Nürnbergi protsessi tõed ja valed
Vaino Kallas
Kui sõda lõppes, seisis kõige halvem alles ees.
Teheranis, Jaltas ja Potsdamis järgnes sõja peamisele agressorile
lääneliitlaste üks järelandmine teisele. Sama, mis N. Liit oli
võimaldanud enne sõja algust Hitlerile (materiaalne abi, MRP), luues
seega talle ühe vägivalla võimaluse teise järel, sama tegid nüüd
lääneliitlased Stalinile. Relvastatuna võimsaks ja vägevaks ning tema
alatuid tegusid õigustades või hoopis maha vaikides, muudeti enamus
Ida-Euroopa riike N. Liidu vasallriikideks, kus maailmarevolutsiooni
kõigi reeglite järgi algasid suurpuhastused, deporteerimised ja
massimõrvad. Poola, mille pärast Inglismaa ja Prantsusmaa olid 1939.
aastal Saksamaale sõja kuulutanud ja andnud oma lubaduse Poolat
abistada, unustati nüüd täiesti ja jäeti täielikult Stalini valdusse.
Nürnbergi sõjatribunali kohtualused
14. novembril 1945 algas Nürnbergi
kohtuprotsess Saksa fašistlike sõjakurjategijate vastu. Protsessi
läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. a. Selle
kohtu- farsi suunaja ja peasüüdistaja oli Nõukogude kindralprokurör
Andrei Võšinski. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga
kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid
Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele ning
okupeerinud Balti riigid, olles seega ise üks Teise maailmasõja
initsiaatoreid. Seepärast kaitsti Nõukogude huvisid protsessil sama
raevukalt, kui seda oli tehtud sõja ajal Stalingradi varemeil.
Kokku oli kohtu all 21 kaebealust – SS-i juht
Kaltenbrunner (Himmler oli teinud enesetapu arreteerimise ajal).
Süüaluste pingis olid: Luftwaffe juht Göring; okupeeritud alade
haldusjuhid Franck, Rosenberg ja Seyss-Inquart; sunnitöölaagrite ülem
Sauckel; opratiivstaabi kindralid Keitel ja Jodl, juudivastaste
dekreetide autorid Frick ja Reicher ning Reichi välisminister
Ribbentrop. Bormanni üle mõisteti kohut tagaselja. Peale nende olid
kohtu all veel viis kollektiivset süüdistatavat – Reichi
valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioon SS/SD, Gestapo ja
Hitleri peastaap. Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel:
a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.
Iga kohtuprotsessi puhul tekib aga otsekohe
küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista.
Nürnbergi kohtusüsteemi õigusfilosoofia üle vaidlevad juristid
tänapäevani. Teatavasti olid Nürnbergi tribunali kohtunikeks Teise
maailmasõja võitjariikide - USA, Nõukogude Liidu ja Suurbritannia -
esindajad.
Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista
omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete
puudumisel endale ise. Selleks võtsid nad 1945. aasta suvel vastu
Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, millega hiljem liitus veel 19 riiki.
Liitlaste kinnitusel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta
kapitulatsioonist. Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal, koosnedes
võitjariikide kohtunikest, polnud seetõttu õiguslikus mõttes
rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.
Rahvusvaheline kohus on näiteks praegune Haagi
Jugoslaavia tribunal, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega
laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse huvides
oleks Nürnbergis kohtumõistmisse tulnud kaasata ka neutraalsete riikide,
nagu Rootsi, Shveitsi jt. riikide esindajad.
Oleks ju vastuvõetamatu, kui Haagi Jugoslaavia
tribunalis mõistaksid moslemid ja horvaadid õigust serblaste üle (või
vastupidi). Vastuvõetamatu on ka see, et seadusandja kehastub ümber
kohtunikuks. Ometi Nürnbergis nii juhtus - mitu juhtivat Rahvusvahelise
Sõjatribunali Harta väljatöötajat nimetati protsessil kohtunikeks või
süüdistajateks.
