Viisnurga varjus

     

           

Kõikide kommunismi kuritegude all kannatanud eestlaste mälestuseks!

 

 

Mitte teada, kuidas elasid inimesed vanasti, tähendab  elada pimeduses

 (Rooma vanasõna)

  "Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid  paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud. Meie isade higiga on see pind siin rammutatud. Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga.

  

  Midagi pühamat, kallimat, ilusamat ja armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemere kallastel. Temale on pühendatud meie südame puhtamad tunded, meie mõistuse võidud, meie tahtejõu sitkus. Tema pind jäägu igavesti vabaks, et rahulikult võiks temas uinuda põlvkonnad, kes siin oma tööst suurt väsimust puhkavad. Tema õnneks oleme me valmis ohverdama kõik. Kuigi kaduv on meie töövili, jäägu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima meie isade maa – meie Eesti!"
 

Eesti Vabariigi   Presidendi Konstantin Pätsi kõnest 1934.a.

                                   

Proloogi asemel

  
   1818. aastal sündis siia ilma mees, kelle ideed põhjustasid hiljem maailmas palju kannatusi. Selleks meheks oli Saksamaa juut Karl Marx. Koostöös teise fantaasiaküllase mehe Friedrich Engelsiga tekkis mõlemal kabinetiteadlasel omapärane ettekujutus tuleviku ühiskonnast kommunismi kujul. Iseenesest oli tegemist üsna süütu ettevõtmisega, kuni see jäi teooria tasemele. Samahästi oleks võinud nad arendada mõtet kogu inimkonna siirdumisest vee alla elama. Oleks ju väärt idee! Mere, või lihtsamalt öeldes veega kaetud pindala ületab tunduvalt maismaa oma meie vanal armsal koduplaneedil. Seega oleks hirmutav mõte ülerahvastumisest kadunud pikaks ajaks. Jääks vaid üks pisiasi - inimene ei ole kohandunud eluks vee all.

    Asi oleks olnud lihtne ja meie mõlemad naljamehed oleksid jäänud ehk maailmale tundmatukski, seda enam, et ajaloost teadaolevalt ei loobunud kumbki neist kodanluse hüvedest (Engels oli ise tehaseomanik), mida nad oma kirjatükkides raevukalt hukka mõistsid, kui kusagil maailmas ei oleks nende muinasjutule põhineva idee üles korjanud teistlaadi mees, kes oli naljast kaugel. See mees oli Vladimir Uljanov - elus kibestunud, auahnete ambitsioonidega, mitte eriti analüüsivõimeline vene inimene. Tema juba ei hakanud arutama, kas inimkond suudaks toime tulla eluga vee all ehk siis, kas kommunism on peale teooria ka praktikas kehtestatav. Kui ei suuda elada vee all, siis sunnime elama! Kui kommunism ei ole praktikas kehtestatav, siis sunnime kehtestama. Hilisem ajalugu tunneb seda meest Vladimir Iljitš Leninina.
  Kes on vaevunud lugema Karl Marxi "Kapitali", see on tõenäoliselt pannud ka tähele, et sellest üllitisest võib välja lugeda vastavalt tõlgendusele erinevaid seisukohti. Marx, kes wikipedia kohaselt oli ülikooliaastatel lõbus napsivend  ja paras boheemlane, kirjutas palju, kuid ei suutnud põhjendada oma küllaltki küsitavaid teooriaid. Üks tema teooriatest põhines inimese täielikul ümberkasvamisel viljastava kommunismi tingimustes. Teooria on aga selline asi, millega inimloomuse juures ei ole midagi peale hakata.  Marx ja tema järele ka teised kommunismi propageerijad ei tunnista mingeid pooltoone - nende jaoks on olemas vaid kaks äärmust: must ja valge. Marksistlikus doktriinis on kaks kindlat seisukohta: kapitalism on halb ja töölisklass hea. Samas ei olnud Marxil töölisklassi elust aimugi, sest töötegemisega selle sõna tegelikus mõttes ta ennast ei vaevanud. Tema kirjatükkide põhjal võis igaüks  leida just temale sobiva tõlgenduse. Pole siis ime, et Lenini juhitud Vene radikaalid lugesid raamatust välja omaenda marksismi-kommunismi, mis koosnes vandeseltslasliku partei loomisest, töölisklassi organiseerimisest, proletaarse riigi asutamisest, ülemklassi hävitamisest ja revolutsiooni laienemisest üle kogu maailma. Seega vägivald! Muide, ka Marx ise konstanteeris südamerahuga: "Vägivald on maailmarevolutsiooni ämmaemand". Marx võis küll olla üsna rikkaliku fantaasiaga muinasjutuvestja, kuid inimesetundjana oli ta alla igasuguse arvestuse.

  Marxi ehk põhjapanevaim töö kommunismi propageerimisel on 1848. aastal ilmunud "Kommunistliku partei manifest". Selle ilmumisest  kuni praeguseni on ühe kõige inimvaenulikuma idee elluviimise nimel kaotanud oma elu üle 100 miljoni inimese. Kuid tema idee on kahjuks elus siiani .... !

  

  Kommunisti tõelist olemust väljendab hästi 223. laskurpolgu poliitilise komissari Manohini kõne Elvas 1941.a. veebruaris, kus ta ütles muuhulgas: "Hea kommunist oled sa alles siis, kui silmi pilgutamata võid surma saata ka oma isa ja ema, kellest sa tead, et nad saboteerivad partei käske.": Et inimesi veenda selliste kindlameelsete isikute olemasolus, lõid kommunistid müüdi noorukesest Pavlik Morozovist, kes olevat andnud üles omaenda isa ja kelle kulakud kättemaksuks tapsid. Nagu suurem osa kommunistide heroilistest lugudest on ka see lugu puhtakujuline väljamõeldis. 

    Kommunistid eitavad religiooni, kuid ometi lõid nad kõiki teisi religioone maha tehes omaenda religiooni - kommunismi. Aga kui mistahes religiooni juhivad fanaatikud või lihtsalt religiooni oma hüveks kasutavad isikud, on tulemus rahva jaoks traagiline.

    Käsitledes vastsete kommunistide maailmavaadet kirjutas tuntud vene filosoof Nikolai Berdjajev  7. novembril 1922. aastal Londonis eksiilis olles: "Bolševism on vaimne nähtus ja vaimne haigus; seda haigust ei saa ravida ratsaväediviisi abil ... Bolševism saab eksisteerida üksnes kupli all isoleerituna, kuid see hukkub värske õhu käes kokkupuutel üleilmsete jõududega:" (Berdjajevi kiri avaldati NSV Liidus esmakordselt alles ajutise näilise avatuse ajal 1995. aastal)

   Muide, samasugusele järeldusele jõudis ka N. Liidu välisminister Lev Trotski (tegeliku nimega Leib(a) Bronštein), öeldes: "Kommunism ei suuda eksisteerida ühel planeedil koos teistsuguse riigikorraga riikidega." Selle all pidas Trotski-Bronštein silmas loomulikult seda, et teistsugune riigikord tuleb hävitada, et kommunism võidule pääseks. Marxi teooria kohaselt pidi ülemaailmne revolutsioonide laine alguse saama riikidesiseselt. Venemaa revolutsiooni isa V. Lenin praalis: "Vene revolutsioonile ja rahule järgneb kohe maailmarevolutsioon. Kõik kodanlikud valitsused kukutatakse.  Järgneb ülemaailmne proletariaadi diktatuur." (Seejuures ei olnud Venemaa kommunistidel vähematki tegemist töörahvaga, sest ükski neist ei olnud kunagi mingit tööd teinudki, vaid elanud lihtsameelsete kulul). Marxi teoorial oli ainult üks pisike viga: see ei toiminud tegelikkuses. Nõukogude Vene bolševikud võtsid oma ülesandeks ajaloo arengule pisut kaasa aidata.

