Hans Lindemann mobiliseeriti
lennuväe abiteenistusse Pärnust. Oli Kuramaal, kust tal õnnestus sõja
lõpupäevadel lennukil Rootsi põgeneda. 1946. aastal andis tollane Rootsi
valitsus ta koos teiste eesti ja läti sõjaväelastega NSV Liidule välja.
1994. aastal heastas praegune Rootsi valitsus tehtud ülekohtu ja kutsus
kannatanud külaskäigule Rootsi, kus nad kuninga külalised olid. Hans
Lindemanni loo on kirja pannud Jüri Freyberg.
***
Minu teenistus algas 1944. aasta augustis Pärnus,
kui meid, 1927. aastal sündinud noormehi, kutsuti sundmobilisatsiooniga
Saksa lennuväe abiteenistusse. Koos teiste Pärnu poistega määrati mind
õhutõrjepatarei juurde, mis asus Raeküla taga mere ääres. Ega me
saanudki seal kaua olla, sest septembri lõpu pool tuli lahkumiskäsk.
Mäletan, et lahkumisest tekkinud segadust kasutades panid mõned poisid
plehku. Meid oli siis järel paarkümmend poissi, kui augustikuu keskel
läks sõiduks Riia poole.
Ruhjas tehti esimene peatus. Rinne oli väga lähedal -
kostis lahingumüra. Meil tuli lõunasöögiks kohad sisse võtta lahtiste
haudade vahel. Rindel langenud mehed olid mässitud telgiriidesse. Natuke
võigas oli sellises paigas süüa.
Ruhjast läks sõit otse Riia poole. Meie
õhutõrjepatarei asukohaks määrati Bolduri (Bulduri Riia rannas). Seal
tegime õppusi, eriti riviõppusi, ja ikka eesti rivilauludega, nagu:
“Täna me liigume…”, “Saa vabaks Eesti meri” ja muud sellised.
Eesti poistel vedas, et just Buldurisse saime, sest
tol ajal oli seal põllumajanduskool. Suurtes triiphoonetes kasvatati
isegi viinamarju, millega läti tüdrukud meid ohtralt kostitamas käisid.
Aga see ilus elu lõppes varsti, sest Riia oli juba langemas venelaste
kätte. Nii et meil tuli asjad kokku pakkida ja patareiga edasi, lääne
poole liikuda.
Meie uueks peatuskohaks sai Läti sadamalinn Vindavi
(Ventspils). Sealt polnud enam kuhugi minna. Olime jäänud Kuramaa
kotti. Meie patarei ülesandeks oli sadama kaitsmine pommirünnakute eest.
Andsime pidevalt tõrjetuld ja mõned vene pommitajad tulistasime ikka
alla ka.
Nii see aeg läks, kuni saabus 1945. aasta kevad.
Vaatamata ränkadele lahingutele, pidas Kuramaa rinne vapralt vastu.
Sinna olid koondatud (kui ma ei eksi) kõik saksa 8. armee tankidiviisid.
Tankid olid enamasti maa sisse kaevatud.
Ägedaid lahinguid peeti Tukumsi linna pärast, mis
käis mitu korda käest kätte ja viimaks oli sakslaste käes. Meie poolel
hakkas laskemoona nappima, mistõttu kästi sellega säästlik olla. Seda
enam, et oli oodata eriti ägedaid rünnakuid. Õnneks jäi vastase suur
pealetung tulemata, sest seda ennetas saksa väejuhatuse kapituleerumine.
Ainult plehkupanek võis päästa.
8. mai hommikul oli ilm väga ilus, kõikjal
levis kevade hõngu, valitses täielik vaikus. Meie patarei oli just kui
välja surnud. Patareiülemat enam ei olnud, tema kohustusi täitis
Oberfähnrich (ülemlipnik).
Punkris, kus ma olin koos oma patarei sakslastega,
sagisid-õiendasid mingid lendurid. Taipasin üksikutest sõnadest, et neil
on plaanis lennukiga põgeneda. Mis lennuk see olla võis ja kus asus,
seda ei saanud ma teada, sest jutt käis sosinal. Ilmselt olid piloodid
sakslastest õhutõrjemeestega sõbrad.