Nürnbergi protsessi ülesandeks oli seadusandlikus
korras natslike sõjakurjategijate karistamine, kes hävitasid miljoneid
süütuid inimesi. Nõukogude Liidu esindajad kinnitasid, et Nürnbergi
protsess korraldati selleks, et seadusandlikus korras karistada
sõjakurjategijaid, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Teisisõnu -
Stalin taotles õiglust.
Kuid seda ilusat tõde varjutab üks tume vari -
miks pidi kurjategijaid karistama Stalin, kes ise oli suurem kurjategija
ja hävitanud kümneid miljoneid, s.t kordi rohkem inimesi juba ammu enne
Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada.
Kummaline on ka see, et Stalin võttis nõuks karistada hitlerlasi, kelle
ta ise oli võimule ja neile kuritegudele aidanud.
Ja mis veelgi jahmatama panev - sõjasüüdlaseks
sai ka N. Liidu otsene ohver - Soome. Oli meie, eestlaste, õnn, et
aastatel 1941-44 ei suudetud Eesti riiki taastada. Pole kahtlust, et
siis oleks ka Eesti riik, kui Saksamaa poolel sõdinu, sõjakurjategijana
Nürnbergis süüpinki sattunud.
Nürnbergi sõjatribunal mõistis Saksamaa peamised
sõjakurjategijad süüdi ka poola rahva hävitamise poliitikas, sealhulgas
poola sõjavangide hukkamises, kuigi tegelik hukkamiste toimepanija oli
Nürnbergi kohtu ühe kohtumõistja - Nõukogude Liidu karistusorgan NKVD.
Mida taotles sellel protsessil Stalin? Aastaid on
kommunistlik propaganda, kõik eksperdid ja ajaloolased ning nende järel
miljonid inimesed kinnitanud: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda ja tungis Nõukogude Liidule kallale ilma sõda kuulutamata."
Nürnbergi protsessil tunnistas aga Saksa välisminister Jochim Ribbentrop: "1941.
aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von
Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina
isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule
Dekazanovile."
Nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise
dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid
dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa
kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud. Ja kohtuotsusesse kirjutati: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata. Kellel oli siis õigus ja kes valetas? Tutvume mõnede doumentidega.
Nõukogude Liidu kangelane, marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides "Meenutusi ja mõtisklusi" järgmist:
“Kell 4.30 hommikul sõitsime S. Timošenkoga
Kremlisse. /…/ J. Stalin oli kahvatu ja istus laua taga, käes tubakat
täistopitud piip. Ta ütles: “Tuleb kiiresti helistada Saksa saatkonda.
Saatkonnast vastati, et suursaadik krahv von Schulenburg palub end vastu
võtta kiire teate edasiandmiseks. Suursaadiku vastuvõtmine tehti
ülesandeks V. Molotovole. /…/ Mõne aja pärast sisenes V. Molotov
kiiresti kabinetti lausudes: "Saksa valitsus on kuulutanud meile sõja".
J. Stalin istus vaikides toolil edasi ja jäi sügavalt mõttesse. Tekkis
pikk ja rusuv vaikus..." [G. Žukov, lk 248]
Mõni tund pärast Saksamaa saadiku Schulenburgi
poolt Saksamaa välisministeeriumi noodi üleandmist (22. juunil 1941)
esines Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja NSV Liidu
välisasjade rahvakomissar V. Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva
poole. Molotov kuulutas kogu maailmale, et Saksa valitsus esitas N.
Liidule memorandumi ja et see anti üle Molotovile. Enamgi veel. Molotov
teatas ka memorandumi sisu:
"Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile." [Ajaleht "Izvestija", 24. juuni 1941.]
Kellel oli siis õigus? Kas Ribbentropil ja
Žukovil, kes kinnitasid, et Saksmaa kuulutas N. Liidule sõja, või
Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel, kes
otsustasid, et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda, mis oli ka üheks
Ribbentropi surmamõistmise põhjuseks?
Õigus oli muidugi Ribbentropil ja Žukovil.
Ametlikult kuulutas Saksamaa N. Liidule sõja. Seda on tunnistanud ka N.