    Millistena on näinud muude riikide kodanikud kommunistide esindajaid, demonstreerib kujukalt Austria-Ungari välisministri krahv  Ottokar Čzernini (pildil) avaldus peale seda, kui ta kohtus Brest-Litovskis nõukogude diplomaadi Adolf Joffega, kes oli, muide, ka Tartu rahulepingu allakirjutanud Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht. Čzernin kirjutas Joffe kohta:  "Imelikud inimesed on need enamlased. Nad räägivad vabadusest ja üldisest leplikusest, rahust ja üksmeelest, aga ise on nad seejuures nähtavasti tooreimad türannid, keda maailm näinud. Kodanluse nad tapavad lihtsalt maha ja ainsaks argumendiks on neil kuulipildujad. Tänane vestlus Joffega näitas mulle, et need inimesed ei ole puhtad ja et nende silmakirjalikkus ületab kõik, mida tavaliselt ette heidetakse elukutselistele diplomaatidele."
   Minister Černinil oli õigus kommunistide iseloomustamisel. Ka vene kommunistide punane õukonnalaulik Vladimir Majakovski kirjutas ühes oma "surematus" poeemis: "Sõna on sinul, seltsimees Mauser!"  "Seltsimees" Mauser ütleski tavaliselt timukate käes oma viimase sõna süütutele ohvritele. Seejuures väänas Majakovski pisut tõde. Nimelt ei olnud relvainsener härra Paul Mauser kaugeltki mitte kommunistide seltsimees, kuid tema leiutus kõlbas teisitimõtlejate hukkamiseks Venemaal suurepäraselt. Otstarve pühendab abinõu, ütlesid juba jesuiidid.

   Ei ole ime, et kommunismiidee on omaks võetud madalama arengutasemega riikides. Kogu lugupidamise juures ei saa me väita, et Venemaa, Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Laos ja Kuuba oleksid kommunistlikule režiimile üle minnes olnud arenenud riikide eesotsas. Tõsi, ka nendes riikides leidus helgeid päid ja võimalik, et neid oli paljugi, kes ütlesid otsesõnu: kuulge, poisid, teie idee on ju täielik lollus. Varsti peale seda nad ei öelnud enam midagi, õigemini - ei saanudki enam öelda, sest surnud inimene teatavasti ei räägi. Ma ei tea, kas nimetatud riikide isevalitsejad on kunagi kuulnud sellisest asjast, nagu Gordioni sõlm, kuid probleemi lahendasid nad sama efektiivselt, nagu omal ajal Aleksander Suur - mõõgalöögiga. Või siis kaasaegsemalt - püssikuuliga.

   Nii või teisiti, kuid Pandora laegas oli avatud, džinn pudelist välja lastud ja sinna tagasi toppida ta ennast enam ei lubanud. Kommunismitont läks kõndima mööda maailma.

*   *   *

    Eesti riik on ajaloos oma asukoha poolest olnud ihaldatud maiuspalaks paljudele riikidele. Suurem osa vallutajatest on peaaegu alati õigustanud oma vallutusi heateona eesti rahvale, olgu need siis vägivaldselt võõra usu kaasa toonud ja alistatutele pealesundinud keskaegsed anastajad või rahva vabastamise sildi all kohale saabunud vene ja saksa okupandid. Kõik nad on lähtunud peamiselt omaenda huvidest, mis ei ole arvestanud kunagi põlisrahvaste õigustega. Väikese Eesti riigi rahval on jäänud üle vaid hambaid kokku surudes taluda võõraste võimukandjate vägivallatsemist.

   Sellel teemal on kirjutatud palju raamatuid ja vaevalt minugi mälestused neile midagi uut juurde annavad. Siiski kuuluvad nimetatud sündmused selliste inimsusevastaste kuritegude hulka, mida ei tohiks kunagi unustada. Iga mälestus neist on väärt alalhoidmist, seda enam, et juba praegu leidub inimesi, kes kinnitavad, et midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Need, kes nii väidavad, ei ole põrmugi ainult Eesti endised võimukandjad, venelased, vaid ka näiteks soome teadlane Johan Bäckman avaldas hiljuti samasisulise artikli, milles väitis surmkindlalt, et mingisugust okupatsiooni ei ole Eestis kunagi olnud  (SLÕ 17.09.2008).  Veelgi enam. Nimetatud asjamees väidab, et ei ole olemas ka eesti rahvust. Selle asemel olevat vaid Nõukogude Liidu territooriumil asetsevas Eestis elunev segarahvus. "Teadlane" kirjutab: Ma ei loe Eestit üldsegi riigiks. Ja ta ei saa ka kaotada iseseisvust, sest seda tal ju polegi. See ei ole riik vaid hoopis teistlaadi struktuur, mida ma kutsun apartheidi režiimiks. Eesti - see on platsdarm laiemale üldsusele teadvustamata sõjalisteks eesmärkideks. Mis annab mulle aluse selliselt mõelda? Seal kunstlikult loodud süsteem inimeste jagamiseks kodanikeks ja võõrasteks - mittekodanikeks. Pluss see, et ühiskond jaguneb veel ühe tunnuse abil: nendeks, kes toetavad ametlikku poliitikat ja nendeks, kes seda ei tee. Ja iga eestlane on elab seal pidevas ohus vallandatud saada või muude probleemidega kokku puutuda, kui teda kahtlustatakse režiimile ebalojaalsuses. Seal töötab väga efektiivselt salapolitsei - KAPO. See on repressiivaparaat, kes võib võtta kõne ebasoovitava isiku töökohta, koju, survestada selle isiku sugulasi. Selles riigis on olukord erakordselt pingeline.  

 [Tõlgitud lätivenelaste informatsioonisaidilt "ves.lv"]

   Huvitav, kas "teadlane" Bäckman eitab ka Soome Talvesõja toimumist  ja Karjala loovutamist või ei ole tema Moskva peremehed seda temalt veel nõudnud?

  Sama edukalt sekundeerib teadlase tiitliga uhkustavale Bäckmanile soomlannast vabakutseline ajakirjanik Leena Hietanen, kelle senised üllitised vastavad täielikult Moskva maitsele. Või mida te arvaksite psühhopaadist, kes kirjutab: ”Baltikum on Euroopa perse- see ei ole elukõlbulik regioon!" Blogis EstLand öeldakse tema kohta: "Ühesõnaga kohtame tema kirjutistes ja väljaütlemistes suures plaanis paranoilisi tõdemusi. Kas selles on süüdi ravimid, mida proua ohtralt manustab, frigiidsus või suhetest tulenev kibestumine, saame samuti peagi selgeks". Kes tahab lugeda Leena Hietase kriitikat mittetaluvaid väljaütlemisi, leiab need siit.

   Oma kodumaal puudub nimetatud tegelastel poolehoid täielikult.

   "On loomulikult nuhtlus, et see dünaamiline duo on võtnud nõuks hakata mööblit ümber sisustama väikese lõunanaabri elutoas.
    Samas on ka täiesti selge, miks Hietanen ja Bäckman oma ristiretkele on asunud: tegemist on kahe kõrgelt üle keskmise tähelepanuvajadusega inimesega, kes ei ole siiski Soomes suurt midagi korda saatnud - vastupidi, kõik nende karjäärid on kodumaal rohkem või vähem kiiresti kõrbenud."

