Okupatsiooniaegne trükitsensuur Eestis.
Piret Lotman
Jüri Anti andmeil (Postimees, 30. jaanuar 1999, l. 6): 5. septembril 1939 andis peaminister Kaarel Eenpalu ministritele Ants Oidermaale, Karl Selterile ja Nikolai Viitakule salajase korralduse, milles teatas, et sise- ja välispoliitilise teabe edastamist hakkab reglementeerima tsensuur. Ajalehed võisid sõjast ja välispoliitikast edastada ainult ETA vahendatud sõnumeid, kusjuures ETA direktor pidi siseinfo kooskõlastama Riikliku Propaganda Talitusega, välisinfo aga välisministeeriumiga, RPT ja välisministeerium pidid omakorda info kooskõlastama sõjavägede staabiga.
1. Vastastikuse pakti sõlmimise järgne periood
Vastastikuse abistamise pakt N.Liidu ja Eesti Vabariigi vahel sõlmiti 28. septembril 1939. 11. oktoobril 1939 keelati Sisekaitseülema otsusega Sofias ilmuva venekeelse ajalehe Nasha Gazeta toomine Eestisse põhjendusel, et selles halvustatakse olukorda meile sõbralikus naaberriigis. Eestis leitud 11. ja 25. septembril ilmunud ajalehenumbrid tuli konfiskeerida ja hävitada. Keelati ka Helsinkin Sanomat`e ja Dagens Nyheter sissetoomine. 1940 aasta märtsis korraldati Riiklik Propagandakeskus ümber Informatsiooni Keskuseks. Viimase ülesanded on määratletud väga ebamääraselt, kuid seletuskirjas selle juurde on viidatud "eriti praeguse aja" ülesannetele. On teada, et Riigiraamatukogus keelati nõukogudevaenuliku kirjanduse laenutamine 1940. aasta kevadel. (samas hakkas raamatukogu juba 1939. aasta sügisest komplekteerima suurel hulgal nõukogude raamatut ja N.Liit pidas alates novembrist läbirääkimisi venekeelsete raadioülekannete suhtes, mida Eesti suutis tõrjuda nenede halva kvaliteedi ettekäändel.) Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu peakoosolekul 1940. aasta kevadel otsustati esitada märgukiri Haridusministeeriumile röövliromaanide ja kollase kirjanduse ilmumise pidurdamiseks. Enne Eesti okupeerimist keelati ja hävitati veel paar venekeelset pagulasväljaannet.
2. Nõukogude okupatsioon
Eesti okupeerimise järel keelati esimese väljaandena 22. juuni Vesti Dnja. Sisekaite ülema otsusega.suleti seejärel 2- 3 kuuga 212 ajakirjandusväljaannet.29. juuliga dateeritud kollase kirjanduse nimekirjas oli 29 raamatut (A.Dumas Krahv Monte-Cristo etc). Esialgu keelati üksikuid teoseid (A. Sipelgase Punase päikese lapsed, K. Traks Punases keerises. Nõuga jõu vastu. jms). Siseministri määrusega keelati igasugune kaastöö välisajakirjadele. Väliskirjanduse sissetoomine katkestati. Septembri alguseks keelati kõik koolides kasutusel olnud õppe-, käsi- ja abiraamatud.15. augustil saatis ENSV Haridusministeerium linna- ja maakoolivalitsustele ning riigikoolide juhatajale ringkirja, mille alusel tuli omal algatusel kõrvaldada kooliraamatukogudest 1)reaktsiooniline 2) kapitalistlikku kurnamist õigustav ja kaitsev 3) NSV Liidu vastane 4) kommunismi vastu sihitud kirjandus.
16. augustil uus korraldus, millega keelati 1) NSVL 2) ENSV 3) töötava rahva eluliste huvide 4) sotsialismi ülesehituse vastased teosed. Kindlasti tuli eemaldada kogu usuteaduslik kirjandus ja Zinovjevi, Rõkovi, Trotski, Buhharini teosed.