Liidu hilisem ajalooteadus, kus kirjutatakse:
"Samas vaimus oli koostatud memurandum,
mille Ribbentrop andis üle Nõukogude saadikule Berliinis. Selles
kinnitati, et N. Liit püüdis purustada Saksamaad siseriiklikult ja oli
iga hetk valmis sooritama tema vastast agressiooni. Nii "ohtlik olukord"
olevatki sundinud natside valitsust alustama sõda." ["Teise Maailmasõja ajalugu", 4 kd, lk 31.]
Miks siis ikkagi salgasid Nõukogude süüdistajad
Nürnbergis maha Saksamaa poolt sõja kuulutamise fakti? Miks nad
salgasid, et Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juuni hommikul Nõukogude
saadikule Berliinis üle noodi? Miks sooritasid süüdistajad
õigusmõistmises ku- riteo ja määrasid Ribbentropile väljamõeldud
süüdistuse?
Asi on selles, et peale "Saksamaa
välisministeeriumi noodi Nõukogude valitsusele" andis Ribbentrop
Nõukogude suursaadikule üle veel ka kolm lisadokumenti:
Saksa Välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei
lükanud tookord ümber ei Molotov ega Nõukogude valitsus. Nõukogude
luure teostas tõepoolest aktiivset, varjatud luure- ja õõnestustegevust
Saksamaa ning tema liitlaste vastu. Ka viis Nõukogude valitsus läbi
ebatavaliselt intensiivset, varjatud kampaaniat nõukogude elanikonna ja
armee ettevalmistamiseks peatselt Saksamaale ja Rumeeniale antava
purustava löögi puhul.
Samal ajal koondas Nõukogude juhtkond oma
läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid. Saksamaa ja
Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15.000 lennukit ja
35.000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist vaid Vene
Föderatsiooni Kaitseministeeriumi ametlikust allikast.
Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides “Meenutusi ja mõtisklusi”,
et alates 1939. aasta 1. jaanuarist kuni 22. juunini 1941. aastal sai
Punaarmee tööstuselt juurde 29 637 välisuurtükki ja 52 407
miinipildujat. Seega koos tankikahuritega kokku 92 578 suurtükki ja
miinipildujat.
Veel kirjutab Žukov, et 1941. aasta märtsis võeti
vastu otsus kahekümne uue mehhaniseeritud korpuse loomiseks, mille
komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi
32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745
lahinglennukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak-1, Mig-3,
Lagg3, ründelennuki IL-2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe-2, mis kõik N.
Liidu läänepiirile koondati. Seega Ribbentrop ei valetanud, kui ta
noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu
kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.
Nõukogude kindralid ja kommunistlikud agitaatorid
korrutasid pidevalt, et Nõukogude vägede koondamine piirile teostati
kaitseks, nähes ette Saksamaa agressiooni. Kuid see väide on mõeldud
sõjaasjanduses võhikuile. Kaitsele asuvad diviisid ei koondu vahetult
piirile, ega kuhja sinna virnadesse tuhandeid tonne laskemoona ja sadu
rongiešelone relvadega. Kaitsele asuvad väeosad rajavad eelkõige
kaitserajatised ja miiniväljad. Kuid Nõukogude läänepiirile koondunud
armeed ei kaevanud meetritki kaitsekraave, ega rajanud mitte ühtegi
punkrit. Veelgi enam. Stalini käsul hävitati kõik senised
kaitserajatised ja demineeriti miiniväljad, sillad ja tunnelid, kuna
need olid takistuseks rünnakuks koonduvatele armeedele.
Kuna Saksamaa pretentsioonid olid põhjendatud ja
neid oli võimatu ümber lükata, võttis Nõukogude valitsus hiljem käibele
formuleeringu Saksamaa reeturlikust (sõda kuulutamata) kallaletungist.
Sellega taheti panna rahvast uskuma, nagu polekski Saksamaa kuulutanud
N. Liidule sõda ega esitanud ka pretentsioone, mistõttu polnud tal ka
põhjust kallale tungida. Seega langes "süütu" N. Liit agressori ohvriks.
Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa
välisminstrilt Ribbentropilt vaid üht - et see tunnistaks: et N. Liit ei
kavatsenud rünnata Saksamaad; et N. Liit polnud sõjaks valmis ja et
Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda ja mingit dokumenti üle ei
andnud. Kui Ribbentrop oleks eeluurimisel soostunud Nõukogude
süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamatult viidud süüdistatavast
tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks. Vangikongis tegi ta
märkmeid, mis nüüd on avaldatud:
"Nõukogude vägede ülisuur kontsentreerimine
Bessaraabias sundis Adolf Hitlerit tugevasti kahtlema sõja jätkamist
Inglismaa vastu, sest me ei saanud mitte mingil juhul loobuda meile
eluliselt vajalikust Rumeenia naftast. Kui Venemaa oleks siin edasi
tunginud, jäänuksime jätkuvas sõjas Stalini meelevalda. Sellised
väljavaated pidid loomulikult Hitleris esile kutsuma umbusku Vene
poliitika suhtes. Ta rääkis mulle, et vaeb sõjalisi meetmeid, sest ei
soovi, et teda üllatataks."
Sama rääkis eeluurimisel ka kindralfeldmarssal Wilchelm Keitel. Ka tema jäi endale kindlaks. Keitel tunnistas:
Wilchelm Keitel
"Nõukogude Liitu rünnati eesmärgiga - ära hoida Saksamaa
ründamist Venemaa poolt. Ma kinnitan, et kogu ettevalmistustöö , mis me
enne 1941. aasta kevadet tegime, taandus kaitsemeetmetele Punaarmee
võimaliku rünnaku eest. Niisiis võib kogu idas peetud sõda nimetada
teatud määral ennetavaks. Selge see, et nende meetmete ettevalmistamisel
võtsime nõuks kasutada efektiivsemat abinõud - ennetada Nõukogude
Venemaa rünnet ja purustada ootamatu löögiga tema relvajõud. 1941. aasta
suveks oli mul tekkinud kindel veendumus, et Vene vägede võimas
koondumine ja sellele järgnev kallaletung Saksamaale võib asetada meid
strateegiliselt ja majanduslikult äärmiselt kriitilisse olukorda. Eriti
olid ohustatud kaks itta nihutatud tiibmist baasi - Ida-Preisimaa ja
Ülem-Sileesia. Juba esimestel nädalatel pärast Venemaa rünnet sattunuks
Saksamaa äärmiselt ebasootsatesse tingimustesse. Meie kallaletung oli
selle ähvarduse vahetu tagajärg." [Keiteli 1945. aasta 17. juuni ülekuulamisprotokollist]
A. Jodl
Sama rääkis ka kindralooberst A. Jodl, kes ütles: "Valitses poliitiline arvamus, et olukord läheb keeruliseks siis, kui Venemaa ründab meid esimesena." [1945. aasta 18. juuli ülekuulamisprotokollist.] Soovimatus oma tunnistustest lahti öelda, viis mõlemad mehed võllasse.
Mõned Saksa kindralid siiski mõistsid Stalini
mängureegleid ja võtsid need omaks. Vene Sõjaajaloo žurnaal [VIZ, 1990.
nr. 3] kirjutas: "1946. aasta 9. jaanuaril pöördus
(kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku
avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke
vallapäästjaid, peatudes nende poolt okupeeritud territooriumidel korda
saadetud metsikustel." Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus
ilmus Nürnbergi kohtusaali NKVD laost välja antud mustas ülikonnas,
valge särgi ja kikilipsuga ning lakknahast kingades. [Vene Sõjaajaloo
žurnaal nr. 3. lk 53] Peale selleise tunnistuste andmist pääses Paulus
võllasest ja ta viidi tagasi GULAG-i laagrisse.
Peale Nürnbergi protsessi korrutas kommunistlik
propaganda, kõik sõjaeksperdid ja ajaloolased-kindralid ning nende järel
ka miljonid inimesed, et Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale
röövellikult ja ilma sõda kuulutamata. Ja siis loevad needsamad miljonid
inimesed marssal Žukovi memuaaridest: "Saksamaa valitsus kuulutas meile sõja."