     Rain Kooli võrgupäevik

  Loomulikult on selle tähelepanupuuduse all kannatava tandemi jutt täielik jama. Kuid me ju teame, kuivõrd vabalt on võitjad alati ümber käinud ajaloofaktidega, mida tunnistab ka kogu senine Nõukogude Liidu ajalugu, mis kujutab kommunistide hirmuvalitsust kogu maailma rõhutud inimeste kaitsjana.  EI, ja veel kord EI! Mitte Hitleri juhitud rahvussotsialistlik Saksamaa ei olnud kurjuse impeerium nr. 1, ehkki ka selle riigi saavutused ei jäänud kuigivõrd alla esikohast. Palju enam pretendeerib sellele "austavale" nimetusele teine suurriik - Nõukogude Liit, mille tegevusele õiglase hinnangu andmise asemel eelistatakse maailmas seni pigem häbelikult vaikida. Kuid seejuures ei vaiki seesama "kurjuse impeerium nr. 1" ise. Niihästi oma jõudude, kui ka müüdava südametunnistusega hääletorude abil üritatakse mustata kõike ja kõiki, kes julgevad kahelda NSV Liidu poolt kirjutatud ajaloos.

     Teadlastele ja ajaloolastele peaks asi olema enam-vähem selge. Kuid siiski leidub küllalt palju neid, kes kangekaelselt eitavad tegelikkust ja eelistavad selle asemel mingit erilist, ainult neile arusaadavat teooriat. Venemaa eitab siiani oma süüd Soome Talvesõja alustamises, samuti nagu ka iseseisvate riikide okupeerimises enne ja peale Teist Maailmasõda. Õnneks ei ole sellistel "arvamusliidritel" erilist seljatagust. Vastasel juhul võiksid nendetaolised kujuneda suureks ohuks maailma demokraatiale. Kuid just selliste "teadlaste" ja suurrahvuslike šovinistide väidete kummutamiseks on vajalik säilitada eestlaste  ja mitte ainult eestlaste elu ja kannatusi kirjeldavad jutustused tulevase ajaloo jaoks.  

 

 

Iseseisvus
 

Tulekandjad
Vabaduspäevaks

Ja põlvest põlve ammu    emad lastele vestsid nii:    -Korra olid vabad me sammud    ja rahvas kõik oli prii!        Teda päike põllule hõikas,    kui põhja põgenes talv.    Oma kütismaal vilja lõikas -    kuldteradest täitus salv.        Tööst mahti ka rõõmudeks anti:    veeres ketas ja heljus kiik,    mõni lunastas mängupanti    ja murul murreti piik ...        Ohvrit Uku kivile viies    viibis mõnigi nägus neid    õhtuhämaral pühas hiies -    sest vaenuteed tallas peig.          Mere vahuseil laineil laevad    sõjaretkeile sõitsid siis.    Ja kumises vastu taevast    võidulaulude võimas viis!        Nii oli, mu laps - oli ammu    enne Paala päevi see.    Nüüd katki taprid ja ammud    ning kitsas me rahva tee ...

Nüüd talume rõhuja karmust, oma kodudes orjeks seot. Maarahva poegade tarmu ei enam tunnista teod!     Kas sangarlik sugu nii hukkub - ei kordu Ümera päev? Laps, ära sinagi tuku, vaid vabasta ahelaist käed!     Neis sõnades lootus veel loitis, tulesädeke loitis neis: aastasadasid hõõgvel hoiti eesti poegade südameis.     Siis sähvatas vihavimm rinnus - vallus verine sõjasõit. Kõik tulid tulises innus, neil loosungiks: surm või võit!       Taas kajasid võitluse kärast me kodumaa orud ja mäed. Tõusis päike võidusäras - leek vabastas Kalevi käe.     Ent tänapäev emad nii vestku: - Laps, vaba su kodumaa! On vabadus püha, ta kestku - ta hoidjaks sinagi saa!

Leo Mõtus
"Eesti Naine" veebruar 1936

  Ülimate raskustega ülimalt keerulisel ajal suutis eesti rahvas 1918. aastal saavutada lõpuks sõltumatuse väljakuulutamise. See ei tulnud kergelt. Vastutöötajaid oli niihästi Venemaal, kusjuures sama eesmärk oli niihästi vene rahvuslastel, kui ka äsja võimule tulnud bolševikel. Samamoodi nägid vaeva ka Eesti oma bolševistlikult meelestatud isikud, kelle hulgas silmapaistvamat rolli etendasid Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann, Jaan Anvelt, Artur Vallner, Johannes Semper jt. Isegi paljud rahvusmeelsed avaliku elu tegelased kahtlesid sellise sammu ajakohasuses. Asja tegi keerulisemaks veel seegi, et Eestis oli tollal veel arvukalt venelastest ametnikke ja sõjaväeosi. Teisalt ähvardas Saksamaa, kes oli juba jõudnud okupeerida Eesti saared. Oli selge, et vabadust ei pakuta kuldkandikul, vaid selle eest tuleb võidelda. 
    23. veebruaril 1918 kuulutati välja Pärnu Endla teatri rõdult Eesti Vabariik. Ametlikult järgnes sellele sama sündmus Tallinnas 24. veebruaril, mida peetakse Eesti Vabariigi ametlikuks sünnipäevaks.

 

Manifest Eestimaa rahvastele

    Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil "kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".

    Nüüd on see aeg käes.

  Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.

  Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

   Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol. Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.

   Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse. Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:

1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.

2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.

3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.

4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.

5. Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.

6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.

7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialdastel demokratlistel alustel.

   E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik!

Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU

24. veebr. 1918. a.

  Maximilian Maksolly maal Eesti Vabariigi väljakuulutamisest 24. veebruaril Tallinnas praeguse Eesti Panga ruumides Päästekomitee poolt, kuhu kuulusid Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik

   Vabariik oli küll välja kuulutatud, kuid sellega asi ei lõppenud. Juba 25. veebruaril maabusid Pärnus Saksa armee väeosad, kelle juhtkond ei pidanud Eesti vabariigi iseseisvust nimetamisväärsekski. Algas järjekordne Saksa okupatsioon. Samal ajal tegid enamlased juba ettevalmistusi Eesti vallutamiseks. Venemaa, kes on alati pidanud ennast teiste riikide eest otsustajaks, leidis ka nüüd, et tema õigusi oli  rikutud, kui Eesti eraldus Vene impeeriumist. Huvitaval kombel oli see ka ainuke kord, kus niihästi Venemaa tsaarimeelsed, kui ka bolševikud ühel meelel olid. Kuna endise tsaariarmee jäänustel ei olnud palju sõnaõigust, siis seda enam asusid tegutsema bolševikud. Seni, kuni I maailmasõda kestis ja bolševikkude olukord rindel just kiita ei olnud, jäi otsene sõjategevus vastse vabariigi vastu tagasihoidlikuks. Saksamaal toimunud revolutsioon ja tema kapituleerimine võimaldas Venemaal koondada relvastatud jõud Eesti piirile ja alustada järjekordset sõjalist sekkumist iseseisva riigi siseasjadesse.
   1918. aasta 22.novembril tungisid vene väed Narva juures üle piiri. Algas Vabadussõda!

http://www.vainokallas.ee/EESTI00.htm

    

 

Eesti Töörahva Kommuuni juhtkond

   Koos vene punastega saabusid Eestisse ka Moskvas pesitsevad eesti kommunistid, kes vallutatud Narvas moodustasid nn. Töörahva Kommuuni., mida Moskva kohe tõttas tunnustama, kui Eesti Sotsialistlikku Vabariiki.