22. augustil sisekaitseülema Harald Habermani korraldus, millega tuli kõrvaldada NSVL vastane laimu- ja ässituskirjndus 2) suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist õigustav kirjandus. 3) shovinistlikku viha ja vaenu õhutav kirjandus 4) igasugune usuline kirjandus See kirjandus tuli kõrvaldada 1. septembriks ja saata Lõuna-Eestis Tartu Ülikooli raamatukokku (hävitati), Põhja-Eestis Riigiraamatukokku Toompeal (ei hävitatud). Need korraldused olid väga ebamäärased: Eesti Raamatukauplejate Ühingu kirjas Haridusministeeriumile väideti, et "on küll tahe olla lojaalne, see käib aga üle jõu ja mõistuse".
23. augustil hakkas Haridusministeeriumi juures koos käima keelunimekirju koostav komisjon, mille juhtajaks oli August Alle. Informatsionikeskuse (tema pädevuses oli trükitööde, raamatukogude, raadio, kino, ja kirjanduse ning kunstialade üldine korraldamine) esindaja selles oli N. Puusepp, kes tutvustas komisjoni teistele liikmetele tööpõhimõtteid. Komisjoni kümne liikme hulgas oli mitu kirjanikku: August Jakobson, Mihkel Jürna, Paul Rummo, Rudolf Sirge, Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Nimekirjade koostamiseks kasutati Tallinna Keskraamatukogu katalooge. Nimestik nr. 1. sisaldas 130 venekeelset teost. Nimestik nr. 2 sisaldas eestikeelseid memuaare jt biograafilisi väljaandeid, ilu- ja lastekirjandust. Nimestik nr. 3. keelas ajakirju, albumeid, broshüüre, käsiraamatud, kõik kirjastuse Loodus väljaaned, Tänapäeva romaani jm. 4. nimestik oli avaldatutest kõige pikem. Sisaldas ka võõr- ja venekeelseid raamatuid, ajakirjandust, usukirjandust, hariduse, poliitika, filosoofia-alast kirjandust, ajalooõpikuid jm. Need neli nimekirja avaldati Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas ja esialgu nad ei olnud salastatud. Lisaks oli veel keelatud lavateoste nimekiri, milles 111 näidendit ja osaliselt keelatud raamatute nimestik (siin peamiselt kooliõpikud), mida lubatud ajutiselt kasutada. Nimesti nr.5 oli kõige mahukam, see valmis 19. novembril 1940 ja seda trükis ei avaldatud. Sisaldas üle 100 nimetuse lasteraamatuid, venekeelset kirjandust jne. Kokku keelas komsjon 1552 teost, neist 904 eesti, 141 võõrkeelset, 507 venekeelset väljaannet. 20 autorit täiesti keelatud. Kirjandus tuli kõrvaldada raamatukogudest, raamatukauplustest ja antikvariaatidest ning kirjastustest.
1940. aasta lõpul hakkas Eestis kehtima N: Liidu raamatukogundussüsteem. Seltside, ühingute jms, raamatukogud keelati. Jäid vaid rahvaraamatukogud, eriraamatukogud (teadus) ning kaitse, meresõjaaevastiku ja SARK-i (Siseasjade Rahvakomissariaat) süsteemi raamatukogud. Senised raamatukogutöötajad (eriti rahvaraamatukogudes) asendusid suurelt osalt riigitruude inimestega.
2. septembril 1940 loodi Eesti NSV Kirjastuskeskus, kelle pädevusse kuulus kogu kirjastustegevuse juhtimine ja kontrollimine, samuti kogu raamatuturu kontrollimine.
20. oktoobrist 1940 pärineb korraldus, millega kõik trükitooted, olenemata sellest, kes kirjastab, kuuluvad kohustuslikule läbivaatamisele Glavliti töötajate poolt.
Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus (Glavlit) asutati 23 oktoobril 1940. Sellest ajast muutus kirjanduse tsenseerimine konkreetsemaks ja salajasemaks. Esimene Glavliti ülem oli Olga Lauristin. Kui palju raamatuid enne sõda hävitati, ei tea, lisanduvad ka sõjakahjud. On erinevaid arvamusi. Tartu Ülikooli Raamatukogu tolleagse juhataja Friedrich Puksoo arvates umbes 200 000 köidet.
Eero Mediaineni arvates võib sõjaeelsel nõukogude perioodil täheldada kolme perioodi: 1) kuni augusti lõpuni oli ettevalmistav periood. Eesti Vabariigi aegsed seadused ja terminoloogia justkui kehtisid veel, formaalselt püüti toimunut õigustada. 2) august kuni november, hävitati mahukate nimekirjade alusel, toimuvat ei püütudki õigustada, kuid kõik oli veel suhteliselt avalik. 3) alates Glavliti loomisest salajane laushävitamine.
Napilt aastaga suudeti hävitada kahekümne aastaga loodud raamatute kirjaastamis- levitamis. ja hoiustruktuurid. Peaaegu kõik trükised, nagu ka nendega seotud inimesed võeti riikliku kontrolli alla, kirjanduse hävitamise katkestas sõda.
3. Saksa okupatsioon
Saksa okupatsiooni ajal jätkus kirjanduse kõrvaldamine raamatukauplustest ja ladudest. 1941. aasta novembris ilmus Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestik nr.1. Salajane, ainult teenistuslikuks kasutamiseks, koostajad anonüümsed. Kõrvaldatavad raamatud jaotati seitsmesse kategooriasse: 1) aastail 1917-1941 ilmunud Nõukogude Vene kirjandus, v.a. klassikud ja puhtteaduslikud tööd ilma kommunistlike kommentaarideta või sissejuhatuseta. 2) kommunistlik kirjandus igas keeles 3) inglise ja prantsuse kirjandus alates 1933 algkeeles ja tõlkeis v.a. klassikute uusväljaanded 4) Eestis kommunistide valitsemisajal 1940/41 ilmunud kirjandus v.a. puhtteaduslikud tööd 5) juudi kirjandus igas keeles 6) Saksamaalt 1933. aastast alates emigreerunud mittejuutide teosed 7) saksavaenuliku tendentsiga kirjandus igas keeles. Et esimesse kolme liiki kuuluvat kirjandust oli kerge määratleda, sisaldas nimestik teoseid ainult kolmest viimasest. Nimestik sisaldas 197 täiesti keelatud autorit, milles vaid 16 eesti nime (olnud poliitiliselt tegevad nõukogude okupatsiooniaastal). Teine keelatud raamatute nimekiri sisaldas üksikteoseid, nõukogudeaegseid anonüümväljaandeid, perioodikat, kirjastusi, kelle kogu toodang keelatud. Selliseid nimekirju rohkem ei avaldatud, ringkirju üksikute teoste keelamise kohta aga küll. 1943. aasta märtsis keelati näiteks vabamüürlik ja okultistlik kirjandus. Erihoiu osakonnad teadusraamatukogudes loodi Saksa okupatsiooni ajal. Alates 1942/43 õppeaastast oli lubatud kasutada ainult Haridusdirektooriumi Teatajas lubatud õpikuid.
Ei saa öelda, et saksa okupatsiooni aegsed keelunimekirjad olnuksid suunatud eesti rahvuskultuuri vastu, on selgelt poliitilise suunitlusega. Sarnaselt N. Liidu keelupoliitikaga keelatud seksuaalküsimusi käsitlev kirjandus ja totalitaarrigi olemust analüüsiv, keelatud on samu teoseid ja autoreid.
