallinnas. Nimelt Tallinnas, sest kaugemale tolleaegne signaal ei küündinud. Ja ega mingist korralikust pildistki ei saanud rääkida. Pahatihti oli selleks vaid hägune udupilt. Kuid teadmine, et see pilt tuli vabast maailmast, korvas puudujäägi. Alates 1970. aastate algusest, kui püstitati uus saatemast, paranes pildi kvaliteet tunduvalt.
Esialgu oli see üsna keeruline. Esimene saatejaam Soomes ei paistnud silma oma võimsuse poolest ja antennid tuli valmistada hiiglaslike mõõtmetega. Vähemalt kolme meetri pikkused ja võimalikult kõrgele tõstetud antennid olid tavaline pilt Tallinnas. Nimelt Tallinnas, sest kaugemale tolleaegne signaal ei küündinud. Ja ega mingist korralikust pildistki ei saanud rääkida. Pahatihti oli selleks vaid hägune udupilt. Kuid teadmine, et see pilt tuli vabast maailmast, korvas puudujäägi. Alates 1970. aastate algusest, kui püstitati uus saatemast, paranes pildi kvaliteet tunduvalt.
Pildid, mis juhatasid sisse ühe tavalise Põhja-Eesti elaniku õhtupooliku
Nõukogude
propaganda seisis uue väljakutsega silmitsi. Kuidas sa räägid heast
elust N. Liidus, kui teleekraanilt paistab vaid 80 km kaugusel olev
kaubaküllus? Asjale püüti läheneda demagoogiliselt, nagu ikka NSV Liidu
puhul: kaupa on palju sellepärast, et inimestel ei ole raha seda osta;
see kõik on vaid lavastus nõukogude inimese petmiseks. Kummalisel
kombel ei mõelnud ükski neist hädaldajatest, et paraku on need saated
nähtavad ainult küllaltki väikesele osale N. Liidus (parimal juhul vaid cà 1/3 Eestist
nägi Soome Televisiooni) ja et paratamatult näevad seda ju ka soomlased
ise, kes vaevalt rahul oleks, kui nähtav tõele poleks vastanud.
1982. aasta 6. aprillil esines EKP Keskkomitee büroo
avaldusega pöörata tõsist tähelepanu võitluses «kodanliku
televisiooni vastu». Selle kampaania (jällegi kampaania!) eesotsas
seisis padukommunist Karl Vaino. Kuigi ei olnud olemas seadust, mis
oleks keelanud välisriigist saabuva telepildi vaatamise, suutis Vaino
ometi läbi suruda käsu teleantennide kõrvaldamiseks. Tõsi küll, see
abinõu võitluses "üdini mäda kapitalismi" vastu soikus peagi. Selle
asemel püstitati Naissaarele mingi telepildi segaja, mis töötas vaid
ühe päeva. Seadme lühike tööaeg ei johtunud hästituntud nõukogude
kvaliteedist, vaid ehmatavast faktist, et nimetatud riistapuu segas
sama edukalt ka telepilti Soomes. Midagi ei olnud parata! YLE1, YLE2
ja MTV tõid edaspidigi eestlaste igapäevasesse ellu värskeid tuuli
vabadusest. Põhja-Eesti vaatajatele oli Soome telekokk Väiski nägu
tuttavam, kui parteiboss Johannes Käbini või peaminister Bruno Sauli füsiognoomiad.
Sotsialist,
kapitalist ja kommunist leppisid kokku kohtumises. Sotsialist hilines
kokkusaamisele ja vabandas: "Andke andeks, kuid ma pidin seisma
vorstisabas." "Mis asi see saba on?" imestas kapitalist. "Mis asi see
vorst on?" küsis omakorda kommunist.
Nagu
agiteeriv atribuutika, nii kuulusid ka järjekorrad ehk rahvakeeli
"sabad" vältimatult nõukogude süsteemi juurde. Olid toidusabad, kino-,
teatri- ja kontserdipiletite sabad, hoiukassa- (tänapäevases mõistes
panga-) sabad, linnadevaheliste rongi- ja bussipiletite sabad,
raamatusabad, restorani- ja kohvikusabad jne, jne. Loomulikult ei olnud
siis veel olemas mingit numbriautomaati, vaid sabad looklesid vahetult
teenindaja leti või luugi ees. Neis seista oli üsna vastik. Eriti, kui
sinu taga tammus mõni korpulentne slaavitar, kes oma
küüslaugulõhnalise hommikusöögi või omale pealekallatud odava, kuid
vänge lõhnaõli aroomi sulle kuklasse levitas, seejuures kõigest väest
enda etteulatuvaid kehaosi eesseisjale selga pressides.