Umbes kell kaks pärast lõunat rivistati meid üles.
Oberfähnrich luges ette kapitulatsiooni käskkirja ja Vindavi
garnisoniülema päevakäsu, mis vabastas kõik talle alluvad sõjaväelased
teenistusest.
Seega olime kõik tsiviili arvatud. Selle asemel, et
rõõmustada, võttis see asjaolu hoopis kõhedaks. Vastavalt liitlaste
kokkuleppele oleksime pidanud ennast hiljemalt südaööks venelaste kätte
sõjavangi andma. Oli selge, et sel juhul ootab meid Siber!
Ainult plehkupanek võis päästa, aga mil viisil
põgeneda, kui erariideid polnud kusagilt võtta. Ja kuhu pagedagi, kui
ees on venelane ja selja taga meri. Sõjaväejuhtkond mingisugust
evakueerimist ei korraldanud. Patareist lahkumiseks ja pagemiseks oli
jäänud vaid kümme tundi.
Eesti poisid seadsid sammud kõigepealt köögi poole.
Kuramaal anti vähe süüa ja seegi oli alalõpmata hobuseliha, millest
tehti guljašši. Olime kasvueas poisid ja tühjast kõhust tüdinenud. Tige
varustusala Oberwahctmeister oli kadunud, köök ja laod valveta jäetud,
võta mida tahad! Noh sai siis kotid täis topitud, peamiselt konserve ja
lenduritele määratud plekk-karpides šokolaadi.
Lennukiga üle mere.
Jõudsin veel õigel ajal tagasi, kui
lendurid koos sõpradega punkrist väljusid. Hakkasin neid jälitama.
Teekond viis sadamasse, kus ühe kai ääres seisis vesilennuk Heinkel.
Sadamas oli tohuvabohu. Suur hulk lätlastest
eraisikuid ja Wehrmachti sõdureid püüdis ennast praamile või mõnele
muule alusele sokutada. Muudkui ole mees ja tee kiiresti. Et korrapärast
evakueerumist polnud, siis ei olnud ka ühtegi toekat transpordilaeva.
Mul ei jäänud muud üle, kui hüpata kailt lennukile,
mida valvasid automaatidega relvastatud sakslased. Need karjusid:
“Zurück-zurück!” (tagasi-tagasi!). Hüüdsin vastu, et mul pole kuhugi
minna - ühel pool vesi, teisel pool nii kõrge kai, et sinna tagasi
hüpata ei saa.
Pugesin kabiini, kus olid minu punkri sakslased juba
ees. Lennuk täitus kiiresti meestega, oli neid nelikümmend või rohkemgi,
ei mäleta. Kartsin, et mind lüüakse välja - olin ju eesti poiss ja
lennuväe abiteenistuse vormis.
Õnneks ei tehtud minust enam välja ja lennuk startis.
Aga oh häda, koorem oli liiga raske. Lennuk võttis mitu korda merel
hoogu, kuid õhku tõusta ei suutnud. Oli juba pime ja kell hakkas
liginema saatuslikule hetkele – 00-le.
Siis kästi kõigil üleliigsed asjad ja seljakotid
välja visata. See aitas, lennuk tõusis õhku ja me hingasime
kergendatult. Piloodid teatasid, et suundume Saksamaale.
Lendasime tuledeta, kabiin oli pime. Äkki aga võeti
meid proþektorite risttulesse, kabiinis oli valge nagu päeval. Oli karta
kõige halvemat. Õnneks meid siiski ei tulistatud, ilmselt rahu
kehtimise tõttu. Aga kõikjal sellest kinni ei peetud, venelased
tulistasid põgenevaid praame.
Mõne aja pärast nägime elektrituledes säravaid linnu.