  Nõukogudeaegsed ajalooõpikud räägivad Eesti rahva suurest toetusest nn. "töörahva" võimule. On tõsi, et rahval oli mingisuguseid lootusi, mis olid tekkinud kommunistide mesikeelseid lubadusi kuulates. Kuid kui peale võimuletulekut tõid uued võimumehed endaga kaasa kommunistidele nii iseloomuliku vägivalla ja verise terrori, kadus igasugune poolehoid.
    Üks metsikumaid veretöid, mis bolševikud oma lühikesel võimutsemi­se perioodil Eesti pinnal 1918.-1919. aastal ja Vabadussõja algul sooritasid, toimus Rakveres Palermo metsas. Bolševikud alustasid arreteerimiste ja hukkamistega kohe pärast Rakvere vallutamist. Vahistamised viidi läbi kogu Viru- ja Järvamaal. Peamiselt vahistati süütuid talupidajad, majaoma­nikke, Kaitseliitu kuulunuid, Eesti rahvaväes teeninud ohvitsere ja sõdu­reid, kes olid oma väeosadest mingil põhjusel maha jäänud ja punaste kätte sattunud. Lisaks ka kooliõpetajaid, kirikuõpetajaid, köstreid, äriomanikke ja poepidajaid, väikeametnikke ja omavalitsuse tegelasi (vallakirjutajad, val­lavanemad, raudteeametnikud) ja nii edasi. Hiljem laipade väljakaevamisel selgus, et hukatute hulgas oli ka naisi, vanakesi ja alaealisi kooliõpilasi.
     Suurem hukkamine viidi läbi 10. jaanuari päeval linna lähedal Palermo metsas. Sealsest ühishauast leiti üle 150 laiba, millest osa ei suudetud kindlaks teha, kuna näod olid tundmatuseni purustatud ja puudu­sid igasugused dokumendid. Järelevaatusel tehti kindlaks, et paljusid oli enne hukkamist piinatud. Palermo massihaua avamisel tehtud fotod rändasid 1919. aastal ja ka hiljemgi läbi kogu maailma ajakirjanduse. Informatsiooni Rakvere ja Tartu veretöödest vahendas läänemaailma ajakirjandusele Kopenhaagenis tegutsenud Eesti Teadete Büroo juhataja kirjanik Eduard Vilde, kelle kirjeldus ilmus esitrükis Prantsuse suurimas pildiajakirjas L'Illustration kaheveerulisena pealkirja all "Les crimes du bolchevisme en Esthonie" koos fotodega massimõrvadest Rakveres ja Tartus. Eestis toimunud massimõr­vad tekitasid jälestust ja hukkamõistu läänemaailmas. Informatsioon nen­dest aitas positiivselt populariseerida Eesti Vabadussõda ning avas läänepoliitikute silmad nägemaks bolševismi õiget palet.

Punaste bandiitide veretöö ohvrid Rakveres, Palermo metsas

           Raamatust "Soomusrong Nr 2 Vabadussõjas"

   14. jaanuaril 1919 pandi kommunistide Kulli, Rätsepa ja Otteri poolt toime massimõrv. Tartu Krediidikassa keldris piinati ja mõrvati piiskop Platon. Seejärel ülempreestrid Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Lisaks mõrvati veel 14 auväärset Tartu linna kodanikku.
Foto: Jüri Poska raamatust Piiskop Platoni martüürium. 

Kommunistlike timukate poolt Tartu Krediidikassa keldris piinatud ja mõrvatud ohvrid

Ajakirjast "Kultuur ja elu" . Tekst: Mari-Ann Heljas
      

 Tartu krediidikassa keldris mõrvatute matus Tartu Uspenski kirikus. 1919, TM F 1449:1, Tartu Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2239804 

      Oma lühikesel valitsemisajal suutis Töörahva Kommuun mõrvata 650 inimest ja küüditada Venemaale 4000. 

 Valitsuse üleskutse Eesti Vabariigi armee moodustamiseks

    Sõda algas Eesti vabariigile väga ebasoodsal ajal. Puudus oli kõigest. Sõjaväge tuli asuda alles looma. Puudus raha, varustust, relvi. Kuigi suurem osa elanikkonnast ei pooldanud kommuniste, kaheldi siiski, kas Eestil on mingit võimalust sõjas sadu kordi suurema vaenlase vastu. Lisaks N. Liidu Punaarmeele ähvardasid meie riiki ka Balti Landeswehri ja valgekaartlik tsaariarmee jäänuste vägi, kes, ehkki võitlesid ka kommunistide vastu, ei suhtunud heatahtlikult Eesti iseseisvusesse. 

Landeswehri juhataja kindral Rüdiger van der Goltz (vasakul) ja vene valgekaartlaste juhataja kindral Pavel Bermont-Avilov  olid need mehed, kes bolševike lisaks oleksid näinud meelsasti Eestit kumbki oma riigi alluvuses.
                                                            
   Ehkki olukord paistis olevat lootusetu, otsustas vabariigi valitsus siiski avaldada vaenlasele vastupanu. Suuri lootusi pandi seejuures välisabile, eeskätt Inglismaale ja Soomele. Ja meil ei tulnud pettuda. Inglismaa saatis appi oma laevastiku, mis surus maha N. Liidu Balti mere laevastiku tegutsemise. Samuti saadi sõjavarustust ja relvi. Soomes moodustati 27. detsembril 1918 Eesti Abistamise Peatoimkond senaator O. W. Louhivuori juhatusel. Algas ka vabatahtlike värbamine, nõnda et juba kolm päeva hiljem saabusid Tallinna esimesed kompaniid sõjaväelasi major Martin Ekströmi juhtimisel.
    Järgmise, 1919. aasta jaanuari alguses tuli Soomest mehi veel juurde, nõnda et neist moodustati pataljon, kuhu kuulus 1200 meest. Peale selle saadi Soomest veel ka vajalikku varustust ning laenu. Soome vabatahtlike saabumine tõstis meie võitlusmoraali märgatavalt. Jaanuari keskel saabus rootslasest majori Martin Ekströmi juhitud soome 600-meheline rügement, mis andis suure panuse Narva vabastamisele. 

Soome vabatahtlikud Narvas peale linna vabastamist. Tänu teile, vennad!

 Soome vabatahtlike peastaap Rakveres

    

 
    Teise, pea poole suurema vabatahtlike üksuse, 2300 meest, aitas Soomest värvata ning oli selle ülemaks eestlane kolonel Hans Kalm. Ta oli varem osalenud Soome Vabadussõjas ning saanud seal tuntud meheks. Oma rügemendiga Pohjan Pojat pidas ta 31. jaanuaril 1919 võiduka Paju lahingu, vabastades Valga ning vähe hiljem ka Võru ja Petseri. Pärast edukaid Lõuna-Eesti lahinguid pöördus ta aprillis-mais 1919 Soome tagasi. Põhja Poegade rügemendi kodumaale naasmise järel jäi nendest 40 meest edasi teenima Eesti väeüksustes kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni (02.02.1920).

 

    Soome vabatahtlike juhataja major Martin Ekström (vasakul) ja kolonel Hans Kalm

 Mälestuskivi Põhja Poegadele Valga maakonnas, Tõllistes

  Vabatahtlikke saabus peale soomlaste lahkumist ka Taanist ja Rootsist. Taani vasakpoolne valitsus andis vaid 200 mehele loa sõjas osalemiseks, ehkki soovijaid oleks olnud tunduvalt rohkem. Eriti just taanlased paistsid silma distsiplineeritud ja kohusetundlike sõduritena.

 

Taani vabatahtlike juhataja kolonelleitnant Richard G. Borgelin (vasakul) ja rootsi vabatahtlike juhataja major Carl Mothander

 Taani vabatahtlikud Nõmmel 1919.

 Taani kompanii pitsat

   Eesti kaitsevägede ridades võitlesid ka baltisakslaste Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel, Ingeri pataljon ja paljud kohalikud venelased.

 Konstantin von Weiss

    

Välisabi kohta saab lugeda siit

 Inglise admiral sir Edwyn Alexander-Sinclair

 Inglise laevastik teel Tallinna

Inglise laevastik Balti meres

    Esimene saabumine ei olnud edukas. Üks laevadest sattus miini otsa ning läks põhja, mille peale kogu laevastik pöördus tagasi. Laidoner suutis siiski veenda Inglise valitsust ja teine katse osutus edukaks. Inglise laevastik sidus N. Liidu merejõud Balti meres niivõrd edukalt, et sellel ei olnud terve Vabadussõja jooksul praktiliselt mingit osa.