Nõukogude
Liidus elavad perenaised pidid olema leidlikud, kui soovisid oma
perele toitu valmistada. Enamustes toidukauplustest haigutas tühjus.
Letid olid korralikult puhtaks pestud-pühitud, vitriinide klaaspinnad
särasid, kuid see oligi kõik, mida seal imetleda võis. Toidukaupu
jätkus ainult mõneks tunniks. Siis polnud ka ime, et perenaised jooksid
tööajal mööda kauplusi toitu taga ajades. Mitte alati ei läinud see
korda. Tohutud, kümnete meetrite pikkused järjekorrad olid tavalised.
Nojah, järjekordi kohtab küll ka praegu, kuid võrreldes nõukogudeaegsetega, on need, nagu võrdleks Pirita jõge Mississipiga.
Lisaks järjekordadele sattus nõukogude tarbija üsna tihti kokku ka ebaviisaka teenindusega. Loomulikult valas iga pettunud ostja oma kaubapuudusest tuleneva pahameele esimese ettejuhtuva müüja kaela, kellel selles vähematki süüd ei olnud. Eks see tekitas ka müüjates pikapeale trotsi ja solvangule hakati vastama leti tagant omapoolsete solvangutega. Vahe oli vaid selles, et ostjal oli õigus nõuda müüjalt tollal kasutusel olnud kaebuste ja ettepanekute raamatut, kuhu siis üsna värvikalt pandi kirja müüja eksimused teeninduskultuuri osas. Sõltuvalt kaupluse juhtkonnast järgnes sellele intsidendile karistus. Tihti olid just suuremad nõudjad need slaavi päritoluga kodanikud, kes oma etnilisel kodumaal mingist teenindusest unistadagi ei võinud.
"Vabandage, kas see on leivakauplus, kus ei ole leiba?" "Ei, see on lihakauplus, kus ei ole liha. Leivakauplus, kus ei ole leiba, on üle tee."
Lihakaupluse lett Tallinnas. Kas keegi suudab leida pildil liha?
Oleks
siiski vale öelda, et toidukaupa üldse ei olnud. Oli! Kuid selle
kättesaamiseks pidi olema tutvusi. Tihtipeale juhtus, et toidupoodide
tagaukse kaudu müüdi rohkem kaupa, kui ametlikult üle leti. Loomulikult
tingis säärane tutvuse kasutamine vastuteene osutamise vajaduse. Seega
mõnel tagasihoidlikult töökohal töötaval inimesel ei olnud mõtetki
tutvusele rõhuda. Eestis tuttavaid külastavatel soomlastel või muudel
välismaalastel ei olnud kahtlustki, et kauplustes on kõike saada.
Kohaliku kombe kohaselt pidas iga siinne perenaine endale auasjaks, et
laud nõtkuks toitude all, mis oli kõik tundidepikkustes
toidujärjekordades seismise või tutvuse kasutamise tulemus.
1963.