Piloodid ütlesid, et näete, juba Stettin paistab. Mind pani see jutt
muigama, sest oli uskumatu, et Saksa linnad võisid sellistes uhketes
tuledes särada. Sain kohe aru, et tegemist võis olla Rootsi
rannikulinnadega.
Rootslaste valve all.
1945. aasta 9.mai varahommikul libises meie
lennuk Rootsi mereveele Trelleborgi sadamalinna läheduses. Tuli kaua
oodata, enne kui rootsi sõdurid julgesid lennuki juurde tulla. Nende
esimeseks mureks oli meilt relvad ära võtta. Et meil kellelgi relva
kaasas ei olnud, läks edaspidine hõlpsasti.
Meid interneeriti, st. võeti sõjaväe valve alla,
sõidutati kaatritega maale ja viidi otseteed sauna. No oli alles uhke
saun - meenutas rohkem ujulat. Pesime end korralikult puhtaks ja saime
puhta pesu. Peale tõmbasime oma vormiriietuse. Sineleid ei olnud, olime
need merre visanud.
Saunast viidi meid bussi peale ja sõit läks Malmö
linna lähedal asuvasse suurde vangilaagrisse, kus oli umbes kaks tuhat
saksa sõjaväelast. Enamik neis olid Wehrmachtist, oli palju tankiste ja
mereväelasi eesotsas oma Pillau komandöriga Bornholmi saarelt. Nad
deserteerisid enne kapitulatsiooni ja põgenesid Rootsi.
Laager oli ümbritsetud okastraadiga, valvasid Rootsi
sõjaväelased. Meid majutati telkidesse. Käisime tööl tee-ehitusel.
Laupäevad ja pühapäevad olid tööst vabad, siis tegime sporti.
Baltlastel oli tugev jalgpallimeeskond, kus osalesin
vasakäärena (olin siis 18-aastane). Mängisime kuulsa Saksa meeskonnaga,
kes oli tuntud nime all Schalke 04. Muidugi kaotasime 0:2.
Saatuslik viga.
Tegin vea, et läksin laagris lätlaste
hulka. See asi juhtus nii, et üks Läti relva SS-diviisi
rügemendiülemusi, kes oskas eesti keelt, hakkas mind veenma, et tema
rügementi üle läheksin: “Mis sa nende sakslaste juures ikka oled?” Nende
rügement saavat varsti vabaks ja võivat Rootsi elama jääda. Nii olevat
laagri juhtkond kinnitanud. Nagu hiljem selgus, oli see vale.
Sakslased, kellega Rootsi lendasin, teatasid Rootsi
võimudele, et tulid lennukiga Norrast ja vastavalt liitlaste
kokkuleppele on nad kohustatud end vangi andma inglastele. Selle valega
pääsesid nad Venemaa sunnitöölaagritest ja viidi hiljem Saksamaale.
Lätlased, nende hulgas siis ka mina, eraldati
sakslastest ja viidi baltlastele määratud laagrisse. Me ei teadnud, et
eraldamise põhjuseks oli 1945. aasta juulis Rootsi Riksdagi (parlamendi)
otsus anda NSV Liidu nõudmisel Saksa sõjaväes teeninud eestlased,
lätlased ja leedulased venelastele välja *). Me ei teadnud seda tükil
ajal.
Väljaandmise otsuse tegi 1945. aasta juunis Rootsi valitsus. (lehe koostaja)
Laager asus Eskjö linna lähedal
Ränneslättis, kus oli kokku 146 Baltimaadest pärit meest. Seal kohtasin
seitset oma patarei poissi, kes olid praamil Gotlandi saarele põgenenud.
Leedulasi oli laagris kaheksa, eestlasi samuti kaheksa, ülejäänud olid
kõik lätlased.
Laagri territoorium oli üsna suur, ümbritsetud
okastraattõkkega. Alguses valvasid meid sõjaväelased, hiljem
politseinikud. Sõjaväelased olevat avaldanud protesti meie väljaandmise
vastu. Nii jäigi see must töö politsei kaela.
