Raamatu saatusest Eestis
Aivo Lõhmus
Omal ajal oli ajakirjanikel kaks pisut nagu pilke allagi sattunud tavaküsimust inimestele, keda nad intervjueerisid. Üks oli “Mis on õnn?” ja teine — “Millised kolm raamatut võtaksite kaasa üksikule saarele?”.
Esimesele küsimusele on mõni meie praegustest poliitilistest supersekeldajatest sõnaselgelt vastanud, et õnn — see on raha. Teist küsimust ei ole sellele isandale targu esitatudki. Tõenäoliselt vastaks ta oma tarkuse kohaselt küsimusega: “Mis asi see raamat on?”
Tänapäeval võiks tolle teise küsimuse sõnastada ka nii:
“Millised kolm infokandjat võtaksite kaasa üksikule saarele?”
Ja lühikese arupidamise järel taanduks valik ka sel puhul ikkagi üksnes paberile trükitud raamatuile. Loomulikult võib üksikule saarele kaasa võtta ju ka kolm kaunilt säravat DVD-plaati, kuid on üsna tõenäoline, et nendega ei ole seal midagi muud teha kui lutsu visata.
Raamatu universaalsus väljendubki selles, et raamatu kui kultuuri ja teadmiste kandja n.-ö. tarbimine selle tavapärasel füüsilisel kujul on peaaegu sõltumatu teistest nn. tsivilisatsiooni hüvedest. Selleks pole vaja midagi muud kui kirjaoskust ja valgust, piisab päevavalgusestki. Ja muidugi raamatut ennast — ühte neist kolmest kaasavõetud köitest.
Nii võibki nentida, et raamat — eriti trükikunsti leiutamisest alates — on andnud inimesele üha rohkem vaimset vabadust.
Kõik totalitaarsed režiimid ja ideoloogiad on inimeste otseste vabaduste kõrval järsult piiranud just nimelt ka inimeste vaimset vabadust. Ja üheks niisuguse piiramise vormiks on olnud raamatute hävitamine. Kõige laiemalt on muidugi tuntud katoliikliku inkvisitsiooni sellealased teod, sest inkvisitsioon ei varjanud neid eriti, korraldades lausa suuri avalikke raamatupõletamisi. “Index Librorum Prohibitorum”, katoliku kiriku poolt keelatud raamatute nimekiri, likvideeriti alles 1966. aastal.
Peagi võime tähistada 10 aasta möödumist nõukogude võimu lõppemisest Eestis ja iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Ometi on too peaaegu pool sajandit kestnud okupatsiooniaeg Eesti lähiajaloos mingil põhjusel väga halvasti uuritud ja veel halvemini jäädvustatud. Juba mõnda aega on katkenud ka nõukogude võimu poolt Eesti riigile tekitatud kahjude juurdlemine ning kokkuarvestamine.
Genotsiidi, massimõrvade ja küüditamiste järel tuleb nõukogude võimu kõige barbaarsemate tegude hulka tegelikult lugeda okupeeritud maade kultuuri ning okupeeritud rahvaste kultuurivarade süstemaatiline ning sihikindel hävitamine, mille sihiks oli nende rahvaste vaimse vastupanu murdmine, nende allutamine nõukogude ideoloogiale ning lõppeesmärgina venestamine.
Üks valdkond, kus kaotused on olnud suhteliselt kõige suuremad, on trükisõna hävitamine Eestis nõukogude võimu poolt. See hävitustöö sai alguse kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ning kestis täie hooga praktiliselt 1950-ndate aastate keskpaigani välja.
Eesti keeles on teatavasti raamatuid trükitud juba alates 1525. aastast, seega 475 aastat. 16.–17. sajandil ilmus umbkaudu sadakond nimetust, 18. sajandil ligikaudu 220 ja 19. sajandi esimesel poolel juba 700 nimetust raamatuid. Aastal 1875 jõudis raamatutoodang 125 ning 20. sajandi algul juba 400 nimetuseni aastas. 1913. aastal trükiti Eestis 702 nimetust raamatuid. Ja juba näiteks 1907. aastal oli Eestis tervelt 111 ajalehte ning ajakirja (F. Puksoo, “Raamat ja tema sõbrad”, lk.181 jj.). 1936. aastal ulatus väljaantud raamatute arv 1708 nimetuseni. 1934. aastal ilmus Eestis ainuüksi ajakirju 302 nimetust.