aastal tekkis veel üks defitsiit - jahu. Kõiki jahutooteid sai osta
vaid talongidega. Põhjuseks oli Venemaad tabanud ikaldus ja peamiselt
muidugi ka oskamatus majanduspoliitikas. Kuigi Nõukogude Liidus koguti
viljasaaki puudades, et näidata tulemust arvuliselt suuremana, kui see
oleks olnud tsentnerites või tonnides, ei aidanud selline
silmakirjalikkus põrmugi. Hruštšov kelkis uudismaade kasutuselevõtul:
me puistame Venemaa vilja täis! See oli ka üks väheseid kordi, kui üks
kommunist oma lubaduse täitis ja seda sõna tõsises mõttes. Uudismaad
künti üles, nendelt saadi enneolematu saak, kuid keegi ei olnud
eelnevalt mõelnud sellele, kuhu see saak panna, olgu see siis puudades
või tonnides. Koristustöödele komandeeriti inimesi ja tehnikat
liiduvabariikidest. Nii mõnigi vähemtähtis asutus pani viljakoristuse
ajaks oma uksed kinni, sest personal kupatati koristustöödele. Käiku
läks ka sõjavägi. Kõik teed puistati vilja täis, raudteejaamades
seisid viljakuhjad, nagu Egiptuse püramiidid, kus need siis tasapisi
takistamatult määndusid. Kuhu sa ta ikka paned, kui mingeid panipaiku
ei ole? Sellise vajaduse peale spetsialistid lihtsalt ei tulnud. Kuid
juba ülesküntud mustmulla kandis tuul laiali, kogu Euroopa pidi
õhuaknad sulgema, kui tuul oli idakaarest. Rasked, uudismaa jaoks
spetsiaalselt konstrueeritud traktorid kündsid viljaka mullakihi
segamini alumise, soolaka pinnasega. Pärast polnud ei uudismaad ega
vilja. Leib kadus. Ja seda mitte kevade poole, kui uue saagini on veel
aega, vaid sügisel, saagi koristamise ajal. Seepärast puhkes paanika.
Leivajahusse segati herneid ja muud, mis vähegi kõlbas süüa. Inimesi
manitseti ajakirjanduse vahendusel tarvitama leiba säästlikult.
Sööklad olid kohustatud saatma kogu leivaülejäägi, mille hulka
kuulusid ka klientide poolt järelejäetud leivapalad, leivakombinaati
ümbertöötlemisele. Selline olukord ei kestnud kaua, kuid andis üsna
selge pildi Nõukogude Liidu haavatavusest, milleks ei läinud vaja
mingit välisvaenlast: piisas vaid ühest entusiastlikust lollist riigi
eesotsas. Venemaa, mis oli iidsetest aegadest peale olnud Euroopa
viljaait, hakkas kulla eest vilja sisse ostma Kanadast.
Iga
asutus oli kohustatud paar korda aastas saatma tööjõudu
suuremahuliste maatöödele, peaasjalikult külvi- ja
saagikoristustöödele kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Asutustele olid
kinnistatud nn. šeflusalused kolhoosid ja sovhoosid, kus siis abiks
käidi. Kõige tavalisem ja ka kõige vihatum töö oli kartulivõtmine.
Enamasti kestis see ühe päeva, kuid esines ka juhtumeid, kui šefid
saadeti kolhoosi paariks nädalaks. Maatööga harjumatule linnavurlele
oli see parajaks katsumuseks. Olen isegi käinud kartulivõtmisel ja
tean hästi, mida selg järgmisel päeval ütles.
Suuremalt osalt tehti tööd korralikult, kuid haruldased polnud ka need juhtumid, kui šefid olid juba saabudes paraja "auru" all. Seda auru hoiti ülal ja võimaluse piirides suurendati. Niisugusel juhul ei tulnud töötegemisest loomulikult midagi välja. Kuid asutus oli oma kohustuse täitnud! Vähemalt paberil.
Halvemini käis kõrgkoolide tudengite käsi, kes tihti, eriti N. Liidu algaastatel saadeti sügissemestri alguses kolhoosi terveks kuuks.
Kartulivõtmisest ei säästetud isegi lapsi
Suuremalt osalt tehti tööd korralikult, kuid haruldased polnud ka need juhtumid, kui šefid olid juba saabudes paraja "auru" all. Seda auru hoiti ülal ja võimaluse piirides suurendati. Niisugusel juhul ei tulnud töötegemisest loomulikult midagi välja. Kuid asutus oli oma kohustuse täitnud! Vähemalt paberil.
Halvemini käis kõrgkoolide tudengite käsi, kes tihti, eriti N. Liidu algaastatel saadeti sügissemestri alguses kolhoosi terveks kuuks.
Kõige
omapärasemaks ettevõtmiseks oli aga meie kuulsa meeskoori ja
filharmoonia orkestriliikmete rakendamine kartulivõtmisel. Võib vaid
kujutada ette viiulimängija olukorda, kui ta päeval pidi sobrama
kättpidi niiskes ja külmas mullas ja õhtul samade kätega mängima ühte
tundlikumat muusikariista. Paremini ei käinud ka lauljate käsi, kes
vinges sügistuules oma ainsat töövahendit - häält rikkusid. Kuuldavasti
protesteeris Gustav Ernesaks üsna ägedalt oma meeskonna sellise
kasutamise vastu.