Kui sügise poole imbus laagrisse kuulujutte
väljaandmise kohta, hakkas kogu laager keema. Eriti vapustatud olid SS-i
ohvitserid, kes teadsid, mis neid sel juhul ootab.
Ühel eesti poisil õnnestus Rootsis elava onu abil
vabaks saada (hiljem siirdus ta Kanadasse, nüüd on surnud). Meid jäi
siis laagrisse seitse.
Algas ärevusest ja hirmust piinav ootamine.
Laagrisisese juhtimise võttis enda peale energiline läti rahvusest
kapten Eifuss. Ta valdas palju võõrkeeli. Meiega suhtlesid lätlased,
samuti Eifuss vene keeles. Aga meiega tal suurt tegemist polnudki, aeg
läks pigem intervjuude andmisele. Ta nõudis, et Rootsi valitsus
tühistaks meie väljaandmise otsuse.
Kuid kõik jäid meie suhtes kurdiks. Kahjuks isegi
Eesti Komitee ja Eesti eksiilvalitsus ei teinud meist välja. Raske
öelda, millest see tingitud oli. Arvatavasti olid nad hirmul, et kui
häält tõstavad, siis hakkavad venelased ka neid endid nõudma.
Näljastreik ja luutsinapäeva tordid.
Laagris kuulutati välja näljastreik. Eriti
piinarikas oli see, et pidime kolm korda päevas rivistuma ja sammuma
köögilettide juures seisvatest ja toitu pakkuvatest kokkadest tummalt
mööda ning asetama kasutamata taldrikud tagasi ettenähtud kohta. Seda
protsessiooni filmiti ja pildistati.
Kui olime viis päeva nälginud, külastas meid praost
Täheväli. Ta pakkus meile lunastust põhimõttel, et ihu võivad nad võtta,
aga vaim jääb alles. Mis meile vaimust, meie, noored mehed, tahtsime
elada!
Järgmisel külastuskorral tõi praost Täheväli meile
piiblid, väikeses köites Uue Testamendi, õnnistas meid, andis veini ja
armuleiba, mis nälgival inimesel otsekohe suhu sulas. Veini sai ka
ainult tilgakese ja oligi kõik. Nii et nüüd olime valmis minema
Venemaale surema?
Politsei tugevdas valvet, et meid ikka täies
koosseisus saaks venelastele üle anda. Mis meil muud teha oli, kui edasi
nälgida. Üks meie poistest, Piirimäe Jaan, jäi nii nõrgaks, et ta viidi
lähimasse sõjaväehaiglasse.
Kuidas me nälgimist talusime? Esimesed kolm päeva
olid väga rasked, söögihimu oli nii kange. Siis jäime apaatseks, muudkui
suitsetasime ja jõime kraanivett.
Arvatavasi oli ka lätlaste hulgas näljast nõrkenuid,
neid oli ju palju rohkem. Punase Risti autodega viidi meid tema
Kuningliku Kõrguse hospidali, kus näljastreik jätkus. Iga palatiukse
taga istus valvur. Ei lastud palatist välja isegi asjale, kõik tuli
sealsamas ära teha.
Mäletan hästi luutsinapäeva (13 detsember), kui
haigla õed tulid palatisse üleni valgesse riietatud nagu inglid, põlevad
küünlad peos, ühel kroonina peas. Nad laulsid “Santa Luciat” ja
pakkusid pealetükkivalt suuri torte. Vaatasime hämmeldunult seda
pühalikku toimingut ja neelatasime sülge.
Mõne aja möödudes öeldi meile, et kuningas on
pöördunud Stalini poole palvega pikendada baltlaste väljaandmise
tähtaega aasta võrra ja et kõik teised haiglapalatid on näljastreigi
lõpetanud. Mis meilgi üle jäi. Et magu oli kaksteist päeva tööta olnud,
anti alguses riisitummi ja leent, joogiks vett.
Sõnum kompvekipaberi vahel.
Kui juba veidi kosunud olime, viidi meid
Trelleborgi lähedal asuvatesse barakkidesse, muidugi politsei tugevdatud
valve all. Neil oli tõsine mure, et me kaduma ei läheks. Arutasime
omavahel, et küllap rootslased müüsid meid maha Sileesia kivisöe eest.