 Inglise merejõudude tegevuse tulemusena lisandus Eesti laevastikku kaks punastelt kaaperdatud miiniristlejat, millest üks hakkas kandma Lennuki ...

 ... ja teine Wambola nime

    Briti laevastik kaitses Eesti territooriumi kuni 5. jaanuarini 1919 ja lahkus seejärele Eesti vetest.

  Enne välisabi saabumist veeres punane terror siiski üle Eesti, olles 1919. aasta jaanuari alguseks Tallinnast vaid 30 km kaugusel. Seal tema ülekaal lõppeski. Reorganiseeritud Eesti vabariigi armee (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega, keda selleks momendiks oli 500 meest, suutsid pealetungi seisma panna ja kolme nädala pärast oli Eestimaa pind bolševistlikest röövlitest puhastatud.

    See ei tähendanud veel sõja lõppu. Piiril peeti veelgi arvukaid lahinguid ja punaseid väeosi tungis üle piirigi, kuid need kõik löödi tagasi. Ägedaim lahing toimus vahetult enne Tartu rahu sõlmimist Narva rajoonis, kus kahekordselt meie vägesid ületav Punaarmee proovis viimast korda õnne, kuid löödi verise ninaga tagasi. See nahatäis lõpetas Punaarmee kraaklemishimu.

 Võidupühaks

J. Oro

Me pühitseme jälle võidupüha

ning kõrgendikul teeme võidutuld.

Meis vabadusetahe juurdub üha.

me aatejõud ei närbu asjatult.

Me teeme tuld, ent südameis meil loidab

suur, võimas lõke - koduarmastus.

Sa, maa, kes oma lapsi varjad, toidad,

ei kustu sinu vastu heldimus.

Me teeme tuld, et meeles seisaks ikka,

et kodumaa eest valvel oleme.

Me soovime, et ajalugu pikka

vaid täidaks hiilgusrikas võidutee!

Me pühitseme jälle võidupüha

ning kõrgendikul teeme võidutuld.

Meis vabadusetahe juurdub ühs,

see aatejõud ei närbu asjatult.

        

     Sõja lõpptulemus oli uskumatu. Ja seda mitte ainult Eestile ja Venemaale, vaid ka teistele riikidele, kes huviga jälgisid hiire ja tiigri omavahelist heitlust. Hiir seljatas tiigri! Tõsi küll, tiiger oli sel ajal veel üsna hambutu. Maailma sümpaatia oli seejuures Eesti poolel, sest bolševism, ehkki alles suhteliselt uus nähtus, oli riigikorrana Euroopale ja muidugi ka USA-le vastuvõetamatu.
    Kuigi Eesti oli ennast vahetult enne sõja algust kuulutanud iseseisvaks, ei tähendanud see, et ta seda ka maailma silmis oli. 1918 mais tunnustasid Inglismaa ja Prantsusmaa EV-d de facto, kuid Eesti saatus pidi lõplikult otsustatama I maailmasõja järgsel Pariisi rahukonverentsil. Baltimaade iseseisvuse tunnustamise vastu oli eelkõige Prantsusmaa, kes soovis oma majanduslikes huvides tugeva Vene impeeriumi taastamist. Iseseisva Poola ja Soome vabariigi tunnustamine, mida Venemaa Ajutine Valitsus oli enne enamlaste võimuletulekut välja pakkunud, seevastu oli Prantsusmaa silmis igati kiiduväärt. Eriti peeti silmas just Poolat, mis oleks tasakaalustanud Saksamaa osatähtsust Euroopas. Venemaa haardest väljarabelenud Baltimaad seevastu kohtasid palju vastupanu oma iseseisvuspüüetele Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia poolt. Need riigid oleksid meelsamini näinud sõja jätkamist bolševismi hävitamise nimel, olgugi, et Eesti riigi abistamises nad erilist aktiivsust üles ei näidanud, peale Inglismaa, kes siiski Eestit üsna tõhusalt toetas. Prantsusmaa tollane peaminister Clemeceau nõudis oma riigi sõjajõudude otsest osalemist enamlaste vastu võitlemiseks. Samas oli suurema interventsiooni vastu Inglise valitsus eesotsas peaministri D. Lloyd Georgega, kes eelistas pigem Venemaa nõrgenemist majanduslikult. Paljudele riikidele oli niisiis meie jaoks elu ja surma peale peetav sõda olnud vaid sõjaks kommunismi vastu, mida loodeti võõraste kätega võita. Seega seisis meie iseseisvus veel üsna nõrkadel jalgadel. 
    Esimeseks takistuseks Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel olidki nn. liitriigid, kes I maailmasõja võitjatena olid võtnud endale õiguse otsustada muude riikide saatuse üle.  Üsna ebamäärast rolli mängis seejuures ka USA, kes keeldus algselt tunnustamast äsjavabanenud riike iseseisvatena. Muide, samasugust otsustusvõimetust näitas USA valitsus üles ka Eesti Vabariigi teistkordsel iseseisvumisel. Etturid võivad ainult malelaual saada lipu staatuse. Tegelikus elus jäävad väikeriigid maailma mastaabis ikka ainult etturiteks, millest ei sõltu suurte malendite omavahelises mängus palju midagi. 
      28. juulil 1922. teatas USA konsul Albrecht välisminister Ants Piibule, et tema riik tunnustab Eesti Vabariiki de jure. Tunnustusega liituvas dokumendis öeldi muu hulgas: "Ameerika Ühendriigid on järjekindlalt arvanud, et segased olud Venemaal ei ole põhjuseks, miks võõrandada Venemaa territooriumi ... " Aga just võõrandamisena seda sammu USA valitsuse silmade läbi nähtigi. Ometi pehmendati eelpoolöeldut: " ... seega ei saa Eesti, Läti ja Leedu valitsuste, mis on moodustatud ja alalhoitud põlisrahvaste poolt, tunnustamist mõista Venemaa õiguste rikkumisena." Täpsemalt oli USA valitsuse mõte sõnastatud mõni kuu varem Evan Youngi, USA esindaja Baltimaades, poolt esitatud ettekandes: "Ilmselt tuleb kunagi aeg, ja see on isegi Ühendriikide huvides, kui Venemaa terviklikkus ühel või teisel kujul taastatakse."
     Me võime muidugi uskuda, et maailmale läheb korda väikeriikide, sealhulgas Eesti saatus. Tegelikkus räägib küll midagi muud. Ei huvitanud see kedagi siis ega huvita ka nüüd.
   Hea ülevaate kogu sellest protsessist annab omaaegne tuntud poliitikategelane ja ajakirjanik Eduard Laaman oma 8-st vihikust koosnevas teoses "Eesti isesisvuse sünd", kirjastus "Faatum", Tallinn 1995.  

  Mõningane murrang välisriikide suhtumises saavutati 1921.aastal, mil EV-d tunnustasid de jure enamus Euroopa riike ja sama aasta septembris võeti Eesti vastu Rahvasteliitu (ÜRO eelkäija).

     

   Sõja tulemus oli majanduslikult Eesti vabariigile raske. Sõja lõppedes oli meie riik võlgu Inglismaale 1 100 948 naela ehk Eesti tollases rahas peaaegu kaks miljardit marka, USA-le 16 miljonit dollarit, mis oli kolm korda rohkem, kui Lätil ja kaks korda rohkem, kui Soomel. Inglismaale tuli võlg tasuda 1955. aastaks, USA-le 1984. aastaks.