Kuna
olukord toiduainetega Nõukogude Liidus oli jatkuvalt problemaatiline,
tekkis kellegi kõrgema parteitegelinski peas geniaalne idee: kõik
suuremad asutused tegevusvaldkonna peale vaatamata
peavad hakkama tegelema kõrvalharuna loomakasvatusega. Sealhulgas ka
tehas "Polümeer", kus ma sel ajal töötasin. See ei tähendanud muidugi
seda, et meie töölised oleksid pidanud minema maale karjapoisteks või
seatalitajateks. Kavandatud oli see ettevõtmine sellisena, et asutus
peaks oma kulu ja kirjadega üleval teatud loomakarja ja varustaks seda
siis kõige vajalikuga. Ma ei kujuta muidugi ette, kas selle hulka
oleks siis kuulunud ka heinategu oma jõududega, mis oleks loomulikult
tähendanud tööliste saatmist mõneks ajaks heinatööle.
Igatahes valmistuti meie tehases täie tõsidusega pullikasvatamiseks.
Vajaliku inventari valmistamine oli alles täies hoos, kui olukord
muutus ja kavatsusele tõmmati kusagil kõrgemates sfäärides kriips
peale. Pullidele mõeldud suured roostevabast terasest valmistatud
jootmisnõud leidsid tõenäoliselt koha mõne ametimehe suvilas. Nii
jäigi meie suurejooneliselt kavandatud pullikasvatus lihtsalt
pullitegemiseks!
Nõukogude
Liidus räägiti pidevalt, et vahe maa ja linna vahel peab kaduma. Kuid
keegi ei maininud kordagi, millises suunas see peab toimuma - kas maa
peab lähenema linnale või vastupidi. Võibolla just sellepärast hakati
ellu viima uut kampaaniat. Nagu ikka toimus maailma kõige õiglasemas
riigis kõik kampaania korras.

Mis see on? Jookseb, seisab, käib ringi? Vastus: tööpäev Nõukogude Liidus: aeg jookseb, töö seisab, pudel käib ringi.
Teadlik nõukogude inimene plakatil ...
... ja tegelikkuses
Nõukogude
Liidu ja alkoholismi vahele võis panna võrdusmärgi. Alkoholi
tarbitakse mujalgi maailmas, kuid suures kommunistlikus riigis oli
joomine saavutanud hirmuäratavad mõõtmed. Joodi praktiliselt igal pool,
sealhulgas ka tööl ja tööajast. Põhjusi leidus alati. Tuntud anekdoot
räägib nõukogude töötajast, kes kinnitas, et ta joob ainult kolmel
päeval aastas: naistepäeval, palgapäeval ja sellel päeval, kui tahab. Ma ei tea,
kas väljend "rublane ring", on ka mujal maailmas tuntud. Nõukogude
Liidus sellise "ringmänguga" tihtipeale tööpäev algaski. Põhjuseks
eelmisest joomingust
järelejäänud pohmell, palgapäev, kellegi töökaaslase sünnipäev või
tihti ka lihtsalt vajadus. Selle vastu oli võimatu võidelda. Et
takistada töötajatel joobunutena tööletulekut, keelati alkoholimüük enne
kella 11. Seegi abinõu ei aidanud, vaid lihtsalt lükkas järjekordse
joomingu mõne tunni võrra edasi. Juba ammu enne kella 11 oli töötajatel
viinaraha valmis korjatud ja vastav meeski välja valitud, kes poodi
pidi minema. Ootamisele kuluv aeg saadeti kuidagimoodi mööda ilma suurt
midagi tegemata. Oli asutusi, kus viinajoomisele vaadati läbi
sõrmede, sest juhtkond isegi polnud sellest pahest vaba. Asutuses, kus
mina töötasin, oli just nimelt osakonna juhataja ise tihti asja
algatajaks. Päeva peale liitus lõbusa seltskonnaga ka teisi juhtivaid
töötajaid. Juhtus niigi, et peale tööliste lahkumist jäid ülemused
ainsatena pidu jätkama.