Nii me elasime pidevas hirmus, mängisime kaarte,
sõime ja magasime. Ma sain sõbraks ühe Rootsi politseinikuga, oli tore
poiss - Willy. Tal oli meist kahju, aga ütles, et see on nende amet ja
kui nemadki meid valvamast keelduvad, siis on see juba revolutsioon
Rootsi Kuningriigis.
Kui me varem vahel ikka ajalehti nägime, siis seal
barakkides enam mitte. Kuid 1945. aasta jõulude ajal sai meie olukord
siiski selgeks.
Üks tuttav eesti tüdruk saatis mulle jõulupaki,
milles oli šokolaadikompvekke, küpsiseid ja muud magusat. Pakk oli enne
üleandmist avatud ja põhjalikult läbi otsitud. Kui kompvekid söödud,
tahtsin paberid ära visata, kuid üks vanem leedu ohvitser võttis need
endale ja harutas hõbepaberid lahti.
Ühe vahelt tuligi välja kitsas telegraafilint,
millele oli saksa keeles trükitud: “Undén annab teid välja”. Undén oli
Rootsi tolle aja sotsialistliku valitsuse välisminister. (Hiljem olevat
ta seda tegu kahetsenud, kuid tollal oli olukord pingeline ja suurriigid
avaldasid survet).
Me ei osanud enam midagi teha, tagusime kaarte ja
uurisime Uut Testamenti. Praost Täheväli mainis meid viimati külastades,
et ta abikaasa vaatavat mõnikord, mis tekst juhuse tahtel ette tuleb.
Nii tegime meiegi. Mu sõber Sosi lõi ühel hommikul piibli lahti
leheküljelt, kus kirjeldati Jeesuse jüngrite pääsemist.
Eks meiegi mõtlesime pääsemisele.
Traagiline väljaandmispäev.
|
Rootsi politsei N. Liidule välja antud baltlasi autobussi laadimas
|
Saabus kohutav 25. jaanuar 1946. Rootsi
politsei ründas varahommikul, kui me alles magasime, laagrit, iga mehe
juures seisis politseinik. Kohale oli toimetatud uus politseiüksus, sest
meie seniseid valvajaid ilmselt enam ei usaldatud. Kästi kähku riidesse
panna ja kompsud kokku korjata.
Kui me eesti poistega koridori jõudsime, avanes
vapustav pilt - kaks läti ohvitseri olid naaberruumis oma veresooned
läbi lõiganud ja lamasid vereloigus.
Meid sõidutati bussidega Trelleborgi sadamasse, kus
ootas NSV Liidu laev Beloostrov. Traagika oli täielik. Ühte läti
leegionäri, kes oli bussis veresooned läbi lõiganud, tiriti nagu
veristatud looma laevale. Hakati vastu, kuid kõik see oli lootusetu.
Vastuvõtmise juures viibis ka üks eestlane, kes
lubas, et meid lastakse koju, kes Saaremaale, kes Pärnusse või mujale,
ikka sinna, kus olime sündinud või kus meie vanemad elavad. Pidasime
seda irooniaks ega uskunud tema jutust sõnagi. See ei saanud tõsi olla,
mida meie pärastine elukäik ka näitas.
Kontroll oli sadamas tihe, ühed andsid üle, teised
võtsid vastu, nagu oleks loomi tapamajja viidud. Vene sõdurid seisid
kahes reas, laskevalmis automaadid käes. Küllap pidasid meid suurteks
kurjategijateks, keda Stalin Rootsi valitsuselt välja nõudis.
Laeva trümmis, kus olid kahekordsed narid, heitsime
masendatult pikali. Kui oli vaja minna “heasse kohta”, siis tuli valvuri
saatel ronida jäätunud laevalaele, kuhu oli ehitatud tekist üle ulatuv
peldik.
Tagasi Kuramaale ja sealt Eestisse.