Eestikeelsete raamatute koguhulga kohta võib kahjuks anda üksnes ligikaudseid hinnanguid. Nii näiteks trükiti aastail1891–1916 umbkaudu 30 miljonit eestikeelset raamatut, s.t. umbes sama palju kui kogu eelneva aja jooksul kokku. Ajajärgu 1918–1940 raamatutoodangut hinnatakse 26–27 tuhandele nimetusele koguarvuga 40 miljonit. Samal perioodil ilmus Eestis kokku ligikaudu 4000 aastakäiku erinevaid ajakirju.
Raamatukogude võrk hakkas Eestis kujunema juba 19. sajandil, eriti tõhusalt arendati seda aga Eesti Vabariigi ajal. Nii oli Eestis 1938. aastal 2654 kooliraamatukogu kokku 1 559 216 teosega. Samal aastal loendati rahvaraamatukogudes 861 000 teost (“Eesti Statistika 1938”, lk. 174), kusjuures juurdekasvu näitab ilmekalt see, et 1940. aasta 1.aprilli seisuga oli Eesti 747 rahvaraamatukogus ja 170 raamatulaenutuspunktis juba 1 137 000 teost (“Hariduse Rahvakomissariaadi Teataja”, 20.06.1941). Kaitsevägede Staabi 70 raamatukogus leidus 1935. aastal 220 000 köidet. Aastas lisandus neile 2300 köidet (“Uus Eesti”, 24.09.1935), nii et 1939. aastal kuulus kaitsevägede raamatufondi umbes 230 000 köidet. Mitmesuguste ministeeriumide raamatukogudes loendati 1920–ndate keskpaiku ligi 20 000 raamatut (ERKA, f.1082, n.1, s.83,1.1 –106), 1939. aastal seega umbes 30 000.
Oma küllaltki soliidsed raamatukogud olid tollase Eesti Vabariigi ajal ka mitmesugustel seltsidel, organisatsioonidel, üliõpilaskorporatsioonidel ja teistel ühingutel. Hilisemate natsionaliseerimisaktide järgi (ERKA, f.R-14, n.1, s.812, 1.5) leidus niisuguseid raamatukogusid Eestis 521. Võttes nende keskmiseks suuruseks 1300 köidet nagu rahvaraamatukogudelgi, saame siin raamatute koguarvuks 680 000. Nõnda leidus Eesti rahva-, kooli-,seltsi- ja muudes raamatukogudes 1940. aastal ligikaudu 4 miljonit raamatut.
Tohutul hulgal ilmunud ja müügil olevaid raamatuid säilitati Eesti Vabariigis töötanud rohkem kui 50 kirjastuse ning 161 raamatukaupluse ladudes, sest tiraažide läbimüügiajad olid kapitalistliku majanduse tingimustes küllaltki pikad.
Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 17. juunil 1940 alustas nõukogude võim kohe ka juba varem planeeritud aktsioone eesti kultuuri hävitamiseks. 29. juulil 1940 võttis tollane sisekaitseülem Harald Haberman vastu otsuse n.-ö. kollase ajaviitekirjanduse konfiskeerimise ning hävitamise kohta raamatukauplustest ning ladudest. Selles otsuses loetletud ligi kolmekümnest teosest võib nõudlikum vaim suurema osa veel praegugi määratleda tõepoolest alamõõdulise kirjanduse hulka: Burroughsi Tarzani-lood, Courts-Mahleri seltskonnaromaanid, Röderi “Pariisi saladused” ja “Heinrich Anton Leichtweis”, Vulpiuse “Rinaldo Rinaldini”, Felsi “Saladuslik Jack” jt. Kuid konfiskeerimisele kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte Christo”, mis taasilmutati “Põneviku” sarjas alles aastal 1987, ja mitmeid muidki selletaolisi väärtuslikumaid raamatuid (“Rahva Hääl”, 02.08.1940).
Selle esimese otsuse põhjal kuulus hävitamisele niisiis küll kõigest 30 nimetuse ümber eestikeelseid raamatuid,kuid raamatuhävitamise aktsioon ise oli seega faktiliselt alanud. Mitmete toonaste ja ka hilisemate haritlaste hinges oli murtud psühholoogiline tõke, mis seni kaitses neid barbaarsusele allumast.
22. augustil 1940 kirjutas H. Haberman alla uuele otsusele:
“...käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 20 p. 5 otsustasin kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus ja igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte.
Käesolev otsus hõlmab nii perioodilise kui ka aperioodilise ilu- ja teadusliku kirjanduse.” (“Rahva Hääl”, 23.08.1940.)