Kui palju tööõnnetusi juhtus alkoholi tõttu, ei teadnud vist keegi, sest sellist statistikat ei peetud või vähemalt ei avaldatud kusagil. See oleks ju määrinud asutuse mainet. Ainsad enam-vähem kindlad andmed õnnetusjuhtumite kohta, mis olid toimunud alkoholijoobes, olid vast tollasel liiklusinspektsioonil ehk praeguses mõistes liikluspolitseil.
Minu töökaaslane rääkis juhtumist, kus põlengule väljasõitnud vabatahtlikust tuletõrjemeeskonnast ainult autojuht oli võimeline auto juurest mõne sammu eemalduma. Teised meeskonnaliikmed ei suutnud autost väljudagi (Ise oli ta, muide, üks nende hulgast). Olin ise tunnistajaks juhtumile, kui arst saabus tööle sellises seisundis, et uinus vahetult peale oma töölaua taha istumist. Minu sõber jutustas, kuidas esmaklassiline, kuid purjus automaaler ei suutnud kuidagi värvijuga suunata värvitavale autole, vaid värvis selle asemel ruumi seinu. Juhtub, öeldi tollal selle kohta!
Tihtipeale oli tegemist väga suurte spetsialistidega, kes alkoholiga patustasid. Minu esimesel töökohal töötas keegi lukksepp, vana kooli mees, kes oli spetsialiseerunud lukkude avamisele. Selles töös ei olnud talle kogu Eestis võrdset. Kuid ... töötama oli ta võimeline ainult siis, kui ta oli saanud oma vajaliku alkoholikvantumi. Muidu ei suutnud tema värisevad käed hoida ühtegi tööriista. Meie peainsener hoolitses isiklikult selle eest, et teda tähtsamatele objektidele toimetada ja talle viinapudel pihku suruda.
Tagantjärgi vaadates saan alles nüüd aru, missugune õnn oli minu jaoks see, et ma suutsin hoiduda alkoholi küüsi sattumast. Võimalusi selleks oleks olnud vägagi palju.
Üks
huvitavamaid elukutseid N. Liidus oli varustaja amet. Seda näiliselt
vasturääkival põhjusel, mida võib väljendada kahe lausega: 1. N.
Liidus ei olnud midagi saada; 2. N. Liidus võis kõike saada. Milles
oli siis küsimus? Plaanimajanduse tingimustes oli asutustele ette
nähtud aastaks teatav kogus mingit kaupa: materjali, tagavaraosasid,
töövahendeid. Tihtipeale aga ei piisanud sellest limiidist ja tuli
hankida lisa. Saamatu või punktipealt oma töökohuseid täitva varustaja
jaoks ei olnud tõepoolest midagi saada. Heaks näiteks siinjuures oli
TK "Ühenduse" omaaegne asjamees, kes kehitas vaid õlgu, kui tema käest
midagi küsiti või nõuti. Hoopis vastupidine näide oli enne teda samas
ametis töötanud juudist varustaja, kes ei tunnistanud sõnu: "ei ole"!
Jutuajamises temaga paljastus ka tema edukuse saladus. Suurem osa
kaubast tuli meile suure ja rikka Venemaa territooriumilt. Järelikult
tuli vastutasuks pakkuda sealsetele kohalikele ametnikele teatavat
sorti meelehead. Selleks oli
tavaliselt üleliiduliselt tunnustatud liköör "Vana Tallinn", mida mees varustusreisile minnes tassis kaasa terved kohvritäied. Jahimehed tunnevad hästi väljendit: sissesöötmine. See tähendab ulukitele lisatoidu jätmist teatud territooriumitele, kuhu siis loomad hiljem juba harjumusest kogunevad. Samasugune "sissesöötmine" oli ka meie nutika varustaja üks peamisi sõjakavalusi. Loomulikult oli lihtsam ja tulemusrikkam, kui asjamehed, kellest vajaliku kauba saamine sõltus, olid eelnevalt meeleheaga ära ostetud. Vajalikud kulud said kaetud preemiarahadest, mis talle kui eesrindlikult töötajale heldelt välja maksti. Tõenäoliselt oli ka teisi rahahankimisvõimalusi, kuid nendest tavaliselt vaikiti delikaatselt.