Kui raamatukaupluse või -kogu juhatajal tekkis mõne teose suhtes kahtlus, pidi ta pöörduma Haridusdirektooriumi poole, mille pädevusse raamatukogud kuulusid. Käsikirjale trükiloa hankimiseks tuli see saata Haridusdirektooriumi, kes suunas selle omakorda Kirjastusametile, alates 1942. aasta lõpust aga Riias asuvale Riigikomissariaadile. Nii kirjastamist kui kontrolli trükitööde üle juhtis Rahvakasvatuse Peavalitsuse Kirjastusamet koos Kindralkomissariaadi alluvuses oleva Amt für Verlagsweseniga. Kogu Saksa okupatsioonile omast kahekordsete asutuste süsteemi rakendati ka ajakirjanduse puhul. Saksa tsensuur kuulus Kindralomissariaadi pressidetaili pädevusse, Eesti tsensuur Eesti Omavalitsuse Pressiametile ja Rahvakasvatuse Peavalitsusele Tallinnas oli nii eel- kui järeltsensuur.
4. Sõjajärgsed aastad
Juba 1944. aasta veebruaris Leningradis kohustas hariduse rahvakomissar Nigol Andresen oma käskkirjaga Rahvahariduse osakonna juhatajal teatama isiklikult õpetajatele ja raamatukogutöötajatele, et nad on määratud tööle nõukogude Eestisse, kus peavad kõigepealt koguma andmeid haridustöötajate kohta, võtma arvele kõik ümbruskonnas olevad õpikud ning sulgema ajutiselt kooli- ja avalikud raamatukogud. 1944. aasta novembris käsk puhastada raamatukogud fašistlikust ja muust nõukogudevastasest kirjandusest. Raamatuvarade hävitamine Glavlit`i salajaste käskkirjade järgi jätkus, kusjuures nüüd keskenduti Keskraamatukogude lõhkumisele (enne sõda ei jõutud), suureks kaotuseks eesti kultuurile oli 150 000 köitelise, väga hästi komplekteeritud (sisaldas ka eesti kirjanduse arhiivkogu) ja sõja ning senised okupatsiooniaastad õnnelikult üle elanud Tallinna Keskraamatukogu hävitamine aastail 1946-1950
Korraldused venekeelse ja nõukogude ajal ilmunud eestikeelse kirjanduse kõrvaldamise kohta tulid Moskva Glavlit`ilt ja need olid kooskõlas N. Liidu hetkeideoloogiaga. Näiteks Ahmatova ja Zoshtshenko raamatute keelamine peale 1946. aasta Leningradi protsessi etc. Samuti algatati Moskvast eri kirjandusliikide (näiteks usukirjandus) hävitamise kampaaniad. Üldse hakkab nende aastate keelunimekirjades domineerima nõukogude trükis. Näiteks 1952. aastal keelati täielikult aastail 1944-1949 ilmunud eesti- ja venekeelsete ajalehtede ja ajakirjade laenutamine õpilastele ja üliõpilastele. Erihoius olid kõik esimese nõukogude okupatsiooniaasta ja sõja ajal N. Liidu tagalas ilmunud trükised. Ehk teisisõnu - kõige keelatum oli eilne ajaleht.
Mis puutub Saksa okupatsiooni (see kuulus küll täies mahus hävitamisele) ja eriti Eesti Vabariigi aegsesse eestikeelsesse kirjandusse, siis siin oli hädavajalik koostöö kohalike kirjandusetundjatega, neid oli aga raske leida. Paljud bibliofiilid olid emigreerunud just esimesel nõukogude aastal kogetu tõttu, paljud hukkunud, vangis või lahkunud erialaselt töölt. Glavlit`i töö oli ebaprestiižikas, töötajad peamiselt poolkirjaoskamatud Venemaa eestlased. (Tegid oma töös "jämedaid vigu" keelates näiteks F. Schillerit ja W. Shakespeare`i jmt) Kasutasid Tartu Ülikooli Raamatukogu, Riikliku Raamatukogu ja Teaduste Akadeemia Raamatukogu erihoiuosakonna (need loodud kõik aastail 1945-1950) töötajate abi, kellel kohustus kontrollida raamatufonde ja teha Glavlit`ile ettepanekuid raamatute keelamiseks. Erihoidu suleti "nõukogudevastane, kontrrevolutsiooniline, antisemiitlik, pornograafiline, pedoloogiline, natsionalistlik, usukultusi propageeriv jne" kirjandus. Erihoiuosakonna töötajad olid ainult näiliselt raamatukogu koosseisus, tegelikult allusid Glavlit`ile ja täitsid oma kohustusi usinalt. Näiteks kui Glavlit kontrollis 1956. aastal riikliku raamatukogu erihoiuosakonda seoses mõnede eesti kirjanike taaslubamisega, leidsid nad sealt suurel hulgal "nende poolt mitte keelatud, kuid kahjulikku" eestiaegset kirjandust, mis siis ka keelunimekirjadesse kanti.