Nagu näeme, ei loetletud selles otsuses enam üksikteoseid, vaid anti hoopis kavalamal kombel üksnes konfiskeerimisele ja hävitamisele kuuluvate teosekategooriate ebamäärane üldiseloomustus. Oma ebamäärases vihjelisuses on see otsus palju laiema haardega kui eelmine. Arvestus tehti seekord juba hirmule, lootuses, et puhtast ettevaatusest hävitatakse sel moel tunduvalt rohkem raamatuid, kui ette nähtud. Tegelikult sattuski juba selle esimese suurema aktsiooni käigus löögi alla kaugelt suurem hulk raamatuid, kui seda kajastavad hilisemad ametlikud loetelud.
Mainitud otsused puudutasid üksnes raamatukauplusi ning -ladusid. Raamatukogude puhastamine toimus esialgu teises liinis. Nimelt saadeti juba 15. augustil 1940 koolivalitsustele ja riigikoolide juhatajaile laiali haridusminister Johannes Semperi käskkiri, millega kohustati raamatukogude juhatajaid kõrvaldama fondidest kogu “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav ja Nõukogude Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” (ERKA, f.R-14, n.1 , s. 397, 1. 5). 20. augustil järgnes sellele uus käskkiri usukirjanduse kõrvaldamise kohta kooli- ja avalikest raamatukogudest (ERKA, f.R-14, n.1, s. 398,1. 7). Samal päeval moodustati J. Semperi korraldusel ka komisjon, kelle ülesandeks jäi raamatukogudest kõrvaldatava kirjanduse nimestike koostamine tagasihaaravalt N. Liidu 1938. aasta vastavate seaduste alusel (ERKA, f. R-14, n.1, s. 398,1.2-3). Komisjoni koosseisu kuulusid esimees A.Alle (luule-ja kunstikirjandus), aseesimees A. Jakobson (algupärane proosa), P. Rummo (lastekirjandus), R. Sirge (tõlkekirjandus), M. Jürna (memuaarid), A. Sibul (koguteosed), K. Taev (mõttekirjandus) ja veel mõned parteifunktsionäärid, kokku 10 liiget. Komisjon pidas 10 koosolekut ning koostas 5 keelatud kirjanduse nimestikku, millesse esialgu võeti ligi 1000 eestikeelset ning üle 600 vene- ja võõrkeelse raamatu.
Omal ajal oli ajakirjanikel kaks pisut nagu pilke allagi sattunud tavaküsimust inimestele, keda nad intervjueerisid. Üks oli “Mis on õnn?” ja teine — “Millised kolm raamatut võtaksite kaasa üksikule saarele?”.
Esimesele küsimusele on mõni meie praegustest poliitilistest supersekeldajatest sõnaselgelt vastanud, et õnn — see on raha. Teist küsimust ei ole sellele isandale targu esitatudki. Tõenäoliselt vastaks ta oma tarkuse kohaselt küsimusega: “Mis asi see raamat on?”
Tänapäeval võiks tolle teise küsimuse sõnastada ka nii:
“Millised kolm infokandjat võtaksite kaasa üksikule saarele?”
Ja lühikese arupidamise järel taanduks valik ka sel puhul ikkagi üksnes paberile trükitud raamatuile. Loomulikult võib üksikule saarele kaasa võtta ju ka kolm kaunilt säravat DVD-plaati, kuid on üsna tõenäoline, et nendega ei ole seal midagi muud teha kui lutsu visata.
Raamatu universaalsus väljendubki selles, et raamatu kui kultuuri ja teadmiste kandja n.-ö. tarbimine selle tavapärasel füüsilisel kujul on peaaegu sõltumatu teistest nn. tsivilisatsiooni hüvedest. Selleks pole vaja midagi muud kui kirjaoskust ja valgust, piisab päevavalgusestki. Ja muidugi raamatut ennast — ühte neist kolmest kaasavõetud köitest.
Nii võibki nentida, et raamat — eriti trükikunsti leiutamisest alates — on andnud inimesele üha rohkem vaimset vabadust.
Kõik totalitaarsed režiimid ja ideoloogiad on inimeste otseste vabaduste kõrval järsult piiranud just nimelt ka inimeste vaimset vabadust. Ja üheks niisuguse piiramise vormiks on olnud raamatute hävitamine. Kõige laiemalt on muidugi tuntud katoliikliku inkvisitsiooni sellealased teod, sest inkvisitsioon ei varjanud neid eriti, korraldades lausa suuri avalikke raamatupõletamisi. “Index Librorum Prohibitorum”, katoliku kiriku poolt keelatud raamatute nimekiri, likvideeriti alles 1966. aastal.