Kui palju tööõnnetusi juhtus alkoholi tõttu, ei teadnud vist keegi, sest sellist statistikat ei peetud või vähemalt ei avaldatud kusagil. See oleks ju määrinud asutuse mainet. Ainsad enam-vähem kindlad andmed õnnetusjuhtumite kohta, mis olid toimunud alkoholijoobes, olid vast tollasel liiklusinspektsioonil ehk praeguses mõistes liikluspolitseil.
Minu töökaaslane rääkis juhtumist, kus põlengule väljasõitnud vabatahtlikust tuletõrjemeeskonnast ainult autojuht oli võimeline auto juurest mõne sammu eemalduma. Teised meeskonnaliikmed ei suutnud autost väljudagi (Ise oli ta, muide, üks nende hulgast). Olin ise tunnistajaks juhtumile, kui arst saabus tööle sellises seisundis, et uinus vahetult peale oma töölaua taha istumist. Minu sõber jutustas, kuidas esmaklassiline, kuid purjus automaaler ei suutnud kuidagi värvijuga suunata värvitavale autole, vaid värvis selle asemel ruumi seinu. Juhtub, öeldi tollal selle kohta!
Tihtipeale oli tegemist väga suurte spetsialistidega, kes alkoholiga patustasid. Minu esimesel töökohal töötas keegi lukksepp, vana kooli mees, kes oli spetsialiseerunud lukkude avamisele. Selles töös ei olnud talle kogu Eestis võrdset. Kuid ... töötama oli ta võimeline ainult siis, kui ta oli saanud oma vajaliku alkoholikvantumi. Muidu ei suutnud tema värisevad käed hoida ühtegi tööriista. Meie peainsener hoolitses isiklikult selle eest, et teda tähtsamatele objektidele toimetada ja talle viinapudel pihku suruda.
Tagantjärgi vaadates saan alles nüüd aru, missugune õnn oli minu jaoks see, et ma suutsin hoiduda alkoholi küüsi sattumast. Võimalusi selleks oleks olnud vägagi palju.
Lenin
laupäevakul Kremli hoovis palki tassimas. Kes neist just Lenin on,
jääb vaataja mõistatada. Kuna fotograafilist tõendusmaterjali sellest
tähelepanuväärsest sündmusest ei ole kuigi palju säilinud, siis peab
leppima kunstniku nägemusega.
Kord
juhtus nii, et Suure Oktoobri alulepanija V. Lenin tüdines Kremli
kabinetis istumisest ja omaenda kirjutatud raamatute lugemisest, mida
oli kogunenud juba suur sületäis. Kremli õues komistas ta ühele
puunotile ja kamandas kõrvalviibiva tunnimehe seda eest ära tassima. Et
aga kandam oli poolnälginud tunnimehe jaoks pisut liiga raske, pani
riigi esikommunist ka oma valge käe selle külge. Kuna juhtus olema
laupäev, sai Lenin sellest sündmusest idee kuulutada välja üleriiklik
laupäevak.
Kas see just nii juhtus, ei tea, kuid leninlik laupäevak sündis siiski. Peategelasena mainitakse ja kujutatakse seejuures alati ka kallist Vladimir Iljitši Kremli õues palki tassimas küll meeskonnatööna, küll sooloesitusena. Iga kunstnik väljendas seda oma nägemuse kohaselt. Jäi vaid üle imestada, kust need palgid keset Moskvat asuva Kremli õuele sattusid.
40-kopikane mark jäädvustas
Kas see just nii juhtus, ei tea, kuid leninlik laupäevak sündis siiski. Peategelasena mainitakse ja kujutatakse seejuures alati ka kallist Vladimir Iljitši Kremli õues palki tassimas küll meeskonnatööna, küll sooloesitusena. Iga kunstnik väljendas seda oma nägemuse kohaselt. Jäi vaid üle imestada, kust need palgid keset Moskvat asuva Kremli õuele sattusid.
Iseenesest
kavalalt kavandatud tasuta tööpäeva organiseerimine saavutas suured
mõõtmed. Üle kogu Venemaa ja hiljem üle N. Liidu kogunesid miljonid
inimesed oma "vabast" tahtest ühel laupäeval aastas, tavaliselt
aprillis, koristama ja töötama. Pandi paika laupäevakut juhtivad
kohalikud staabid, koostati plaane, võeti kohustusi ja kõike muud, mida
ainult nõukogude inimese mõistus võis välja mõelda. Selleks kõigeks
kulus kaugelt rohkem, kui üks tööpäev. Aeg tuli võtta loomulikult
põhitöö arvelt. Seega kaotati laupäevaku organiseerimiseks raisatud aja
arvel vähemalt kolm tavalist tööpäeva, kuid see ei huvitanud kedagi.