Kirjastamine läks riikliku kontrolli alla juba sõjaeelsel aastal, vahetult pärast sõda kehtestati ülirange kontroll iga trükitud paberilehe üle. 1945. aasta juuni algul võeti arvele kõik kirjutusmasinad ja paljundusaparaadid. Kirjastustöötajatelt nõuti laitmatut poliitilist minevikku. Neljandik ilmunud trükistest oli ühiskondlik-poliitiline. 1947. aastast hakkas kehtima nõue kirjastusplaanide koostamiseks kolmeks aastaks ette.
Raamatute hävitamine saavutas haripunkti 1949. aastal. Võõrkeelne kirjandus kuulus laushävitamisele ilma igasuguste nimekirjadeta. Näiteks raiuti puruks kogu Riikliku Raamatukogu Preesi tänava kiriku leerisaali koondatud võõrkeelne kirjandus. Palju seda oli, ei tea, aga timukale maksti töö eest 19 000 rubla. Kuna väliskirjandusena defineeriti "väljaspool N. Liidu piire ilmunud kirjandus alates 1917. aastast" (see on tsitaat, tean isegi, et 1917. aastal mingit N. Liitu veel polnud), siis kuulus selle määratluse alla ka kogu eesti kirjandus. Seda siiski otsast raiuma ei hakatud, hävitamine jätkus nimekirjade ja eri trükiste kategooriate järgi, järk-järgult keelati 1952. aastaks enam-vähem kõik, mis ilmunud Eesti Vabariigis (näiteks 12. augustist 1949 korraldus, et ajakirjad Looming ja Eesti Kirjandus ning Eesti Entsüklopeedia tulevad otsekohe hävitada põletamise teel. Üldreeegel oli selline, et kui trükiseid oli vähe, võis nad hävitada, kui suuremas koguses, tuli raiuda puruks ja saata utiili); 1950. aastal seoses kodanlike natsionalistide protsessiga keelati ka suur osa nõukogudeaegset eestikeelset kirjandust.
1949. aastal keelunimekirjadest enam ei piisa, ilmuvad lubatud väliskirjanduse nimekirjad, nn klassikute eestikeelne nimekiri sisaldab 109 autorit, valdavalt möödunud sajandi lõpu kirjanikud, keda siis tõlgiti kuuekümnendate keskpaigani välja. (Loomingu Raamatukogu, mis hakkas ilmuma 1957 tõi alles tasakesi uusi tuuli). Leedulaste väliskirjanike nimekiri oli muide väga sarnane, aga mitte täpselt sama. Tegelikult eelistati klassikat ka eesti ja vene kirjanduse puhul (ikka need Vilde ja Bornhöhe, Puškin ja Tolstoi), elasimegi rohkem möödunud sajandi vaimuilmas. Samas oli kirjanikke, keda avaldati Eesti Vabariigis, esimesel nõukogude okupatsiooni aastal, saksa okupatsiooni ajal ja pärast sõda jälle. Oskar Luts näiteks.