Peagi võime tähistada 10 aasta möödumist nõukogude võimu lõppemisest Eestis ja iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Ometi on too peaaegu pool sajandit kestnud okupatsiooniaeg Eesti lähiajaloos mingil põhjusel väga halvasti uuritud ja veel halvemini jäädvustatud. Juba mõnda aega on katkenud ka nõukogude võimu poolt Eesti riigile tekitatud kahjude juurdlemine ning kokkuarvestamine.
Genotsiidi, massimõrvade ja küüditamiste järel tuleb nõukogude võimu kõige barbaarsemate tegude hulka tegelikult lugeda okupeeritud maade kultuuri ning okupeeritud rahvaste kultuurivarade süstemaatiline ning sihikindel hävitamine, mille sihiks oli nende rahvaste vaimse vastupanu murdmine, nende allutamine nõukogude ideoloogiale ning lõppeesmärgina venestamine.
Üks valdkond, kus kaotused on olnud suhteliselt kõige suuremad, on trükisõna hävitamine Eestis nõukogude võimu poolt. See hävitustöö sai alguse kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ning kestis täie hooga praktiliselt 1950-ndate aastate keskpaigani välja.
Eesti keeles on teatavasti raamatuid trükitud juba alates 1525. aastast, seega 475 aastat. 16.–17. sajandil ilmus umbkaudu sadakond nimetust, 18. sajandil ligikaudu 220 ja 19. sajandi esimesel poolel juba 700 nimetust raamatuid. Aastal 1875 jõudis raamatutoodang 125 ning 20. sajandi algul juba 400 nimetuseni aastas. 1913. aastal trükiti Eestis 702 nimetust raamatuid. Ja juba näiteks 1907. aastal oli Eestis tervelt 111 ajalehte ning ajakirja (F. Puksoo, “Raamat ja tema sõbrad”, lk.181 jj.). 1936. aastal ulatus väljaantud raamatute arv 1708 nimetuseni. 1934. aastal ilmus Eestis ainuüksi ajakirju 302 nimetust.
Eestikeelsete raamatute koguhulga kohta võib kahjuks anda üksnes ligikaudseid hinnanguid. Nii näiteks trükiti aastail1891–1916 umbkaudu 30 miljonit eestikeelset raamatut, s.t. umbes sama palju kui kogu eelneva aja jooksul kokku. Ajajärgu 1918–1940 raamatutoodangut hinnatakse 26–27 tuhandele nimetusele koguarvuga 40 miljonit. Samal perioodil ilmus Eestis kokku ligikaudu 4000 aastakäiku erinevaid ajakirju.
Raamatukogude võrk hakkas Eestis kujunema juba 19. sajandil, eriti tõhusalt arendati seda aga Eesti Vabariigi ajal. Nii oli Eestis 1938. aastal 2654 kooliraamatukogu kokku 1 559 216 teosega. Samal aastal loendati rahvaraamatukogudes 861 000 teost (“Eesti Statistika 1938”, lk. 174), kusjuures juurdekasvu näitab ilmekalt see, et 1940. aasta 1.aprilli seisuga oli Eesti 747 rahvaraamatukogus ja 170 raamatulaenutuspunktis juba 1 137 000 teost (“Hariduse Rahvakomissariaadi Teataja”, 20.06.1941). Kaitsevägede Staabi 70 raamatukogus leidus 1935. aastal 220 000 köidet. Aastas lisandus neile 2300 köidet (“Uus Eesti”, 24.09.1935), nii et 1939. aastal kuulus kaitsevägede raamatufondi umbes 230 000 köidet. Mitmesuguste ministeeriumide raamatukogudes loendati 1920–ndate keskpaiku ligi 20 000 raamatut (ERKA, f.1082, n.1, s.83,1.1 –106), 1939. aastal seega umbes 30 000.
Oma küllaltki soliidsed raamatukogud olid tollase Eesti Vabariigi ajal ka mitmesugustel seltsidel, organisatsioonidel, üliõpilaskorporatsioonidel ja teistel ühingutel. Hilisemate natsionaliseerimisaktide järgi (ERKA, f.R-14, n.1, s.812, 1.5) leidus niisuguseid raamatukogusid Eestis 521. Võttes nende keskmiseks suuruseks 1300 köidet nagu rahvaraamatukogudelgi, saame siin raamatute koguarvuks 680 000. Nõnda leidus Eesti rahva-, kooli-,seltsi- ja muudes raamatukogudes 1940. aastal ligikaudu 4 miljonit raamatut.