Laupäevak Tuula rongidepoos 1967. aastal
Koristamine
pidi olema põhitegevus, kuid siiski leidus ka ettevõtteid, kes
kohustusid andma toodangut, loomulikult tasuta ja ilmtingimata
kokkuhoitud materjalist. Arusaamatuks jäi, kuidas oli võimalik
valmistada kokkuhoitud materjalist mingit konkreetset toodangut ja
millest see kokkuhoitud materjal üldse tekkida sai. Kuid N. Liidus oli
kõik võimalik. Ettevõtted raporteerisid iga tunni lõpul tehtud tööde
mahust, mis siis raadios valjult maha hõigati. Kvaliteedist ei rääkinud
loomulikult keegi. Põhitegevuseks kujunes siiski eht vene kombe
kohaselt alkoholitarbimine. Ja seda üsna suurel määral. Kui tavalisel
tööpäeval oli tööajal tehase väravast väljumine üldjuhul keelatud, siis
leninlikul laupäevakul sellist keeldu ei olnud. Viinapoodide läbimüük
oli võrreldes tavalise tööpäevaga mitmekordne.
Vähetaipavale välismaa inimesele jäi mõistmatuks, miks seda tööd ei tehtud ära normaalses korras. Tõtt öelda ei saanud isegi kohalikud sellest aru, kui N. Liidus kehtis seadus, et kõrgemalt poolt tulnud käsku ei vaidlustata.
Vähetaipavale välismaa inimesele jäi mõistmatuks, miks seda tööd ei tehtud ära normaalses korras. Tõtt öelda ei saanud isegi kohalikud sellest aru, kui N. Liidus kehtis seadus, et kõrgemalt poolt tulnud käsku ei vaidlustata.
Loosung
rongil teatab uhkelt: "Töövalvel laupäevaku auks!" Loodetavasti
suutsid raudteelased valvelseisangust hoolimata ka rahvast vedada.
tavaliselt üleliiduliselt tunnustatud liköör "Vana Tallinn", mida mees varustusreisile minnes tassis kaasa terved kohvritäied. Jahimehed tunnevad hästi väljendit: sissesöötmine. See tähendab ulukitele lisatoidu jätmist teatud territooriumitele, kuhu siis loomad hiljem juba harjumusest kogunevad. Samasugune "sissesöötmine" oli ka meie nutika varustaja üks peamisi sõjakavalusi. Loomulikult oli lihtsam ja tulemusrikkam, kui asjamehed, kellest vajaliku kauba saamine sõltus, olid eelnevalt meeleheaga ära ostetud. Vajalikud kulud said kaetud preemiarahadest, mis talle kui eesrindlikult töötajale heldelt välja maksti. Tõenäoliselt oli ka teisi rahahankimisvõimalusi, kuid nendest tavaliselt vaikiti delikaatselt.
Umbes
samasugusel süsteemil baseerus ka kauplusejuhatajate tegevus. Meie elektrimootorite
mähkimistöökoda asus Tehnika tänaval toidukaupluse kõrval. See oli üks
pareminivarustatud väikepoode. Milles oli siis selle poe edu saladus?
Ekspediitorid, nagu peenemalt nimetati kaupa kohalevedavaid laotöölisi,
said oma kauba kesklaost, mis siis kaupluste vahel ära jagati.
Loomulikult ei teadnud kaupluste juhatajad seejuures, millist kaupa auto
sisaldas. Ja nüüd sõltus kõik kauplusejuhatajast. Kui ta oskas õigel
ajal "premeerida" nimetatud ekspediitoreid, siis oli tema kauplus see,
mis sai kaupa esmajärjekorras ja seega ka võimaluse valida. Kitsimad
jäid järjekorra lõppu ja pidid leppima ülejäägiga. Ka siin tuli
vajalik raha suurematest preemiatest, mis kauplusejuhatajale välja
maksti heade müügitulemuste eest. Nõukogude Liit oli tõepoolest
kõikide võimaluste maa! Tuli vaid olla leidlik!