5. Stalinismijärgne nõukogude periood
Glavlit`i korraldusel hakati 1955. aastast alates erihoiu osakonnast välja päästma eesti autorite töid. Esialgu toodi päevavalgele kodanlikeks natsionalistideks põlastatute Nikolai Karotamme, Eduard Pälli, Johannes Semperi, Friedebert Tuglase, Mart Pukitsa, Paul Viidingu, Kersti Merilaasi, Oskar Toominga ja Hans Kruusi looming, siis võeti sellesse ringi ka Nõukogude võimude poolt mõrvatuid, Jaan Anvelt ja Jüri Parijõgi samas nimekirjas. Esimene Nõukogude võimu eest välismaale emigreerunud kirjanik, kes keelunimekirjast välja arvati, oli Aino Kallas, peagi ka Marie Under, Johannes Aavik, Gustav Suits jt. Lugejale lubati anda ka suur ja väike Eesti Entsüklopeedia ning Eesti biograafiline leksikon koos täiendusköitega. Samal ajal suunati erihoiu osakonda valikuliselt Stalini ajal ilmunud poliitilist kirjandust. 1956. aasta 3. jaanuarist olid keelatud kõik Eesti Vabariigis 1918 - 1940 ilmunud kalendrid, organisatsioonide ja poliitiliste parteide trükised, koolide ja teiste õppeasutuste õppekavad ja metoodilised juhendid, sõjaväe topograafilised kaardid, laulupäevade ja laulupidude kavad, linnade ja maakondade teatmikud ning "kriminaal- ja röövliromaanide sarjad (v. a. klassikute ja tuntud kirjanike teosed)", samuti kõik Saksa okupatsiooni ajal ilmunud trükised peale kirjandusklassika.
Aastail 1956- 1957 lubas Glavlit viia kasutuskogusse nii paljude eesti kirjanike ja literaatide teoseid, et selguse mõttes koostati uus nimekiri 63 eesti autorist, kelle kõik teosed kuulusid kõrvaldamisele. Keelatuist 20 olid pagulasautorid. Poliitikute kõrval kohtab siin pea kõigi eesti vaimuelu valdkondade säravaid esindajaid aja- ja kultuuriloolasi (Olaf Sild, Peeter Tarvel, Oskar Loorits, Gustav Ränk), vaimulikke ja teolooge (Hugo Bernhard Rahamägi, Johan Kõpp, Eduard Tennmann), kirjandus- ja kunstiteadlasi (Hanno Kompus, Ants Oras, Richard Antik). Keelatud olid Heiti Talvik ja Henrik Visnapuu, Juhan Jaik ja Karl Adson, Karl Ast-Rumor, Pedro Krusten, August Mälk ja Albert Kivikas ning oh üllatust! juba mitu aastat kodumaa mullas puhkav Karl-August Hindrey "aktiivse tegevuse pärast Rootsis" jne. Lugejani see kirjandus siiski ei jõudnud, osalt seetõttu, et säilinud oli vähe eksemplare ja need pandi arhiivkogusse, aga ka sellepärast, et jäeti igaks juhuks erihoidu edasi.
Kui poliitilise sula ajal taastus kirjavahetus kodumaaga, hakkasid pagulased saatma Eestisse vabas maailmas ilmunud emakeelset kirjandust. Saadeti see mõistagi sõpradele ja sugulastele, mitte Glavlit`ile. Viimane konfiskeeris aga võõrad saadetised juba tollis ja algul lihtsalt hävitas. Näiteks 28. novembril 1958 põletati posti teel saabunud Bernard Kangro luulekogud Pühapäev, Suvihari, Tulease ja Seitsmes öö, Gustav Suitsu Eesti kirjanduse lugu, August Mälgu Tee kaevule, Pedro Krusteni Kaugelviibija käekõrval, August Gailiti Kas mäletad mu arm, Liina Reimani Rambivalgus süttib, Jaan Lattiku Talupoja laul, Friedebert Tuglase Kogutud novellid. I ja palju teisi raamatuid. Jätkuvalt saadeti vähemalt kord kuus tuleriidale tol ajal ilmunud eesti kirjanduse paremik. Raamatuid hävitati nende sisu arvestamata üksnes ilmumiskoha järgi. Nii põletati koos Marie Underi, Kalju Lepiku ja Bernard Kangro luulekogudega ka Friedebert Tuglase Väike Illimar ja J. W. Goethe Fausti tõlge eesti keelde. Välisautorite loomingu hulgas, mis põletati, torkab silma M. Leblanci Õõnes nõel ja kommunistlikku ühiskonda analüüsiv M. Ailasi Novõi klass. Viimasest läks iga kuu tuleroaks kümneid eksemplare Edaspidi asendati autodafee osaliselt erihoiuga ja paljud kingitused jõudsid kohalegi. Näiteks 1959. aasta esimesel poolel vaatas Glavlit läbi 1228 postiga Eestisse saadetud raamatut, millest 685 loovutati adressaadile ja 543 pidas tsensuur kinni. Viimastest anti 16 raamatut EKP Keskkomiteele, 81 Riikliku Raamatukogu erihoiu osakonda, 27 Tartu Kirjandusmuuseumile ja 1 Eesti NSV Julgeoleku Komiteele.