Tohutul hulgal ilmunud ja müügil olevaid raamatuid säilitati Eesti Vabariigis töötanud rohkem kui 50 kirjastuse ning 161 raamatukaupluse ladudes, sest tiraažide läbimüügiajad olid kapitalistliku majanduse tingimustes küllaltki pikad.
Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 17. juunil 1940 alustas nõukogude võim kohe ka juba varem planeeritud aktsioone eesti kultuuri hävitamiseks. 29. juulil 1940 võttis tollane sisekaitseülem Harald Haberman vastu otsuse n.-ö. kollase ajaviitekirjanduse konfiskeerimise ning hävitamise kohta raamatukauplustest ning ladudest. Selles otsuses loetletud ligi kolmekümnest teosest võib nõudlikum vaim suurema osa veel praegugi määratleda tõepoolest alamõõdulise kirjanduse hulka: Burroughsi Tarzani-lood, Courts-Mahleri seltskonnaromaanid, Röderi “Pariisi saladused” ja “Heinrich Anton Leichtweis”, Vulpiuse “Rinaldo Rinaldini”, Felsi “Saladuslik Jack” jt. Kuid konfiskeerimisele kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte Christo”, mis taasilmutati “Põneviku” sarjas alles aastal 1987, ja mitmeid muidki selletaolisi väärtuslikumaid raamatuid (“Rahva Hääl”, 02.08.1940).
Selle esimese otsuse põhjal kuulus hävitamisele niisiis küll kõigest 30 nimetuse ümber eestikeelseid raamatuid,kuid raamatuhävitamise aktsioon ise oli seega faktiliselt alanud. Mitmete toonaste ja ka hilisemate haritlaste hinges oli murtud psühholoogiline tõke, mis seni kaitses neid barbaarsusele allumast.
22. augustil 1940 kirjutas H. Haberman alla uuele otsusele:
“...käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 20 p. 5 otsustasin kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus ja igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte.
Käesolev otsus hõlmab nii perioodilise kui ka aperioodilise ilu- ja teadusliku kirjanduse.” (“Rahva Hääl”, 23.08.1940.)
Nagu näeme, ei loetletud selles otsuses enam üksikteoseid, vaid anti hoopis kavalamal kombel üksnes konfiskeerimisele ja hävitamisele kuuluvate teosekategooriate ebamäärane üldiseloomustus. Oma ebamäärases vihjelisuses on see otsus palju laiema haardega kui eelmine. Arvestus tehti seekord juba hirmule, lootuses, et puhtast ettevaatusest hävitatakse sel moel tunduvalt rohkem raamatuid, kui ette nähtud. Tegelikult sattuski juba selle esimese suurema aktsiooni käigus löögi alla kaugelt suurem hulk raamatuid, kui seda kajastavad hilisemad ametlikud loetelud.
Mainitud otsused puudutasid üksnes raamatukauplusi ning -ladusid. Raamatukogude puhastamine toimus esialgu teises liinis. Nimelt saadeti juba 15. augustil 1940 koolivalitsustele ja riigikoolide juhatajaile laiali haridusminister Johannes Semperi käskkiri, millega kohustati raamatukogude juhatajaid kõrvaldama fondidest kogu “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav ja Nõukogude Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” (ERKA, f.R-14, n.1 , s. 397, 1. 5). 20. augustil järgnes sellele uus käskkiri usukirjanduse kõrvaldamise kohta kooli- ja avalikest raamatukogudest (ERKA, f.R-14, n.1, s. 398,1. 7). Samal päeval moodustati J. Semperi korraldusel ka komisjon, kelle ülesandeks jäi raamatukogudest kõrvaldatava kirjanduse nimestike koostamine tagasihaaravalt N. Liidu 1938. aasta vastavate seaduste alusel (ERKA, f. R-14, n.1, s. 398,1.2-3). Komisjoni koosseisu kuulusid esimees A.Alle (luule-ja kunstikirjandus), aseesimees A. Jakobson (algupärane proosa), P. Rummo (lastekirjandus), R. Sirge (tõlkekirjandus), M. Jürna (memuaarid), A. Sibul (koguteosed), K. Taev (mõttekirjandus) ja veel mõned parteifunktsionäärid, kokku 10 liiget. Komisjon pidas 10 koosolekut ning koostas 5 keelatud kirjanduse nimestikku, millesse esialgu võeti ligi 1000 eestikeelset ning üle 600 vene- ja võõrkeelse raamatu.