Žukovi memuaarid anti välja sadades keeltes. Kuid millegi pärast keegi
lugejaist ei taipa, et kommunistlike agitaatorite poolt kuulutatud tõde
ei lähe ots-otsaga kokku... Ka ei vaevu läänemaailm seda "väikest viga"
märkama.
Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad
kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma
raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis
tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike
organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi
õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt
piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.
J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole
ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika
kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli
veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.
9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes
Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday
Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni
uurimistulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud
137el natsi süüalusel 139st purustatud piinamisel munandid. Neid oli ka
teiste jõhkrate võtetega piinatud.
1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John
Sack New Yorgis raamatu “An Eye For An Eye”, kus ta tõestas, et pärast
sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.
Nürnbergi protsessil mõisteti kaks kohtualust
õigeks, kaheksa erinevateks tähtaegadeks kuni eluks ajaks vangi ning
üksteist surma poomise läbi. Viimaste hulka kuulus ka Göring, kes
lõpetas elu enne hukkamist enesetapuga. Järgnevatel väiksematel
kohtuprotsessidel mõisteti veel 24 kohtualust surma, 35 õigeks ja 114
erinevateks tähtaegadeks vangi. Suur hulk sõjakurjategijaid anti kohtu
alla riikides, kus nad olid kuritegusid sooritanud.
Võitjate kuritegusid Nürnbergis ei arutatud
Millist õigust Nürnbergi protsessil rakendati?
Protsessil kasutatud õigus oli kirja pandud Hartas, mis koostajate endi
kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelist õigust. Hartas
nähti ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine
ja inimsuse- vastased kuriteod.
Kui sõjakuriteod olid karistatavad juba Esimese
maailmasõja ajal, siis paljude juristide arvates ei olnud vallutussõja
alustamine 1939.-1941. a. kehtinud seaduse alusel veel kriminaalkorras
karistatav. See tähendab, et Saksa agressorid rikkusid küll
Briand-Kelloggi pakti, rääkimata eetilistest põhimõtetest, kuid
sõjasüütajate kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise
ajal vastav rahvusvaheline õigusnorm puudus.
Samal ajal Nürnbergi kohtus arutusel olnud
mittekallaletungi lepingut ja vallutussõja alustamise nõudeid ei
rikkunud mitte ainult Saksamaa, vaid ka N. Liit, kes ründas 1939. aastal
sõda kuulutamata Poolat ja Soomet ning 1945. aastal Jaapanit. Seda
loetelu võib veelgi jätkata, kuid Nürnbergi tribunalis neid küsimusi ei
arutatud.
Nürnbergi protsessil ei arvestatud ka põhimõtet,
et süüdi mõistetavalt ei saa nõuda nende õigusnormide täitmist, mida
kohtumõistjad ise pole täitnud. See tähendab, et analoogsete kuritegude
toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes
süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest
karistada ka liitlasi.
Nürnbergis jäi kahjuks võitjate poolt toime
pandud kuritegudele juriidiline hinnang andmata. Veelgi enam - N. Liit
süüdistas Nürnbergis natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises
Katõnis, kuigi liitlased teadsid, et veresauna pani toime N. Liidu NKVD.
Stalini korraldusel ei tohtinud protsessil puudutada MRP
salaprotokollide teemat. Nii juhtuski, et nõukogude sõjaväelastest
kohtunikud mõistsid Ribbentropi süüdi kallaletungi eest Poolale, kuigi
nende endi armee oli Poola hävitamises osalenud.
Võitjariikide kontosse kuulub veel teisigi
Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti –
kuriteod inimsuse vastu - alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste
poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mille eesmärgiks oli
otsene tsiviilisikute hävitamise. Marssal Harrise poolt kavandatud Saksa
linnade vaippommitamise käigus hukkus 593.000 tsiviilisikut, 26.000
politseinikku ja sõjaväelast ning 39.000 sõjavangi ja välismaalast.