1962. aastal kuulutati kehtetuks kõik senised kirjanduse keelunimekirjad ja asendati kahe koondnimestikuga. Neist esimene oli mõeldud kõigile raamatukogudele ja sisaldas kõrvaldamisele kuuluvaid Eesti NSVs ilmunud trükiseid. Teine nimekiri, mis ei olnud mõeldud kõigile raamatukogudele, sai valmis alles 1966. aastal ja koosnes Eesti Vabariigis 1918 - 1940 ning Saksa okupatsiooni ajal ilmunud kirjandusest.
1960. aastal oli kuues Eesti raamatukogus erihoiu osakond. Glavlit`il olid nendes hoitava kohta järgmised andmed:
kodumaist kirjandust väliskirjandust
Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu
20 067 16 080
Eesti NSV Riiklik Raamatukogu
14 788 48 434
Eesti NSV Partei Ajaloo Instituudi raamatukogu
2861 63
Eesti NSV Välisasjade Ministeeriumi raamatukogu
934 476
Tartu Riikliku Ülikooli Raamatukogu
26 613 66 899
Eesti NSV Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu
32 200 87801960-70.-l jätkus kirjanduse tsenseerimine väljakujunenud viisil ja vastavalt N: Liidu poliitilistele hoiakutele. Taaskord tõmbus silmus jäigemaks aastail 1982-84, seoses uue venestamislainega. Moskva kontroll otsis raamatukogudest ka usukirjandust ja saksa fashistlikku kirjandust.
1987. aasta septembris loodi komisjon, kuhu kuulusid Riikliku Raamatukogu, Tartu Riikliku Ülikooli Raamatukogu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu ja Eesti NSV Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu esindajad. Komisjon pidi valima NSV Liidu Kultuuriministeeriumi ja Glavliti käskkirjade alusel kirjandust põhikokku. 1988. aasta jooksul suunati põhikogusse enamus Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni aegsest eesti raamatust ning alustati välis-eesti kirjanduse erihoiult vabastamist. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi juurde moodustati ametkondadevaheline komisjon raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuulunud väljaannete läbivaatamiseks. Nõukogude tsensuuri lõpp. (võib-olla)
Andmed Glavliti tegevuse kohta puuduvad alates 1976, need viidi Kurt Ingermani juhitud komisjoni otsusel Moskvasse. Täpsemalt teab ehk selle kohta toonane kultuuriminister Lepo Sumera ja Ingermani komisjoniga paralleelselt (mitte)tegutsenud analoogilise komisjoni juht Andra Veidemann.
Kasutatud allikad:
1. Eesti Riigiarhiiv, fond 957, nimistu 1 (Välisministeeriumi Info-osakond),
fond R-17, nimistud 1-3 (Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus)
2. Eesti Rahvusraamatukogu, fond 1, nimistu 2 (Riiklik Raamatukogu)
1. Tsensor Eesti Raamatukogus.- Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised, 2. Tallinn, 1991. Koost. P. Lotman.
2. Uurimusi tsensuurist. Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised, 4 Tallinn, 1995. Koost. P. Lotman.
3. K:-O. Veskimägi Nõukogude unelaadne elu. Tallinn, 1996.