26. jaanuari hommikul jõudsime Kuramaale,
kuid mitte enam Vindavi linna, vaid hoopis Liibavisse (Liepaja). Seal
oli vastas piirivalveüksus koos verekoertega ja meid konvoeeriti lähedal
asuvasse vangilaagrisse. Kohe tehti “suurpuhastus”, kõik, mis me olime
Rootsist kaasa toonud, võeti ära, sealhulgas ka talismaniks muutunud
piiblid.
Mõne kuu pärast viidi baltlased Miitavi (Jelgava)
linna lähedasse filterlaagrisse, kus korraldati ülekuulamisi ja oli
ehtne sunnitöö. Käisime tellisevabrikus telliseid tegemas. Savi sõtkus
kinniseotud silmadega hobune, kes käis kogu aeg ringi ümber posti. Kõik
muu töö tegime käsitsi.
Toiduks oli vesine supp. Et see veidi paksem oleks, korjasime hapuoblikaid. Laagrit valvasid endised kriminaalkurjategijad.
Üle kuulati öösiti. Mul tuli minna kõigi eesti poiste
eest. Keegi teine vene keelt ei osanud, mina aga olin Narvas sündinud
ja kasvanud, mistõttu valdasin seda hästi.
Pinniti, miks me Saksa sõjaväkke astusime. Püüdsin
selgitada, et meid mobiliseeriti ja kõik ei saanud ju metsa pageda.
Eriti suureks süüks pandi Rootsi põgenemist, mis olevat kodumaa reetmine
ja võivat kaasa tuua 25-aastase laagrikaristuse Siberis.
Et meie, seitse eestlast, olime noored ja vaid
abiteenistuslased, siis meid vabastati laagrist, toodi tapi korras
Tallinna ja pandi tööpataljoni. Arvatavasti mõjutas sellist küllalt
soodsat asjade kulgu siiski see, et tulime Rootsist. Seoses sellega oli
meil mitu juhtumit hiljemgi. Näiteks korraldasid väliseestlased Rootsis
iga aasta 25. jaanuaril (meie väljaandmise päeval) hingepalvusi. Sellele
reageeris ajaleht “Izvestija” artikliga “Kellele lüüakse hingekella”.
Käisid siin ka Rootsi ajakirjanikud, kes tahtsid veenduda, kas oleme
veel elus. Meil tuli jutuajamisel laveerida ja elu kiita.
Tööpataljoni pandi meid 1946. aasta septembris. Aasta
otsa rügasime Eestimaa metsades ilma palgata tööd. Sooja toitu anti üks
kord päevas, lisaks pool pätsi leiba. Olime mõnes mõttes lindpriid,
isikuttõendavaid dokumente ei antud.
Vabanesin tööpataljonist 1947. aasta lõpul. Sõbrad
sokutasid mind tööle tekstiilivabrikusse Keila, kus töötasin 45 aastat,
kuni pensionile minekuni.
Lõppvaatus, järelkaja või heastamine?
Rootsi suursaadik Eestis härra Lars
Grundberg andis 1993. aastal ajalehele “Päevaleht” intervjuu, milles
taunis Baltimaadelt pärit interneeritute väljaandmist Nõukogude Liidule.
See andis tõuke mõttele, kas ei võiks Rootsi valitsus heastada ülekohtu,
hüvitada ülekohtust johtunud ränki katsumusi, mis meil üle elada tuli.
Mul õnnestus härra Grundbergiga kokku saada ja
esitada talle sellekohane avaldus. Suursaadik võttis asja tõsiselt ja
korraldas 1994. aasta 15. mail kokkusaamise Rootsi välisministriga, kes
viibis Tallinnas Läänemeremaade välisministrite kohtumisel.
Proua Margaretha af Ugglas luges ette oma valitsuse
avalduse, milles mõistetakse hukka tolleaegse, Per Abbin-Hamoni
valitsuse otsus baltlaste NSV Liidule väljaandmise kohta ja vabandatakse
ülekohtu pärast. Ühtlasi teatas proua af Ugglas, et Rootsi valitsus
korraldab baltlastest kannatanuile vastuvõtu Stockholmis ja viib meid
paikadesse, kus me interneerituina viibisime.