  Kõigi nende raskuste kiuste õnnestus  meie rahval lõpuks  ometi võita kätte kauaigatsetud vabadus. Esimest korda ajaloos peale visa lahingut mitme agressoriga suutsid eestlased panna maksvusele oma enesemääramisõiguse. 2. veebruaril 1920. aastal kirjutati Tartus alla Tartu Rahu lepingule Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

    Selles leppes öeldi muuhulgas: "Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigustest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverääniõigustest, mis olid Venemaal eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu."

.

Tartu rahu sõlmimine

  Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de iure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".  

Allkirjad Tartu rahu dokumendil 

 

     Ilusad sõnad! Kahtlemata mõjusid need paberile panduina ja mitme tuntud isiku poolt allkirjastatuina väga  paljulubavatena.  Kahjuks näitab ajalugu taas kord, et Moskva lubadusi ei saa tõsiselt võtta. Igavene aeg, mille jooksul pidi Nõukogude Liidu poolne lubadus kestma, osutus vägagi lühikeseks.

    26. jaanuaril 1919. aastal peetud kõnes (s.o. ajal, kui rahulepingu tingimustes juba kokkulepetele oli jõutud ja seda ainult tekstiliselt viimistleti), ütles Lenin Eestiga rahu sõlmimise kohta: "Meie ei taha valada tööliste ja punaväelaste verd tüki maa eest, seda enam, et see järeleandmine ei ole igaveseks: Eesti elab üle Kerenski ajajärku, töölised hakkavad aru saama oma Asutava Kogu juhtide alatusest, kes ametiühingud paljaks röövisid ja 26 kommunisti ära tapsid, - kukutavad varsti selle võimu ja loovad nõukogude Eesti, kes teeb meiega uue rahu." 

  Samal ajal, kui kommunistliku Vene esindajad kinnitasid oma allkirjadega pühalikult, et Venemaal ei ole mingeid nõudeid Eesti vastu, osutas N. Liidu juhi kõne selgelt, et nõukogude Venemaa silmis oli see leping ainult tühine paberilipakas. Lenin unustas kahjuks oma suures kõnehoos, kui palju oli selleks ajaks tema enda käsul tapetud teisitimõtlejaid tema juhitud riigis.

     "1920.a. rahuleping pidi kindlustama “igaveseks ajaks” enesemääramise õiguse. Oleme kogenud, kui vähe tähtsust on venelaste poolt kirjutatud lepingutel, paberit saab kergesti katki rebida ja lepingu tühistada. Ära usu kommunisti, venelast ega ka Putinit tänapäeval. Usun, et tollane E.V. juhtkond eesotsas Laidoneri, Pätsi ja teistega olid õiged mehed õigel kohal,  mida noor vabariik suutis välja panna."  Endel Pool "Vaba Eesti Sõna" 21.dets.2007.
     Millised olid siis Tartu rahu tulemused?      Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile, kui endise Venemaa keisririigii osale, selle riigi võlgade tasumise kohustus.
    Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.
  Kuid tegelikkuses Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist Venemaalt Eestisse, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsamaterjali osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
    Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks. Esiteks näitas N. Venemaa, et lepingut sõlmides tunnustab ta Eestit Iseseisva riigina, olles nii esimene, kes seda tegi. Teiseks näitas Eesti lepingut sõlmides, et ta tunnustab N. Venemaad riigina üldse, sest siiani ei olnud ükski riik seda teinud.

    Praegune põlvkond ei ole ehk suuteline andma adekvaatset hinnangut Eesti Vabariigi tolleaegsete juhtide kohta, kuid seda enam võime teha seda N. Liidu suhtes. Tõepoolest, kõik need lepingud, mille üheks osapooleks on olnud N. Liit, on osutunud õigustühisteks või lihtsalt tühisteks. Meenutame: Tartu rahuleping 1920.a., Soome - N. Liidu koostööleping 1922.a., Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping 1932.a. ja 10-ks aastaks pikendatuna 1934.a., Molotov - Ribbentropi pakt 1939.a., vastastikuse abistamise leping NSV Liidu ja Eesti vahel, Atlandi Harta, mis allkirjastati ka venelaste poolt ja tegelikult samuti Rahvasteliidu põhikiri, kus ühe liikmena figureeris ka N. Liit 1934. aastast. Ükski neist lepingutest ei omanud mingit siduvat iseloomu Moskva jaoks. Kuidas me saaksime  uskuda enam ühtegi lepingut, mida venelastega on sõlmitud või sõlmitakse tulevikus? Seejuures on Moskva ise varmas süüdistama kõiki teisi peale iseenda lepingute rikkumises. Parim kaitse on pealetung!

  Tõenäoliselt kannuste teenimise eesmärgil kirjutas eestlasest ajalooteadlane, professor Edgar Mattisen aastal 1988: "Tartu rahu kujunes avasammuks Suure Oktoobri demokraatliku ja humanistliku rahuprogrammi teostumisel. See oli vastandliku sotsiaalse korraga riikide rahumeelse kooseksisteerimise esmakogemus." (Edgar Mattisen. Tartu Rahu. Kirjastus "Eesti Raamat" Tallinn 1989) Autor jätkab: "Tõde on, et alates 1919. aasta suvest, mil klassisõja [sic!] käigus oli Eesti Vabariigi sünd saanud ajalooliseks reaalsuseks, seisid Nõukogude Venemaa ja Eesti kommunistid ning töölisklass järjekindlalt selle suveräänsuse rahvusvahelise tunnustamise eest." 

    Huvitav, kas professorihärra (vabandust - seltsimees!) peab seejuures silmas ka revolutsiooni ootamisest tüdinenud Moskva poolt mahitatud kohalike ja illegaalselt riiki saabunud kommunistide organiseeritud mässukatset 1924. aasta detsembris?

1. detsembri riigipöördekatse

   
   1924. aasta 1. detsembril korraldas rühm eesti kommuniste koostöös Venemaalt illegaalselt riiki saabunud mõttekaaslastega relvastatud riigipöördekatse, mille juhtnöörid ja vajalik varustus pärinesid Moskvast. Esialgse plaani kohaselt tuli vallutada tähtsamad asutused: telegraaf, lennuväli, politseijaoskonnad, Sõjaministeerium, Tondil asuvad kasarmud. Kommunistid uskusid lihtsameelselt, et nende tegevus põhjustab töölisklassi ülestõusu valitsuse vastu. Nende lootused ei täitunud ja peale lühikest võitlust vangistati suurem osa mässulistest, kes hiljem surma mõisteti. Kogu tegevust juhtis eestlasest elukutseline kommunist Jaan Anvelt, kes oli olnud üks peamisi kommunistide veretööde initsiaatoreid nn. Töörahva Kommuuni ajal. Moskva poolt kureeris toimuvat vene kommunist, kes varjas oma kõlava heebrea nime Jevsei Hersch Radomõslski-Apfelbaum venepärase Grigori Zinovjevi taha, olles nii üks sadadest juutidest, kes Lenini juhatusel maailma üritasid põrguks muuta.

.

 Punane timukas Jaan Anvelt

 Mässu mahasurumisel hukkunud kadettide ehk tondipoiste mälestusteenistus Tallinnas Kaarli kirikus

Mässajate poolt tapetud teedeminister Karl Kark`i haud Tallinnas Kaarli kalmistul

 Mõrvatud kadettide mälestuseks taaspüstitatud ausammas 2009. aastal. Originaal hävitati kommunistide poolt 1940.