Haavata sai ja invaliidistus umbes 900.000 inimest, kelledest 76.000
hiljem surid. USA poolt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid
tapsid 140.000 tsiviilisikut.
Samal ajal jätkus aga ka veel Nürnbergi protsessi
ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine N. Liidu kontrolli alla
langenud aladel. Isegi mitte N. Liidus ja viimase poolt okupeeritud
riikide elanikud ei pidanud läbi tegema selliseid sundmigratsiooni ja
deporteerimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.
Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladelt
toimus kahes etapis, mis mõlemad olid ühtviisi traagilised. Esimene oli
paaniline põgenemine läheneva Punaarmee eest, teine inimeste sihilik
väljasaatmine piirkondadest, kus sakslased olid elanud paljude
põlvkondade jooksul, mõnel pool isegi tuhatkond aastat. 1945. aasta
jaanuaris alanud paaniline põgenemine tõi inimestele kaasa niisuguseid
kannatusi, millele pole kogu sõja jooksul - välja arvatud koonduslaagrid
– midagi samavõrdset vastu panna.
Põgenikelaev Wilhem Gustloff. . .
... ja selle uputanud allveelaeva Š-13 meeskond
Kartes läheneva Punaarmee metsikusi, mida see võib
teha saksa elanikega, põgenesid Ida-Preisimaa elanikud, mille rahvastik
oli tohutult kasva- nud sinna Poolast ja Baltiku- mist põgenenud
inimeste arvel, keset karmi talve massiliselt oma kodudest ja suundusid
Läänemere ranni- kule, et sealt laevadel Saksa- maale pääseda. Umbes 450
000 põgenikku evakueeriti Pillau sadama kaudu. Ligi 900 000 inimest
läks jalgsi mööda 65 km pikkust tammi Danzigi, või üle kinnikülmunud
Frisches Haffi laguuni, et jõuda Lääne- mere sadamates ootavatele
laevadele. Kuid siin ootasid neid uued ohud. Merel küttisid Saksa
põgenikelaevu vene allveelaevad. Ühe suurima põgenikelaeva “Willhelm
Gust- loffi", 8000 põgenikega pardal, uputas torpeedoga vene allveelaev
Š-13. See oli suurima ohvritearvuga laevahukk merekatastroofide ajaloos
üldse.
Richard von Weizäcker
Samal ajal ilmutas
Wehrmacht, põgenike päästmist
katta püüdes, meeleheitlikku vaprust. Hitleri välisministeeriumi
riigisekretäri poega, hilisemat Saksamaa Liitvabariigi presidenti Richard von Weizäckerit autasustati neis lahinguis üles näidatud vapruse eest esimese klassi raudristiga.
1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa
jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias,
Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti
okupatsiooni- tsooni Saksamaal. Küüditatud pidi üle elama ränki
kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenenud
inimesi teel 250 000, Poolast põgenenuid 1,25 miljonit ja teistest
Ida-Euroopa riikidest põgenenuid 600 000 inimest. 1946. aastaks oli
Saksamaa elanikkond ida poolt Elbet kahanenud 17.260.000 inimese võrra.
Peale sõja lõppemist toimunud sakslaste
küüditamine, mida tihti sooritati kuritegeliku jõhkrusega, oli Potsdamis
1945. aasta juulis sõlmitud võitjate kokkuleppe kohaselt täiesti
seaduslik. Vastavalt konverentsi protokolli artikkel 13 järgi kuulusid
Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse jäänud sakslased
ümberasustamisele.
Veelgi enam – Potsdamis leppisid liitlased kokku
Saksamaa piiride muutmises, andes poole Ida-Preisimaast Poolale,
kusjuures teine pool jäi N. Liidule. Peale selle läks Poolale veel
Sileesia ja Pommeri. Nende piirimuutuste tulemusena, kus Poola pidi loovutama oma
idapoolsed alad, nihkus Poola piir sadu kilomeetreid lääne poole.
Demograafiliselt tähendas see, et sõjajärgset Poolat asustasid ainult
poolakad.