Sõitsime Riiast Rootsi erilennukiga. Eestlasi oli
neli: Jaan Piirimäe Märjamaalt, Elmar Sosi Mõisakülast, Elmar Suurpere
Saaremaalt ja mina Tallinnast. Kolm meest jäi puudu, nad on juba
manalas.
Riias oli meil südamlik kokkusaamine läti
kamraadidega. Nende grupivanem (see, kes bussis veresooned läbi lõikas)
oli Siberi vangilaagrites viibinud. Saime teada, et iga neljas Rootsist
NSV Liitu toodud lätlane on surnud, kes maha lastud, kes NKVD laagrites
ära piinatud.
Arlanda lennuväljale saabusime 20. juunil. Vastuvõtt
oli pidulik - lilled ja soojad käepigistused. Buss viis Stockholmi, kus
meid majutati luksushotelli. Korrastasime end ja panime visiitülikonnad
selga. Egas kuninga vastuvõtule saa teksastes ja tossudes minna.
Kuningas Carl XVI Gustav pidi meid lossis ootama kella üheteistkümneks.
Kui olime rivistunud - kolmkümmend viis lätlast, neli
eestlast ja üks leedulane - ilmus saali kuningas. Ta tervitas meid
kättpidi ja pidas lühikese kõne. Hiljem oli igast rahvusest üks kutsutud
kuningaga vestlema. Eestlaste poolt langes see au minule. Tänasin
kuningat, samuti Rootsi valitsust külaskäigu võimaldamise ja meeldiva
vastuvõtu eest. Eraldi tänasin Rootsi sõjaväge, kes ei nõustunud meie
deporteerimisega.
Kella 14-ks olime kutsutud välisministri dineele.
Välisminister kahetses meie väljaandmist ja lootis, et saab natuke
leevendada meile tehtud ülekohut. Järgnesid kohvilaud ja
pressikonverents.
Noorusradadel.
Sõitsime Adolf Frederiku kiriku kalmistule,
kuhu on püstitatud mälestussammas pärast sõda Rootsis surnud
lätlastele. Sambasse raiutud nimede hulgas on ka nende kahe ohvitseri
nimed, kes väljaandmise päeval enesetapu sooritasid.
Järgmisel päeval lendasime erilennukiga Eksjö linna,
Stockhlmist 300 km. Seal võtsid meid vastu linnapea ja teised
ametiisikud. Kohe pärast majutamist läksime kirikusse, kus meie auks
peeti jumalateenistus. Kirikuõpetaja palus rootsi rahva nimel andestust
väljaandmise eest. Me ei saanud ükskõikseks jääda - vägisi kippusid
pisarad silmi. Eks pisaraid tuli hiljemgi, kui kohtusime inimestega, kes
meid veel mäletasid ja omal ajal toetanud olid.
Ränneslätti laagris olid heisatud Balti riikide lipud
ja Rootsi lipp, sõjaväeorkester mängis kõigi asjaosaliste maade hümni.
Kõnedes meenutati meie viibimist selles laagris. Meil tuli nüüd ära teha
ka kaamerameeste töö, filmida kööki ja mõnda muud hoonet, sest
ruumidesse eraisikuid ei lastud.
Külastasime lähedal asuvat sõjaväehaiglat, kuhu
Piirimäe näljast nõrkenuna viidud oli. Liigutav oli tema kohtumine õega,
kes kõike hästi mäletas ja ikka veel haiglas töötas.
Järgmisel päeval lendasime Gotlandi saarele. Käisime
laagri asukohas, kus me lennuväepoistest semud olid viibinud enne
Ränneslätti toomist. Kohtusime inimestega, kes meie poisse veel
mäletasid.
Visbyst startisime Riia suunas. Sellega, võiks öelda, lõppes minule Teine maailmasõda.
Eeesti Lennuväepoiste klubi