 Muidugi ei unustanud truualamlikud ENSV võimukandjad punaste bandiitide "kangelastegu". Nende auks püstitati Tallinnasse, Balti jaama ette monument, mille kohta rahvasuu naeris, et sellel on kõik mässust osavõtjad esindatud

   Kogu Edgar Mattiseni jutu ainuke tõene fakt on, et nimetatud rahuleping oli tõesti esimene rahvusvaheline leping, mille Nõukogude Venemaa ühe välisriigiga sõlmis. Kuni selle ajani ei olnud ükski riik tunnustanud seda vägivaldset poliitilis-repressiivset moodustist seadusliku riigina. Autor ilmselt unustab aga mainida, et vaid 20 aastat hiljem okupeeris Nõukogude Liit suveräänse Eesti, surudes talle peale tõelise hirmuvalitsuse. Demokraatiast ja humanismist ei saanud selle puhul küll kuidagi kõneleda. Kirjutaja esineb siin tolleaegse tüüpilise ülespuhutud sõnavahuga, mille ainus eesmärk on näidata Nõukogude Liitu võimalikult heas valguses. Kas see oli siis Suure Oktoobri demokraatlik ja humanistlik rahuprogramm, mis nõudis sõltumatu riigi ründamist 1918. aastal? Nagu me ajaloost teame, alustas seesama "Suur Oktoober" peale võimuletulekut enneolematut terrorit  ka omaenda territooriumil - Venemaal. Seega on asi kaugel igasugusest demokraatiast.

    Palju tõelähedasem on inglise ajaloolase E. Thomsoni konstanteering: "Nõukogude võim sõlmis rahulepingu eestlastega ainult selleks, et saada hingetõmbeaega oma siseolukorra päästmiseks, Eesti aga esimesel sobival võimalusel likvideerida." (Edgar Mattisen.Tartu rahu).

      Nagu me ajaloost teame, läksid edasised sündmused just seda rada. 
    Et tegelikkus nii ilus ei olnud, peab tunnistama ka juba mainitud ajalooprofessor Mattisen. Laename veel korraks tema teksti: "Pole ju ka hiljem Vene SFNV ja Nõukogude Liidu valitsus sõlminud Eesti Vabariigiga kahe- või mitmepoolseid lepinguid ...., mis oleks vastuolus Tartu rahulepingu vaimu või kirjatähega..." (Vastastikuse abistamise leping, samuti, nagu suure osa vabariigi territooriumi loovutamine Nõukogude Vene militaarjõududele, mis suruti Eestile vägivaldselt peale 1939. aastal on professoril ilmselt meelest läinud!) Edgar Mattisen: "Tõsi, nagu hiljem teatavaks sai, vormistasid hitlerliku Saksamaa välisminister J. Ribbentrop ja stalinlikkku suurriiklik-šovinistlikku välispoliitilist joont teostanud NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov 23. augustil 1939 Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungipakti juurde salaprotokolli. ...  Salaprotokolli põhjal NSV Liidu poolt 1939. - 1949.a. Eesti Vabariigi suhtes teostatud välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid tähendasid Tartu rahulepingu jämedat (!) rikkumist. Ent selle probleemi valgustamine ei mahu käesoleva monograafia raamesse."
   Seega veeretab hajameelne professor kogu vastutuse lihtsalt N. Venemaa tollase välisministri Vjatšeslav Molotovi ehk tegelikult venestunud mordvalase, Vjatšeslav Skrjabini õlgadele, nagu oleks viimane olnud kogu Nõukogude Vene tollase poliitika suunaja. Aga mida muudki võib oodata ühe professori sulest, kes oma auväärse ametinimetuse kõrval omas ka veel teist, veelgi "auväärsemat" - ELKNÜ ideoloogiasekretär?

   Tõepoolest, see, mida lugupeetud professor nimetab tagasihoidlikult ja mugavalt probleemiks, ei mahu ühegi loogika raamidesse. Ometi määras just see "probleem" kogu Eesti tulevase elu järgnevaks 50 aastaks. 

     Rahvusvahelise surve tulemusena pidi ka Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongress 24. detsembril 1989. aastal lõpuks tunnistama:

 ....5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. (Huvitav küll! Kas mitte just Lenin ei olnud see isand, kes hõiskas ülemaailmsest revolutsioonist ja maailmavallutusest?)

    NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933 kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.

6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, Ük(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.

http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt 

Jaa-jaa, nõukogude rahvas ei kanna ju kunagi millegi eest vastutust!

   Sellest nutulaulust tuleb välja, et Stalin ja Molotov kahekesi  olidki kogu Nõukogude Liit ja et ÜK(b)P Keskkomitee ning NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsus seisid süütult sõrmekesed suus, nagu lapsukesed kusagil lasteaias ja vaatasid lapseliku uudishimuga kahe supermehe ettevõtmisi pealt!
    Seejuures deklareeris Nõukogude Liit hiljem, et nimetatud salaprotokolli originaali ega ka koopiaid ei ole leitud ei Saksamaa ega ka N. Liidu arhiividest. Saksamaa puhul võib see tõele vastata, sest Berliin tambiti maatasa, kuid N. Liidu arhiivid pidid ju jääma ometi puutumata. Halvasti hoiate riiklikke dokumente, seltsimehed kommunistid! 
     Mitte ainult Edgar Mattisen ei produtseerinud fantastikasse kalduvaid tekste. Et teatud "ajaloolastel" on omapärane käsitlus ajaloost, tunnistab ka teise samasuguse ajaloolase Vilhelm Reimani vihast nõretav paskvill "Tallame puruks valgesoome mao ", mis oli avaldatud 4. juulil 1941. aastal, kui Soome Vabariik alustas nn. Jätkusõda, millega proovis vabastada oma Moskva poolt eelmise ehk Talvesõja ajal anastatud territooriumi. Tookord veel mitte professori tiitlit omav Reiman demonstreerib kujukalt oma sõnavara, mille üle tunneks uhkust iga paadialune. Olgu siinjuures näitena katkend Reimani artikli algusest:

   "Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.

   Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.
See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele. ..."

  Vast aitab siinkohal Kremli tallalakkuja tsiteerimisest!  Sama kodulehe Lisa 2-s on ära toodud selle tigetseva artikli tekst tervikuna.

  Ajaloolane David Vseviov kirjutab selliste "ajalooliste" üllitiste kohta: "Omamata omas ajas mingit tõsist ajaloolist väärtust on need raamatud ja artiklid ajaga muutunud tolle ajastu tõelisuse kandjateks. Ning muutunud seega väärtustetutest propagandistlikest väljaannetest väärtuslikuks ajalooallikaks" (Vseviov 1999). David Vseviov peab siin silmas mitte seda, et nendes kirjutistes kajastatud faktid oleksid mingil moel tõestust leidnud, vaid et nende abil on võimalik aru saada tolleaegsest suunast ajaloo võltsimisel. 

Kommunismi eesmärk - maailmavallutus! 

    
      Vene bolševike tegelikke eesmärke ei salanud juba V. Lenin, kes kirjutas 1918. aastal: "Me ei tohi end oma võitluses lasta takistada põhimõtetest. Me peame valmis olema kasutama ükskõik missuguseid võtteid, valesid, ebaseaduslikke meetodeid ja kavalust ... Kui töölised ja talupojad ei võta omaks sotsialismi, siis ei ole mõtet kasutada sõnu, tuleb kasutada vägivalda ... Kui me kommunismi teostamise nimel peaksime hävitama kas või 9/10 elanikkonnast, siis me ei kõhkle seda tegemast. Parem on hävitada 100 süütut, kui lasta pääseda ühel süüdlasel.(!)...Vägivald on möödapääsematu ja vajalik!"  Neid viimaseid juhendeid rakendasid kommunistlikud repressiivorganid ellu eriti agaralt. Muide, Lenin ei öelnud  vene šovinismi seisukohast. lähtudes midagi uut. Juba omaaegne vene kirjanik Fjodor Dostojevski kirjutas: "Kui mõned rahvad ei mõista meie elulaadi ja ei taha selle kohaselt elada, siis tuleb see neile jõuga selgeks teha!"

.