Potsdami konverentsil tehtud kokkulepped
mõjutasid Euroopa tulevasi riike tunduvalt rohkem kui Jaltas tehtud
otsused. Kiites heaks sakslaste ümberasustamise Ida-Euroopa aladelt,
taastati Euroopas suurel määral niisugused etnilised piirid, nagu need
olid olnud 9. sajandi alguses Karl Suure keisririigi moodustamise ajal.
Sellega lahendati ühe hoobiga “vähemusrahvuste probleemid” ja
kindlustati kahele järgnevale põlvkonnale Nõukogude Liidu domineeriv
seisund Kesk- ja Ida-Euroopas. Nagu teada, leidsid Jaltas tehtud
Suurbritannia ja Ühendriikide järelandmised N. Liidule hiljem lääne
poliitikute poolt hukkamõistu kui “reetmine” ja seda eelkõige Poola
antikommunistliku pagulusvalitsuse suhtes, kus Stalini nõudmisel läks
võim Poolas kommunistliku Lublini komitee kätte.
Ka on hiljem väidetud, et Stalin organiseeris
Nürnbergi protsessi selleks, et mõista natside üle kohut nende
koonduslaagrite pärast. See jutt on enam kui pensik. Hitler oli
koonduslaagrite rajamises vaid ustav leninlane ning Antonov-Ovsejenko,
Buhharini, Trotski ja Stalini õpilane. Samal ajal, kui Nürnbergis
mõisteti kohut natsidest sõjakurjategijate üle, ei seisnud Punaarmee
poolt anastatud aladel olnud natside koonduslaagrid hoopiski mitte
jõude. Need liideti GULAG-i süsteemiga ja olid ülerahvastatud, kuid
mitte natsikurjategijatega, vaid nõukogude kodanikega, kes olid sõja
käigus sattunud Läände. Alles hiljem muudeti need laagrid muuseumideks.
Hämmastav on Nürnbergi protsessi puhul Ameerika
Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa käitumine. Nende esindajad
istusid koos miljoneid inimesi hävitanud ja kogu Euroopat kommunismile
allutada tahtnud Stalini esindajatega ühise kohtulaua taga ja mõistsid
kohut juute hävitanud ja Stalini kavatsusi nurjata tahtnud hitlerlaste
üle. Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid
lääniriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Kesk-Euroopa
Stalinile vägistamiseks, tuues seejuures põhjenduseks, et Stalin päästis
Kesk-Euroopa rahvad ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi.
Seega reetis end demokraatlikuks nimetav lääs demokraatia peale Jalta
ka veel Nürnbergis.
Erinevalt natsionaalsotsialismist, mis peale
Teist maailmasõda hukka mõisteti, ei ole kommunismi seni avalikult
inimkonna suurimaks paheks tunnistatud. See õilmitseb edasi Kuubas,
Põhja-Koreas, Vietnamis jm. Ka on veel tänastes demokraatliku
riigikorraga maades suurel hulgal järel neid pahempoolse vaatega
tegelasi, kes varem N. Liidu palgal olid. Neid on nii valitsustes kui
riigiaparaatides, olles seal alati valvel, et kommunistliku ideoloogia
üle ei korraldataks uut Nürnbergi.
Viimasel ajal on Teise maailmasõja sündmuste kohta hakanud vähehaaval levima ka t õ e s t
informatsiooni. Paljud lääne sõjaajaloolased näivad aga sellest
informatsioonist olevat lausa jahmunud, kuna see kipub pea peale pöörama
kogu nende senise nägemuse Teise maailmasõja süvapõhjustest. Oli ju
läänemaailma pärastsõjaaegne propaganda kogu maailmale pähe tagunud
teesi - Teise maailmasõja päästis valla Saksamaa, kes olevat saavutanud
sõja vallapäästmiseks relvastuses tohutu ülekaalu teiste maailma riikide
üle. See ülekaal olevat aga murtud ühiselt venelaste, inglaste ja
ameeriklaste poolt sõja käigus, millega otsustati edaspidine Euroopa
tulevik ja päästeti euroopa rahvad natsismiohust...
... ja tänutäheks anti Ida-Euroopa rahvad Stalini meelevalla alla.