 Vladimir Ilja poeg Lenin kükitamas kännul oma peidupaigas Razlivi järve ääres ja kavandamas maailmavallutust

     Võimuahne, Saksa töösturite rahadega Venemaal võimule tõusnud poolasiaadist - pooljuudist (tema vanaema olevat olnud juudi päritolu) Vladimir Uljanov-Lenini jesuiitlike loosungite taga ei olnud paljalt sõnad. Vähesed teavad, et koonduslaagrite tegelik asutaja oli V. Lenin isiklikult, kes 5. septembril 1918. aastal allkirjastas dekreedi tõelise punase terrori kehtestamise kohta. Selle dekreedi alusel asuti rajama esimesi koonduslaagreid, kuhu peagi veeti kokku miljoneid poliitvange üle kogu tollase N. Liidu. Nii, nagu prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal asuti esmajoones hävitama just neid, kes nägid läbi võimuahne juhtkonna tegelikke mõtteid ja kavatsusi, tuli kõrvaldada ka vastsel Nõukogude Venemaal tollane intelligents, et vähema analüüsivõimega inimkond usuks lubadustest nõretavaid loosungeid ja üleskutseid.  Selline taktika ei ole kadunud tänapäevalgi, kuigi otseselt koonduslaagritega enam ei ähvardata. Füüsiline surve on asendatud rafineeritumate meetoditega.

 

 Pildil olev heatahtlik papi ei meenuta küll millegi poolest
verejanulist mõrtsukat, kes ta tegelikult oli

   Vene kirjanik Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Peškov), kes oli algusest peale veendunud enamluse pooldaja, kirjutas 1917. aastal  Lenini kohta: "Lenin on erandliku jõuga mees ja tal on kõik juhile tarvilikud omadused, ühtlasi aga ka selleks tarvilik kõlbluse puudus ja isevalitseja halastamatu vaade rahvahulkade elule."                

    Dmitri Volkogonov kirjutas oma raamatus "Stalin: Triumf ja tragöödia" (Stalin: Triumph and tragedy, Grove Weidenfeld, 1991) Leninist: "Eelkõige oli eemaletõukav tema toorus, mis on segunenud uskumatu enesega rahulolu,   vestluskaaslase põlgamise ja tollele mingi nimme (ma ei leia teist sõna) "näkkusülitamisega", eriti kui on tegemist teisiti mõtleva inimesega, kes temaga ei nõustu ning kus vastane on nõrk, ei ole leidlik ega ründav ... Ta ei häbenenud olla vaidluses mitte ainult jultunud ja jõhker, vaid lubas endale ka isiklikke teravaid kallaletunge vastase aadressil, mis sageli muutusid täielikuks sõimuks. Just seepärast, nii palju kui mina mäletan, ei olnud Leninil lähedasi, intiimseid sõpru, südamesõpru. Tal oli seltsimehi, oli pooldajaid - neid oli massiliselt ning nad kõik jumaldasid teda nagu instituudiplikad ja andestasid talle kõik ... " 

 Lenin võis küll armastada loomi, kuid mitte inimesi

Faina (Fanni) Kaplan, kes tegi Leninile 30. augustil 1918. ebaõnnestunud atentaadi, mis ehk siiski lühendas suure kraakleja elupäevi. Siiski leidub mitmeid kahtlejaid, kes põhjendatult väidavat, et poolpime ja püstolikäsitsemises kogenematu Kaplan seda ei teha ei saanud.

Uljanov-Lenin, kes pidi maailma puhastama kõigest pahast, pühiti varsti tasahilju hoopis ise vaibanurga alla.

 

 

Truuks abiliseks Lenini ja hiljem Stalini kuritegude toimepanekul oli poola juut Feliks Rufin, hilisema nimega Feliks Dzeržinski (nagu kõik N. Vene padukommunistid, häbenes ka tema oma juudi päritolu) ehk Raudne Feliks, nagu teda lähedaste hulgas nimetati. Olles täiesti oma leivaisa vääriline, tegeles ta aktiivselt repressioonidega teisitimõtlejate suhtes. Tema poolt loodud Tšekaa (KGB eelkäija), mis oli kaugelt julmem, kui vastav asutus Natsi-Saksamaal, Gestapo, on süüdi sadade tuhandete süütute inimeste mõrvamises. 

 Peremees ilmub lavale

  
    Teine asiaadist diktaator, Jossif Džugašvili ehk Jossif Stalin (kuidas siis temalgi oleks sobinud tarvitada oma sünnipärast nime?) omakorda kujundas kommunistlikust maailmavaatest tõelise religiooni, milles (eba)jumalana  esines loomulikult tema ise. Apostlitena tegutsesid tema truud tallalakkujad, kelle hulgas palavalt armastatud juht ja õpetaja aeg-ajalt selekteeris välja temale ebasobivaid juudaseid. Erinevalt kiriklikust religioonist, mis ähvardab sõnakuulmatuid põrguga peale surma, tutvustas Stalin allumatuid oma koonduslaagritest moodustatud põrguga juba inimese eluajal. 

    Stalini ohvrite arvuks arvatakse üle 60 miljoni süütult tapetud inimest, kelle hulka kuulub 14,5 miljonit nälga surnud inimest, 1 miljon poliitilistes puhastustes tapetut, üle 5 miljoni GULAGI laagrites surnud ja surmatud ohvri. Nende hulka ei ole arvatud sõjas langenuid. Kõigi nende üle peeti kohtuistungeid suletud uste taga kurikuulsa "troika" poolt tihti ilma tunnistajateta ega kohtuotsuseid esitamata. Repressiivsete meetoditega saavutati kõigi ohvrite "puhtsüdamlik" ülestunnistus, mis tavaliselt viis hukkamisrühma ette.

    Stalini erakordne julmus kohutas isegi Leninit, kelle "saagiks" loetakse umbes 200 000 hukkunut/hukatut. Oma viimases kirjas, mida nimetatakse ka Lenini testamendiks ja mis oli adresseeritud Partei Kongressile, soovitas Lenin Stalinile mitte anda liiga suurt võimu. Lenini sõnu ei võetud arvesse, kuna ta oli juba oma positsiooni revolutsiooni juhatajana kaotanud ja faktiliselt muutunud Stalini vangiks. Leninit kõrvaldada Stalin ei julgenud, sest rahva hulgas oli Vladimir Uljanov-Leninil ikka veel jumala staatus. Ja õigupoolest ei olnud seda enam vajagi, sest suletud ja hoolikalt valvatud suvilas Gorkis ei olnud Venemaa kunagisel esikommunistil enam võimalust kellegagi mõtteid vahetada.
   Teisest küljest on ehk isegi hea, et Lenini tahtmine ei täitunud. Tema sümpaatia kaldus nimelt Lev Trotski (Leiba Bronšteini) poole, kes oli Stalinist kaugelt radikaalsem. Trotski võimulepääsemise järele oleks kogu Nõukogude Liit kujutanud endast suurt sunnitöölaagrit.

 

Stalini oponent Lev Trotski ehk tegeliku nimega Leiba Bronštein

   „Trotski nõudis rahva täielikku orjastamist tööarmeedes. Vahe sunnismaise teo-orjusega seisnes vaid selles, et talupoeg töötas osa ajast mõisniku, osa aga enese heaks. Kuid marksistlikes-trotskistlikes tööarmeedes kavandati ainult käskija kasuks töötamist. Teo-ori võis end mõisniku käest vabaks osta, kuid trotskistid püüdsid säärast võimalust vältida, nad tahtsid täielikult kaotada eraomandi ja raha.“

– Viktor Suvorov, Puhastus, Tallinn 2000, lk 112–113.

   Stalin hindas Trotski teeneid, kinkides talle tänutäheks alpinistikirka, mis anti talle üle pisut omapärasel viisil - kuklasse lööduna.

                                                                        

  2   3   4   5   6   7   8   9   10

Järgmine lehekülg